Georg Henrik von Wright seletamisest ja mõistmisest

Andrus Tool

loeng

Kaks ajaloolist traditsiooni

Oma raamatus “Seletus ja mõistmine” (1971) alustab Wright antud teema käsitlust sedastamisega, et teaduse ajaloos esinevad kaks põhimõtteliselt erinevat suundumust selles, kuidas on vastatud küsimusele inimtegevuse seletamise järele. Esimest neist kahest suundumusest nimetab ta Galilei traditsiooniks. Nimetatud suundumuse esindajaks võib pidada näiteks Popper-Hempeli seletus-mudeli pooldajaid. Antud traditsiooni alustees ütleb, et inimtegevus on nagu kõik teisedki nähtused seletatav kausaalselt universaalsete seaduste abiga. Teist, esimesele vastandlikku suundumust nimetab Wright Aristotelese traditsiooniks; selle kohaselt pole inimtegevus seletatav kausaalselt, vaid üksnes teleoloogiliselt. Viimane tähendab Wrighti järgi seda, et tegevust seletatakse viidates eesmärgile, mida tegutseja kavatseb saavutada. Ta ise ühineb viimatinimetatud traditsiooniga, kuna ta on seisukohal, et Popper-Hempeli seletus-mudel pole kui mitte alati, siis enamasti inimtegevuse seletamisel piisav.

Praktiline järeldus ja teleoloogiline seletus

Kirjeldades tema poolt eelistatavat teleoloogilist seletust formaalselt, toetub Wright Aristoteleselt pärinevale, nn. praktilise järelduse (kasutatakse ka nimetust praktiline süllogism) põhivormile. See on järgmine:

A kavatseb saavutada p.

A usub, et ta saavutab p üksnes siis, kui ta teeb a.

Järelikult asub A tegema a.

Niisugust praktilist järeldust nimetab Wright “pea peale pööratud” teleoloogiliseks seletuseks, kuna viimane lähtub harilikult praktilise süllogismi lõppjäreldusest, niisiis sellest, et keegi midagi tegi (näiteks A tegi a), ja küsib, miks antud isik seda tegi. Vastus, mida nii küsija normaaljuhtumil saab, moodustub vastava praktilise süllogismi eelduslausetest: kuna antud isik kavatses saavutada seda ja seda (näiteks p) ja uskus, et tal võimalik seda saavutada üksnes siis, kui ta teeb seda ja seda (näiteks a). Wright väidab, et teleoloogilistes seletustes ei oma eeldatud seose tõesus otsustavat tähendust. Näiteks, kui seletada isiku A käitumist väitega, et isik A jooksis selleks, et jõuda rongi peale, siis eeldatakse, et isik A pidas antud tingimustes jooksmist vajalikuks, aga võimalik et ka piisavaks tingimuseks, jõudmaks rongijaama enne rongi väljumist. Isiku A seisukoht võis seejuures olla põhjendamatu, kuid seletus võib selle peale vaatamata olla põhjendatud. 

Wright nendib, et praktilise järelduse skeem ei ole loogiliselt siduva seletuse skeem selles mõttes, et lõppjäreldus ei tulene eeldustest loogilise paratamatusega. Tema analüüsi kohaselt tuleb antud skeemi täpsustada täpselt viie täiendusega. Esiteks peab sõna “kavatsema” esimeses eelduslauses tõlgitsema nii, et see sisaldaks ühte kindlat kognitiivset elementi, nimelt isiku A teadmist või uskumust, et ta oma kavatsuse objekti p suudab saavutada. Teiseks tuleb eksplitsiitselt sisse tuua ajaindeks t, kuna kavatsuse objekt asub tulevikus, nii et “saavutada p” tuleb asendada väljendiga “saavutada p ajahetkeks t”. Kolmandaks kehtib seesama ka a kohta: selleks et saavutada soovitud eesmärki, tuleb a (tavaliselt) teha hiljemalt ajahetkeks t`. Neljandaks ei tohi A ajahetkeks t` oma kavatsust unustada. Viiendaks tuleb veel eeldada seda, et A vahepeal ei ole loobunud oma kavatsuse realiseerimisest ega ka mitte takistatud selle teosktegemises.

