Seletuse-probleem teadusfilosoofias

Andrus Tool

loeng

Sõna “seletus” tähendusväli

Seletuse-problemaatika üks esileküündivamaid käsitlejaid teadusfilosoofias, Wolfgang Stegmüller, loetleb selle sõna järgmiseid tähendusi:

Ø      protsesside või faktide põhjuslik seletus

Ø      sõna tähenduse seletus

Ø      seletus kui teksti interpretatsioon

Ø      seletus kui korrigeeriv ümberinterpreteerimine (nähtuse teisiti klassifitseerimine)

Ø      seletus kui moraalne õigustus

Ø      seletus kui üksikasjalik kirjeldus

Ø      seletus kui funktsiooniseletus

Ø      seletus, kuidas midagi tehakse

Stegmüller ei pea võimalikuks leida kõigile neile tähendustele ühist põhijoont. Nad moodustavad mõisteteperekonna, mille liikmete vahel on mitmelaadilisi osalisi sarnasusi. Teadusfilosoofia kasutab seda sõna aga üksnes esimesena loetletud tähenduses, kusjuures fakti all peetakse silmas mitte ainult sündmusi, protsesse ja seisundeid, vaid ka tegusid; kõiki nimetatuid aga just nende  keelelises esituses.

Popper-Hempeli seletus-mudel

Popper käsitlebki just nimelt põhjuslikke seletusi, s.t. seletusi, mis pakuvad vastust küsimustele vormiga: “Miks leidis sündmus S aset ja mitte pigem sündmuse S mitte-asetleidmine?”. Ta annab seletusele järgmise lühidefinitsiooni: “Üht sündmust põhjuslikult seletada tähendab deduktiivselt tuletada lause, mis seda sündmust kirjeldab, vähemasti ühest üldisest seadusest ja teatud singulaarsetest lausetest, mis kirjeldavad sündmuse raamtingimusi”. Popper toob seletuse juures esile kaks alustrajavat tunnust. Selleks, et neid võimalikult selgesti formuleerida, on kasulik terminoloogiliselt eristada seletuse kahte osa. Eksplanandum on selle kirjeldus, mida tuleb seletada. Eksplanans on selle kirjeldus, mille abil seletatakse. Tolles terminoloogias on Popperi poolt seletuse vältimatud tunnused kokkuvõetavad järgmistesse teesidesse:

(1)   Eksplanandum peab eksplanansist deduktiivselt tulenema.

Seda võiks nimetada deduktsiooni-teesiks.

(2)   Lisaks raamtingimustele, mille korral seletatav sündmus tekib, peab eksplanans sisaldama vähemalt üht üldist seadust.

Seda võiks nimetada W. H. Dray sõnadega “covering law”-teesiks. Dray nimetas Popper-Hempeli seletuse-käsitust “covering law”-mudeliks ja vastandas sellele alternatiivina oma “ratsionaalse seletuse” mudeli kui ajalooteadustele adekvaatsema.

Üldised seadused peavad vastama kahele tingimusele. Esiteks peavad nad olema “spetsiifilis-üldised”, s.t. nad peavad olema laused, mis pretendeerivad kehtivusele ükskõik millises koha ja aja punktis ning neis peavad esinema üksnes üldmõisted, mitte aga individuaalmõisteid nagu pärisnimed või teised sedalaadi märgistused. Kõik märgistused, milles esinevad ruumi ja aja koordinaadid, on viimast laadi märgistused. Teiseks peavad üldised seadused olema empiiriliselt falsifitseeritavad. Seetõttu ei ole pelgalt loogiliselt paratamatud järeldused veel üldised seadused.

Hempeli esmane seletuse-käsitus on väga sarnane Popperi omale. Mõningad väikesed erinevused siiski on. Esiteks modifitseeris Hempel mõnevõrra deduktsiooni-teesi. Ta ei nõu enam, et eksplanandum peaks olema eksplanansist deduktiivselt tuletatud, vaid üksnes, et seda saaks eksplanansist tuletada. Ta formuleerib selle eelduse, mis oli ka Popperile vaikimisi iseenesestmõistetav, et ajaloolisi seletusi ei pea esitama deduktiivsel kujul, piisab kui eksplanans on nii formuleeritud, et eksplanandumi dedutseeritavus temast  saab selgeks. Teiseks laiendab Hempel ka neid tingimusi, millele Popperi järgi pidid vastama üldised seadused. Need peavad olema mitte ainult spetsiifilis-üldised, vaid kehtima ka “igal üksikul juhul”. See tingimus on rangem kui Popperi nõue, et seadus kehtiks “ükskõik millise ruumi ja aja punkti jaoks”; sest see välistab statistilised seadused, mida Popperi formuleering ei välista. Niisiis Hempeli deduktsiooni-teesi formuleering on mõnevõrra nõrgem kui Popperil ja tema “covering law”-tees on mõnevõrra tugevam.