Peale neid täiendusi annab Wright praktilisele süllogismile lõpliku formuleeringu:

Nüüdsest peale kavatseb A ajahetkeks t saavutada p.

Nüüdsest peale usub A, et ta võib saavutada p ajahetkeks t üksnes siis, kui ta teeb a mitte hiljem kui t`.

Järelikult asub A tegema a mitte hiljem kui sel ajahetkel, millal ta usub, et ajahetk t` on saabunud – kui ta ei ole just seda ajahetke unustanud või oma tegevuses takistatud.

Praktilise järelduse verifitseeritavus

Järgmisena asub Wright küsimuse juurde, kuidas on niisugune praktiline järeldus verifitseeritav, see tähendab: kuidas tema kehtivust saab konkreetsetel juhtudel tõestada. Tema peamine taotlus on näidata, et eelduslaused ja lõppjäreldus pole teineteisest sõltumatult verifitseeritavad. Wright rõhutab seda, et lõppjärelduse verifikatsioon ei seisneks mitte selle tõestamises, et A sooritas teo a, vaid selle tõestamises, et A asus tegu a teostama. Tõestamaks seda, et see oli tegu a, mida A sooritama asus, peame me suutma näidata, et A kavatses tegu a sooritada. Niisiis, selleks et lõppjäreldust verifitseerida, peame me kõigepealt verifitseerima esimese eelduslause.

Kuid kuidas on võimalik verifitseerida praktilise järelduse eelduslauseid? Wright näitab, et selleks on olemas küll terve hulk võimalusi, kuid et kõik need võimalused kõlbavad kokku üksnes kaudseks verifikatsiooniks ja on seetõttu koormatud suurema või vähema eksitusevõimalikkusega. Ta osutab sellele, et tegutseja kavatsusi võib tõendada tema kuuluvusega teatud kultuuri, sellega, et tal on mingitlaadi haridus ja normaalne kogemuspagas jms. Niisuguse informatsiooni alusel tema kohta võime me eeldada, et ta suudab p saavutada ja et ta teab (või vastavalt, usub), et ta selle eesmärgi tarvis peab tegema a. Lisaks on tal teatud iseloomuomadused ja temperament, mistõttu ta kaldub üha korduvatele situatsioonidele reageerima ühel karakteersel viisil. Sedasorti informatsioon tegutseja kohta laseb meile ehk usutavana eeldada, et ta kui tal oleks kavatsus saavutada p, siis ta toimiks nii, et ta teeb a. Tihti ütleksime me isegi , et me teame tema kavatsusi ja vaateid. Näiteks: inimene on kukkunud jõkke, ei suuda omal jõul jõest välja tulla ja hüüab nii valjusti kui ta suudab abi järele. Kindlasti soovib ta oma kehvast olukorrast pääseda; ja ta usub, et tal on võimalik abi saada üksnes nii, et ta hüüab ning teda kuuldakse, ja et tal on võimalik üksnes siis pääseda, kui ta abi saab. Kuid seda tüüpi “verifikatsioon” on Wrighti sõnul ilmselt hüpoteetiline ja esialgne, mitte lõplik.

Aga ka praktilise süllogismi eelduste üksnes niisugune hüpoteetiline ja esialgne verifikatsioon on Wrighti väitel üksnes siis võimalik, kui me juba teame lõppjäreldust. Äsjatoodud näite puhul tähendaks see seda, et me saame teada, et inimene, kes on kukkunud jõkke, tahab sellest kehvast olukorrast pääseda (esimene eelduslause), ja usub, et see on võimalik üksnes siis, kui ta hüüab nii valjusti kui ta suudab abi järele (teine eelduslause), üksnes sel juhul kui ta tõepoolest valjusti abi järele hüüab, niisiis kui verifitseeritava praktilise süllogismi lõppjäreldus on juba antud.

Seega seisame me ebameeldiva situatsiooni ees, et mitte üksnes praktilise süllogismi lõppjärelduse verifikatsioon on sõltuv tema eelduslausete verifikatsioonist, vaid et vastupidi ka eelduslausete verifikatsioon on sõltuv lõppjärelduse verifikatsioonist. See aga tähendab seda, et eeldused ja lõppjäreldus pole loogiliselt sõltumatud, et side inimese tahte ja tegevuse vahel praktilises järelduses on loogiline ja mitte kausaalne. Kausaalne paratamatus, millega põhjus kutsub esile oma tagajärje, on Popper-Hempeli seletus-mudeli pooldajate jaoks mitte loogiline, vaid empiiriline paratamatus, mis on väljendatav empiirilise seadusformuleeringu kaudu. Nad toetuvad nn. Hume`ilikule põhjuslikkuse mõistele, mille kohaselt seos põhjuse ja tagajärje vahel kujutab endast kahe loogiliselt sõltumatu nähtuse tekkimise regulaarset järgnevust ajas, ja seda, et antud regulaarsus jääb püsima ka tulevikus antud kahte tüüpi nähtuste tekkimise puhul.

Sellega jõuab Wright lähedale oma raamatu kesksele teesile. Oleks tegutseja kavatsus tõepoolest tema tegevuse põhjus (selle sõna Hume`ilikus tähenduses), siis oleksid teleoloogilised käitumisseletused “tõlgitavad” kausaalseteks seletusteks ja erineksid neist üksnes formuleerimislaadilt. Wright tahab aga näidata, et inimese kavatsus ei ole tema teo põhjus, mis oleks oma tagajärjest loogiliselt sõltumatu. Ta rõhutab, et me ei saa millegi tegemise kavatsust defineerida viitamata sealjuures selle kavatsuse taotletavale tulemusele ja seega ka selle teo enda välisele aspektile.

Kuid siit ei tulene Wrighti sõnul seda, et praktilise süllogismi eeldustest järelduks loogilise paratamatusega teatud kindel tegu. Selle väite illustratsiooniks konstrueerib ta juhtumi mehest, kes kavatseb maha lasta türanni. Wright kirjeldab situatsioon järgmiselt. Tegutsemise ajahetk on kätte jõudnud. Tegutseja ise on sellelsamal arvamisel. Ta seisab türanni ees ja sihib laetud revolveriga türanni. Kuid midagi ei juhtu. Kas meil tuleb arvata, et teda tabas halvatus? Oletame et teda uuritakse meditsiiniliselt ning ei leita mittemidagi, mis oleks teda füüsiliselt takistanud oma kavatsust teostamast. Kas me peame arvama, et ta loobus oma kavatsusest või et ta revideeris oma arvamust situatsiooni nõuetest? Oletame et ta ise lükkab mõlemad alternatiivid tagasi. Kas me peame arvama, et ta valetab? Kõik need küsimused toetuvad tõsiasjale, et antud isik ei toiminud selliselt, nagu ta vastava praktilise järelduse eelduste kohaselt oleks pidanud toimima. Wright möönab, et see on ekstreemne juhtum. Kuid tema arvates pole selline juhtum loogiliselt võimatu.

Siit teeb Wright kokkuvõtte, et vaatamata loogilise seose olemasolule praktilise süllogismi eelduste ja lõppjärelduse vahel, ei tulene praktilise järelduse eeldustest lõppjäreldusele vastava teo teostamise paratamatus. Praktiline süllogism on sel juhul, kui ta tõesti viib teoni, “praktiline” ja mitte loogiline tõestus. Üksnes siis, kui tegu on juba sooritatud ja selle seletamiseks või õigustamiseks konstrueeritakse praktiline argumentatsioon, omame me loogiliselt siduvat argumentatsiooni. Praktilise järeldusskeemi paratamatus on niiütelda ex post actu mõistetud paratamatus.