Hempeli seletus-mudeli probleemid

Samal ajal kirjeldab Hempel ajaloolist seletust just nii, et see ei kooskõlastu tema üldise seletus-teooria Popperiga võrreldes rangemate tingimustega “covering law”-teesile. Sellise ebajärjekindluse põhjuseks tundubki olevat see, et ta peab ajaloolistele seletustele iseloomulikuks statistilistele seadustele toetumist. Statistiline seadus ei kehti aga iga üksiku juhtumi jaoks ning nii ei saa siit ka tuletada seletust igale üksikule juhtumile. Seega ei oma üksiksündmuse ajalooline seletus Hempeli antud kirjelduse korral dedutseeritavuse tunnust. Ning statistilised seadused ei rahulda ka tema nõudeid üldistele seadustele. Kuid kuna nii ajalooteaduses kui ka loodusteaduses tema hinnangul esineb piisavalt palju seletuse staatusele pretendeerivaid väiteseoseid, mis toetuvad statistilistele seaduspärasustele, siis modifitseerib ta oma algset seletuse käsitlust nii, et jagab seletused kahte klassi: “deduktiiv-nomoloogilised” seletused, mis täidavad mõlemat seletuse põhitingimust, ja “induktiiv-statistilised” seletused, mis ei täida deduktsiooni-teesi nõuet, küll aga “covering law”-teesi nõrgendatud nõuet. Statistilistele seadustele toetuvad seletused, võivad seletada n.ö. “massilisi sündmusi”. Näiteks kui eeldada, et me teame, et 6 protsenti sigaretisuitsetajatest sureb kopsuvähi tagajärjel ja et USA-s on 100 miljonit suitsetajat, siis võib siit tuletada, et 6 miljonit ameerika sigaretisuitsetajat sureb kopsuvähki. Ja seda võib pidada antud “massilise sündmuse” seletuseks. Kuid antud seletus ei ütle mittemidagi ühegi individuaalse suitsetaja kohta. Samas pretendeeritakse ajalooteaduses väga sagedasti seletama just nimelt individuaalseid sündmusi, nende puhul ei anna antud seletusmudel mitte sündmuse seletust, vaid selle esinemistõenäosuse. Enamasti ei ole viimane aga see, mida ajaloolane nimetaks sündmuse seletuseks. 

Teiseks Hempeli seletus-mudeliga seotud probleem on seotud asjaoluga, et põhjuslikud regulaarsused, mida saab seadusformuleeringutena seletusse võtta, on peaaegu alati ebatäielikud. Seetõttu on võimalik, et sündmus A, mida me käsitleme mõne teise sündmuse B põhjusena, ilmneb põhjusliku ahela teiste osade avastamise järel selles mõttes näivpõhjusena, et nii A kui B omavad seni varjatuks jäänud ühist põhjust C. Näiteks on võimalik jälgida regulaarsust –  kui baromeetri näit langeb, siis järgneb torm. Tavalise, juba David Hume`ile tagasi mineva põhjuslikkuse-määratluse kohaselt, on sündmus A mõne teise sündmuse B põhjuseks kui A leiab aset ning temale järgneb B ning sündmusele tüübist A järgneb alati sündmus tüübist B. Need tingimused on antud näite puhul täidetud, ometigi ei seleta baromeetri näidu langemine tormi tekkimist, vaid mõlemad sündmused on seotud neile ühise põhjusega, mis seisneb muutunud meterioloogilistes tingimustes.

Kolmandaks antud seletus-mudeliga seotud raskuseks on seletuste kontekstuaalsus. Milliseid faktoreid kui võimalikke põhjuseid vaadeldakse ja milliseid kõrvale jäetakse, sõltub pragmaatilisest kontekstist, millises seletusi antakse, niisiis sellest, mida antud situatsioonis nähakse iseäranis relevantsena või tähenduslikuna. Nii võib anda ühele ja sellesamale sündmusele konkureerivaid seletusi, ilma et oleks võimalik ütelda, milline seletus on parem ehk tabavam kui teised või milline on parim ehk tabavaim. Näiteks teedeehitaja võib liiklusõnnetuse põhjust näha selles, et kurv, millest auto välja sõitis, oli liiga terav; sest tema on huvitatud sellest, et ehitada teid võimalikult nii, et autod jääksid teele ka siis, kui nad mõnevõrra liiga kiiresti sõidavad. Politsei seevastu võib liiklusõnnetuse põhjust näha liiga suures sõidukiiruses; sest ta lähtub sellest, et teravaid kurvisid tuleb läbida mõnevõrra aeglasemalt. Kui tahta otsustada, kellel neist õigus on, peab saama otsustada, kes on nii-öelda “põhjuslikku välja” õigesti – või õigemini – määratlenud. Selline otsustus – kui see üldse võimalik on – on aga komplitseeritud. Niisugune otsustus eeldab objektiivseid kriteeriumeid, mille abiga oleks võimalik kindlaks määrata, millised faktorid igal konkreetsel juhul põhjuslikku välja kuuluvad.

Neljandaks komplikatsiooniks Hempeli seletuse-käsituse juures on asjaolu, et senini pole veel kellelgi õnnestunud sõnastada seaduspärasuse kriteeriumit, mille abiga oleks võimalik eristada seadusformuleeringuid sattumuslikest üldistustest. Kuni niisugune kriteerium puudub on aga alati võimalik, et seletuse eksplanansi seadusformuleeringud osutavad üksnes juhuslikele regulaarsustele, mis pole tegelikuks põhjuseks. Teisi sõnu on võimalik, et eksplanansi seadusformuleeringus osutatud põhjus on näivpõhjus, mille tõttu niisugust eeldust sisaldav seletus saab pseudoseletuseks.

Kui Hempeli seletus-mudel ei suuda eristada pseudoseletusi tegelikest seletustest, siis on sellel muidugi puudujääke. Stegmülleri väitel on viga siin selles, et antud mudel ei erista piisavalt selgesti seletust ja põhjendust – seletus otsib tegelikke põhjusi, põhjendus aga mõistuslikke aluseid, mille esinemise korral võib mõistuspäraselt oodata eksplanandumi esile kerkimist. Olgu illustreerivaks näiteks järgmine seletus:

Patsiendil p olid ajahetkel t sümptomid a, b, c, d, e.

Kui inimesel esinevad need viis sümptoomi, siis on väga tõenäoline, et ta on haigestunud haigusesse H.

Haigusega H kaasneb lühikest aega peale selle ilmnemist alati kõrge palavik.

 Patsiendil p tõusis (väga tõenäoliselt) mõned tunnid peale ajahetke t kõrge palavik.

See järeldus ei ole seletus, kuna pole osutatud eksplanandumi põhjustele. Kuid põhjendusena võib seda küll aktsepteerida: kui arst küsimusele, miks patsiendil p tõusis kõrge palavik, vastab, et sümptoomide a, b, c, d, e esinemise korral võib suure tõenäosuse astmega järeldada haiguse H esinemist, mis annab endast lühikese aja järel peale nende sümptoomide ilmnemist märku kõrge palavikuga, siis on enamik inimesi selle põhjendusega rahul. Seletuselt nõutakse aga enamat kui sümptoomide kirjeldamist, sest viimane ei osuta antud nähtuse põhjusele. Hempeli seletus-mudel ignoreerib seda erinevust Stegmülleri hinnangul selle tõttu, et lähtub seletuse ja ennustuse struktuurse identiteedi teesist: 1) iga adekvaatne seletus on potentsiaalne ennustus, 2) iga adekvaatne ennustus on potentsiaalne seletus. Viimane väide ei pea Stegmülleri järgi aga paika. Eelpool toodud näidet on küll võimalik ümberkujundada aktsepteeritavaks ennustuseks, kuid aktsepteeritava seletusega tegemist ei ole. Seega pole tegemist mitte seletuse ja ennustuse struktuurse identiteediga, vaid põhjenduse ja ennustuse struktuurse identiteediga. Hempeli mudel ei esita Stegmülleri järgi mitte teadusliku seletuse mõistet, vaid palju laiemat teadusliku põhjenduse mõistet.