Seletuse ja mõistmise vahekord

Wright ei esinda seda traditsiooni, mille kohaselt sündmusi seletatakse, tegusid seevastu aga mõistetakse, vaid väidab, et me seletame niihästi sündmusi kui ka tegusid, kuigi kummagil juhul erineval viisil. Sündmusi seletame me kausaalselt, inimtegevusi teleoloogiliselt. Milline on nüüd Wrighti arusaamise kohaselt mõistmise roll kausaalses ja/või teleoloogilises seletuses? Ta ütleb, et kui me nimetame “mõistmiseks” niisugust tunnetusakt, mille tulemusel me saame ütelda, mis üks teatud asi on, siis on mõistmine igasuguse seletamise, niihästi kausaalse kui ka teleoloogilise, üks eeltingimusi. Seda peab ta triviaalseks tõsiasjaks. Kuid selle mõistmises, mis üks asi on, on Wrighti sõnul alust eristada erinevaid mõistmise liike. Ta eristab mõistmist tähenduses “mis asjade liiki antud asi kuulub” mõistmisest tähenduses “mida antud asi tähendab või osutab”. Esimest laadi mõistmine on kausaalse seletuse karakteerne eeltingimus, teist laadi mõistmine aga teleoloogilise seletuse eeltingimus. Seetõttu on Wrighti sõnul eksitav ütelda, et mõistmine ja seletamine on tunnusmärkideks kahe teadusliku tunnetuse tüübi erinevustest. Tulevat hoopis väita, et tunnetuse objektide erinevus toob endaga kaasa kahte erinevat tüüpi mõistmised ja kahte erinevat tüüpi seletused. Niisiis erinevad omavahel mitte üksnes  sündmuseseletused ja tegevuste seletustest, vaid ka neile seletustüüpidele aluseks olevad mõistmise liigid.

Seletus ühel tasemel valmistab tihti ette pinnast faktide ümberinterpreteerimisele, nö. uuele mõistmisele kõrgemal tasemel. Näiteks see, millest oldi harjutud mõtlema kui reformatsiooni liikumisest religioonis, võib selle põhjuste sügavama mõistmise korral osutuda hoopis klassivõitluseks maareformi eest. Niisuguse faktide ümberinterpreteerimisega antakse uus impulss seletusele. Religioossete eriarvamuste põhjuste uurimiselt võib minna üle näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse kui muutunud tootmismeetodite tagajärje uurimisele. 

Kahe erineva seletusliigi vahekorda täpsustab Wright järgmiselt. Kausaalsed seletused otsivad sündmuse piisavaid tingimusi; nad vastavad küsimusele, miks see on paratamatu, et antud sündmus toimus. Teleoloogilised seletused seevastu otsivad paratamatuid tingimusi; nad annavad vastuse küsimusele, kuidas oli võimalik, et üks niisugune tegu tehti.

Seletused ajalooteaduses

Ajalooteaduse jaoks on Wrighti hinnangul otseselt relevantsed teleoloogilised seletused; need mängivat antud teaduses keskset rolli. Ta möönab, et ka kausaalsetel seletustel on ajalooteaduses oma roll, toonitab aga, et need on siin üksnes kaudselt relevantsed, ja nimelt kahel tüüpilisel viisil. Esiteks, kui nende eksplanandumid omavad huvitavaid “mõjusid” järgnevate inimlike vahekordade vaatekohalt. Teiseks, kui nende eksplanansid kätkevad eelnevate inimtegevuste seisukohalt huvitavaid “põhjuseid”. Näiteks kui linna hävitamine oli naaberlinna kadeduse või kättemaksu aktiks, tema hävimine toob aga kaasa majandusliku allakäigu kogu regiooni jaoks, siis oleme me seda vahekorda fikseerides toonud välja paratamatu seose kahe linna vahelise konkurentsi ja regiooni majanduselu järgneva  muutumise vahel.