Stegmüller jõuab eelpool osutatud komplikatsioonide tõttu seletuse-mõiste selgitamisel järeldusele, et teaduslik uurimus saabki anda vaid põhjendusi, mitte aga seletusi. Niisugune järeldus on vältimatu aga üksnes siis, kui nõuda seletuselt, et see peaks olema lõplik seletus, et mingid edasised avastused ei saaks osutada selle revideerimise vajalikkusele. Kui teaduslikult seletuselt midagi sellist nõuda, siis pole teaduses tõepoolest tegemist seletustega. Kui aga piirduda tagasihoidlikuma pretensiooniga, et teaduslik uurimus peaks arvesse võtma kõiki teadaolevaid seletus-relevantseid faktoreid, siis on teaduses kindlasti ka seletusi. Seletus kätkeb endas sel juhul pretensiooni, et kõik teadaolevad kausaalsed regulaarsused, mis eksplanandum-sündmuse jaoks rolli mängivad, on seletusse hõlmatud; nagu ka seda, et on täpselt järele uuritud, kas eeldustesse võetud põhjused pole mitte näivpõhjused või kaudsed põhjused; nagu ka seda, et seletuse seadusformuleeriguid saab vastavalt sellele, mida me teame, pidada tõesti ehtsateks seaduspärasusteks ega osuta mitte pelkadele sattumuslikele regulaarsustele. Loomulikult võib juhtuda, et avastatekse uusi, eksplanandum-sündmuse jaoks relevantseid regulaarsusi või et eeldustes kirjeldatud põhjused osutuvad kaudseteks või näivpõhjusteks või et eksplanansi seadusformuleeringute aluseks osutuvad olevat üksnes sattumuslikud üldistused. Selleks, et midagi niisugust saaks juhtuda, peavad sündima uued avastused. Seni kuni niisuguseid avastusi pole tehtud ja eelpool nimetatud tingimused on tervikuna täidetud, ei tohiks miski meid takistada, kõnelemast seletusest teaduslikus tunnetuses.

Seletused ajalooteaduses

Ajalooteaduse esinevate seletuste puhul tuleb eriti esile ebatäielike seletuste probleem. Stegmüller eristab selliseid ebatäielikke seletusi nagu osalised seletused ja seletusvisandid.

Osalise seletuse puhul ei ole esitatud eksplanans piisav selleks, et seletada eksplanandum-nähtuse kõiki kirjeldatud aspekte, pigemini antakse seletus üksnes mõnedele nendest aspektidest. Kuna aga seletust esitatakse nii, et kuulajal või lugejal tekib mulje justkui oleksid kõik kirjeldatud aspektid rahuldavalt seletatud, siis seostub osaliste seletustega eksimuseoht: manatakse esile suurem seletusväärtus kui see tegelikult on.

Osalise seletuse illustratsiooniks toob Stegmüller ühe Sigmund Freudi poolt “Igapäevaelu psühhopatoloogias” kirjeldatud psühhoanalüütilise seletuse. Freud märkas, et ta oli teinud oma ajakavasse eksliku sissekande – märkinud 20. septembri asemel 20. oktoobri. Seletas Freud seda eksitust alateadliku sooviga, et nende kuupäevade vahele jääv kuu oleks juba möödunud. Selle näite puhul oli juba Hempel osutanud, et teadvustamata soov võib seletada üksnes seda, et inimene võib sooritada mõndalaadi eksliku teo; kuid see ei seleta, miks see eksisooritus just sellise kuju võttis. Seega on Freudi seletus mitte üksnes mittetäielik (seda on ta seetõttu, et Freud pole osutanud ühelegi seadusformuleeringule), vaid ka osaline, sest kui eksplanansi ka seadusformuleeringutega täiendada, ei seleta ta eksplanandum-sündmust täielikult.