Kausaalsete ja teleoloogiliste seletuste kokkumängu ajalooteaduslikus teadmises illustreerib Wright Esimese maailmasõja puhkemise seletamise näitel. Seletus seisneb siin tema sõnul selles, et osutatakse lihtsalt mõnele või paljudele eelnevatele sündmustele (näit. atendaat, lepingurikkumine, intsident piiril jne.), mida me vaatleme kui sõja puhkemise “kaasaaitavaid põhjuseid” (contributing causes). Niisugustes ajaloolistes seletustes on eksplanandum ja eksplanans tõepoolest loogiliselt sõltumatud. Mis neid omavahel seovad pole aga Wrighti sõnul mitte hulk üldiseid seaduseid, nagu väitis Hempel, vaid kogum singulaarseid väiteid, mis kujutavad endast praktiliste järelduste eelduslauseid. Järeldus, mis nendes eelduslausetes kirjeldatud motivatsiooni-tagapõhjast või “teleoloogilisest foonist” tehakse, pole tihti mitte seletatav sündmus (eksplanandum) ise, vaid mõni vahepealne sündmus, või vahepealne tegu – antud näite puhul ütleme Austria ultimaatum, mis omakorda kujundab jälle ühe teise praktilise järelduse motivatsioonitagapõhja koos sellele vastava lõppjäreldusega – näiteks armee mobilisatsioon Venemaa poolt – ja nii edasi läbi paljude sammude kuni lõpuks jõutakse eksplanandumi – antud juhul sõja puhkemise – endani. Seega seisneb kompleksse ajaloolise sündmuse seletamine Wrighti järgi praktiliste järelduste ketis. Selle keti esimese praktilise järelduse eelduslaused on küll viimase praktilise süllogismi lõppjäreldusest loogiliselt sõltumatud; kuid igas üksikus praktilises järelduses on eelduslaused ja lõppjäreldus loogiliselt seotud.

Wright eristab ajalooliste nähtuste juures “väliseid” ja “sisemisi” aspekte. Näidetena esimestest nimetab ta muutusi kliimas, erosiooni tagajärgi, muutusi tehnoloogias. Neid muutusi nimetab Wright “välisteks”, kuivõrd nad teevad uued tegevused kas paratamatuteks muutunud looduslike tingimuste tõttu, või võimalikeks tänu uute põhjuslike mehhanismide leiutamisele ja nende omandamisele. Ajalooliste agentide “välise” mõjutuse üheks erijuhtumiks on mõjutamine ühiskonna normide ja reeglite kaudu. Sedalaadi “väliseid” mõjutusi võib vastandada inimese “sisemistele” motivatsiooni (vajadusi ja soove) ning tunnetuslikke hoiakuid puudutavatele asjaoludele.

Peamine, mis Wrighti järgi eristab ajalooliste agentide tegevuse mehhanismi põhjuslikust mehhanismist, on “teleoloogiline foon”. Kuid niisugune teleoloogiline foon võib teatud juhtudel olla väga tagasihoidlik. Kui teleoloogilise motivatsiooni element ülepea puudub ja agendi käitumine redutseerub lihtsaks põhjuslikuks seoseks stiimuli ja reaktsiooni vahel (Wright peab seda põhimõtteliselt võimalikuks), siis lakkab reaktsioon stiimulile olemast tegevus. Ajaloolise seletuse eripära on aga selles, et see avab tegevuse “väliste” põhjuste seose tegevuse aktiga ajalooliste agentide eesmärkide, motiivide, mõtete jne. kaudu, mille puhul “teleoloogiline foon” on tegevuse paratamatuks tingimuseks.