Seletusvisandeid iseloomustab see, et nendes on kas relevantsed raamtingimused ebatäielikult esitatud või pole relevantseid seadusi üldse mainitud või on tegemist mõlema nimetatud puudusega. Peaaegu kõik seletused, mida me igapäevaelus esitame, on selles mõttes seletusvisandid. Kui nende visandlikkus seisneb raamtingimuste ebatäielikkuses, siis pole ebatäielikkuse ületamine tavaliselt probleem. Seadusformuleeringute puudumise või ebatäielikkusega on asi teine. Ajalooteaduslike seletuste puhul osutab Stegmüller neljale põhjendusele, miks seadusformuleeringuid ei osutata. Esiteks võivad relevantsed seadused olla antud seletusele implitsiitsed. See võib nii olla näiteks dispositsionaalsete seletuste puhul, s.t. selliste seletuste puhul, kus viidatakse ajaloos tegutsevate isikute kavatsustele ehk intentsioonidele kui seletavatele põhjustele. Sel puhul viiakse ajaloolised teod ja sündmused tihti tegutsevate isikute iseloomuomadustele ja motivatsioonidele tagasi. Teiseks võidakse seadusformuleeringuid, kui nad pärinevad igapäevaelu psühholoogiast, käsitleda vaikimisi nii iseenesestmõistetavatena, et neid ei mainita. Kolmandaks võib ajaloolane, kui asi on loodusteaduslikes ja tehnilistes detailides, olla arusaamal, et see pole tema ülesanne antud juhul detailidesse tungida, kuna vastav spetsialist võib igal ajal tema seletust täiendada, kui selline vajadus peaks tekkima. Eelkõige võib aga (neljandaks) tegemist olla sellega, et käesolevaks ajaks polegi käsutuses oleva kogemusmateriali alusel üldse võimalik formuleerida hästipõhjendatud üldisi hüpoteese, millele seletust rajada. Omatakse vaid ligikaudset ettekujutust aluseks olevatest regulaarsustest või pole seaduspärasus oma kompleksuse tõttu osutatav.

Seletusvisandite ebatäielikkus tähendab aga seda, et nendel asjaoludel ei saa otsustada, kas seletusvisandi puhul pole mitte tegu pseudoseletusega. Viimasega on tegemist siis kui visandi täiendamiseks nõutavat seadust pole üldse olemas. Seda saab aga muidugi osutada alles tulevane uurimus, nii et pole võimalik ennetavalt vastata küsimusele, kas välja pakutud seletusvisand on täiendatav täielikuks seletuseks või on ta väär (kuna ta põhineb regulaarsustel, mille aluseks polegi mingeid seaduspärasusi).

Eelöeldut silmas pidades võib paista õigustatuna nõudmine, et igaüks, kes pretendeerib midagi seletama, peaks andma täielikke seletusi ja mitte piirduma seletusvisanditega. Niisugune nõudmine pole aga sellises piiramatus vormis mitmel põhjusel õigustatud. Esiteks ei ole see tihti tõesti vajalik, kuna paljud rangeltvõttes seletus-relevantsed faktorid on mitte ainult seletajale vaid ka neile, kellele seletus on adresseeritud, iseenesestmõistetavad. Kui näiteks seletada härra X surma sellega, et tal oli kopsuvähk, siis on see normaaljuhtumil täiesti piisav, kuigi selles seletuses puuduvad eksplitsiitsed osutused paljudele härra X surma jaoks relevantsetele raamtingimustele ja seadusformuleeringutest pole üldse juttu. Teiseks pole selliste puhkudel edasine seletuse täiendamine mitte ainult ebavajalik, vaid oleks otseselt ebaadekvaatne käitumine, kuna seletuse adressaati koormatakse tema hinnangul ebavajaliku seletuse-täiendusega. Kolmandaks on seletused alati seotud oma pragmaatilise kontekstiga. Kuidas keegi määratleb konkreetsel juhtumil kausaalset välja, sõltub sellest, mis teda eksplanandum-sündmuse juures iseäranis huvitab; milliseid raamtingimusi ja seadusformuleeringuid seletusse võtta ja milliseid mitte sõltub veel ka sellest, millised on nende inimeste eelteadmised, kellele seletus on adresseeritud.

Nii ilmneb, et rangeltvõttes on kõik seletused seletusvisandid. Ranges mõttes täielik oleks seletus, milles eksplanadum-sündmus saaks kõigis oma üksikasjades seletatud ja mille eksplanansis poleks ühtegi seletavat faktorit, mis omapoolt jääks seletamata. Esimest nõudmist täitvat seletust võiks nimetada totaalseks seletuseks ja teist nõudmist täitvat seletust võiks nimetada lõpuleviidud seletuseks. Mõlemat sellist laadi seletusi ei saa põhimõtteliselt olemas olla. Sest totaalse seletuse eelduseks oleks raamtingimuste täielik kirjeldamine eksplanansis. Niisugune kirjeldus peaks aga sisaldama endas raamtingimuste kõiki ruumilisi ja ajalisi suhteid maailma kõikide teiste üksikasjadega, niisiis peaks sisaldama kogu maailma kirjeldust, mis on muidugi võimatu. Lõpuleviidud seletus on võimatu seetõttu, et see eeldaks kõikide seletuses sisalduvate raamtingimuste ja seadusformuleeringute seletusi teiste raamtingimuste ja seadusformuleeringute abiga, mida omakorda oleks vaja seletada järgmiste abiga … jne. kuni lõpmatusse. Vältimaks sellist lõpmatut regressi tuleb eeldada teatud raamtingimusi ja seadusformuleeringuid, mis antud seletuse puhul jäävad seletamata. Igat antud fakti võib käsitada seletatavana, kuid ei saa seletada kõiki fakte.

William Dray ratsionaalse seletuse mudel

Suurt osa ajalooteaduslikke seletusi iseloomustab see, et seal ei seletata mitte teatud sündmusi teiste sündmuste ja seisundite kaudu, vaid ajalooliste isikute toiminguid viitega nende soovidele, veendumustele ja eesmärkidele. William Dray esindab teesi, et niisugused intentsionaalsed seletused olevat mitte põhjuslikud, vaid täiesti eriliste laadi seletused: ratsionaalsed seletused. Kui me ühe toimingu seletuseks viitame selle aluseks olnud soovidele ja veendumustele, siis pole Dray arvamuse kohaselt tegemist mitte toimingu põhjustega, vaid heade põhjendustega, mis näitavad, et toiming oli neid soove ja veendumusi silmas pidades ratsionaalne, nii et antud toiming kujutas endast antud põhjendusi silmas pidades seda, mida tuli teha, ja mitte pelgalt seda, mida normaaljuhtumil niisuguses situatsioonis tehakse.

Hempel esitas sellisele käsitusele vastuväite, et see pole seletuseks piisav. Isegi kui möönda, et toimija veendumusi ja kavatsusi silmas pidades oleks olnud ratsionaalne toimida nii, nagu ta seda tegi, ei järeldu siit, et ta tõesti ka ratsionaalselt toimis. On võimalik, et ajaloolise isiku toimimine oli pealiskaudsete või isegi loogiliselt absurdsete kaalutluste resultaat. Hempel on seetõttu väitnud, et Dray tähenduses “ratsionaalne seletus” vajab lisaks eeldust, et toimija oli toimimise ajal mõistuslik. Kui Hempelil on õigus, siis näeks Dray ratsionaalse seletuse skeem välja järgmine:

A oli situatsioonis tüübist C.

A oli ratsionaalne tegutseja.

Situatsioonis tüübist C teeb iga ratsionaalne tegutseja x.

Järelikult tegi A x.

Vastuväitena antud skeemile rõhutab Hempel, et puudub ratsionaalsuse kriteerium, mis lubaks eristada just nimelt ühte toimimisviisi kui sellist “mida tuli teha”. Teiseks pole mingit alust eeldamaks, et kõik ajaloolised isikud on olnud ratsionaalsed. See sunnib muidugi küsima, mida teha nende toimingutega, mis nende aluseks olnud soove ja veendumusi silmas pidades ei osuta häid põhjendusi, mida tuleb niisiis pidada Dray poolt kasutatud tähenduses irratsionaalseteks. Kas neile ei saagi seletust anda?

Dray sellist järeldust ei tee, vaid eeldab, et sel juhul näeb seletus välja teistsugune: niisuguseid toiminguid peab seletama empiiriliste seaduste, näiteks psühholoogia seaduste abiga, niisiis täiesti tavalise Hempeli seletus-mudeli kohaselt. Seda tohib aga Dray järgi teha alles siis, kui on selgunud, et antud toimingu jaoks ei leidu häid ratsionaalselt seletavaid põhjendusi, et ratsionaalsuse-eeldusest ka parima tahtmise korral kinni pidada ei saa. Niisiis liigituvad seletused Dray järgi antud juhul ratsionaalseteks ja kausaalseteks; viimaseid tuleb rakendada alles siis, kui esimese mitterakendatavus on ilmnenud. On muidugi märkimisväärne, et ühe ja sellesama eksplanadumi klassi, nimel inimlike toimingute jaoks, on eeldatud kaks oluliselt erinevat seletusliiki: ratsionaalsete toimingute jaoks ratsionaalsed seletused, irratsionaalsete toimingute jaoks kausaalsed seletused. Dray antud väide toetub veendumusele, et head põhjendused ei saa kunagi olla põhjused.