Immanuel Kant ajaloo tunnetamise võimalikkustest.
Andrus Tool
loeng
Üldfilosoofiline probleemsitutsioon
Kant sõnastab oma teoreetilise filosoofia põhiküsimuse lihtsalt: mida meil on võimalik teada? Teadmise all mõistab ta sealjuures sellist tunnetust, mis rahuldab juba Platonilt ja Aristoteleselt pärinevat teaduslikkuse ideaali, s.t. on rangelt universaalne ja paratamatu teadmine – teadmine, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on igalpool, igalajal ja kõikidel juhtudel just nii ja ei saa olla teisiti. Pidades silmas seda, et sellisele teadmisele pretendeerisid erinevad teadused, sai Kant oma lähteküsimust konkretiseerida kolmeks küsimuseks:
Kuidas on võimalik matemaatika?
Kuidas on võimalik loodusteadus?
Kuidas on võimalik metafüüsika (filosoofia) kui teadus?
Mis puudutab matemaatikat ja loodusteadust (Newtoni füüsikat), siis ei kahelnud Kant nende kohta nii sõnastatud küsimust asetades selles, et neis teadustes on eelpool osutatud kriteeriumitele vastav teadmine reaalselt olemas. Küsimus, kuidas on vastav teadmine võimalik, tähendab siin täpsemalt küsimust: tänu millistele eeldustele ja tingimustele on sedalaadi teadmine võimalik? Niisugust küsimuseasetust – vaimuelu faktilt tema “võimalikkuse tingimustele” küsimist – nimetab Kant transtsendentaalseks küsimuseasetuseks ja oma filosoofiat transtsendentaalfilosoofiaks.
Mis puudutab kolmandat küsimust, siis siin on küsimuseks, kas filosoofia on üldse võimalik teadusena. Kui filosoofia teadusena ka võimalik on, siis ei ole Kanti hinnangul seda kuni tema kaasajani, vaatamata filosoofia juba 2000 aastasele ajaloole, sellisena veel rajatud. Niisiis ilmneb Kanti juures jällegi uusaja filosoofia üldine traditsioonikriitiline hoiak: traditsiooniline filosoofia ei vasta teaduslikkuse kriteeriumitele ja ei kannata välja võrdlust matemaatika ja loodusteadusega kui tõeliste teadustega. Filosoofia kui teadus tuleb alles rajada. Selles töös ei saa toetuda varasemale filosoofiatraditsioonile kui autoriteedile. Niisiis seab Kant endale ka ülesande leida varasema filosoofia nurjumise põhjused ja püüda leida viis kuidas oleks võimalik filosoofiat ümber kujundada tõeliseks teaduseks.
Nagu uusaja filosoofia üldiselt, nii on ka Kanti teoreetiline filosoofia teadvusfilosoofia. Ta lähtub eeldusest, et erinevalt välismaailmast, on teadvus antud meile vahetult ja on seetõttu ennemini tunnetatav kui kõik muu. Teadvuses kujundame me oma teadmise. Seetõttu tuleb ka vastust küsimusele, mida me võime teada, otsida teadvuse struktuuri analüüsist. Teadvuse struktuur kätkeb endas tingimusi teadusliku teadmise võimalikkuseks.
Kanti peateoseks on “Puhta mõistuse kriitika” (1781, teine olulisel määral ümbertöötatud väljaanne 1787). “Puhas” mõistus tähendab antud juhul enam vähem sedasama, mis teoreetiline mõistus, mis avaldus ratsionalistlikes filosoofiasüsteemides ja reaalteadustes. Sõna “kriitika” ei tähenda siin aga päriselt sedasama, mida tänapäevases kõnepruugis. Jutt ei ole niisiis otseselt mõistuse arvustamises, rääkimata mõistuse halvustamisest. Sõna “kriitika” pärineb kreeka keelsest sõnast krinein, mis tähendab “eristavalt piiritlema”. See sõna oli kasutusel õigusemõistmise praktika kirjeldamisel ja tähendas kohtuotsust, mis ju piiritlevalt eristab õigusvastase toimimise õiguspärasest.
Kriitilise transtsendentalismi programm
Kanti kriitilist filosoofiat, nagu ta enda filosoofiat tihti ka nimetab, võib käsitleda ettevõtmisena, kus mõistus on seadnud iseennast mõistuse kohtulaua ette, et eristavalt piiritleda mõistuse õiguspärase rakenduse ala mõistuse õigustamatust rakendusest. Kriitika on ühtlasi ka transtsendentaalne analüüs: teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on inimlike tunnetusvõimete rakendamine nende õigustatud rakenduspiirides. Kuidas jõuda üldisele arusaamisele teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuste ja piiride kohta? Kanti kava kohaselt tuleks selleks rakendada inimlikele tunnetusvõimetele mõistusekriitikat eelpool kirjeldatud tähenduses, et teha kindlaks inimlike tunnetusvõimete õigustatud rakendusala piirid ja võime luua üldist ja paratamatut teadmist. Kriitika esmane tähendus ongi inimlike tunnetusvõimete analüüs.
Selliseid tunnetusvõimeid on laias laastus kaks: meelelisus ja mõtlemine. David Hume oli näidanud, et meelte andmetest, meelelisest kogemusest ei saa tuletada üldist ja paratamatut teadmist. Kant on Hume`iga nõus selles, et vahetud meelteandmed ja induktsioon tõepoolest ei võimalda mingit sedalaadi teadmist. Tema on aga ka veendunud, et selline teadmine on faktiliselt olemas. Ta ei ole valmis sarnaselt Hume`ile eitama suure osa olemasoleva teadusliku teadmise kehtivuspretensioonide põhjendatust. Kui üldist ja paratamatut teadmist ei saa tuletada välisest meelelisest kogemusest, siis peab see pärinema “meist” endist. Meis endis, tunnetussubjektis, peab olema mingi “instants”, mis on võimeline looma üldist ja paratamatut teadmist. See aga tähendab Kanti järgi seda, et peale empiirilise subjekti kujutab inimene endast veel ka nn. transtsendentaalset subjekti, s.o. üldise ja paratamatu teadmise võimalikkuse tingimuste kompleksi. Ja need tingimused peavad olema kogemusest sõltumatud ehk aprioorsed. Kui nad on kogemusest sõltumatud, siis peavad nad ilmselt olema ratsionaalset laadi. See oli ratsionalismi seisukoht, et mõistus on võimeline iseendast, ilma kogemusele toetumata kujundama tõest teadmist. Ning tõepoolest pole kahtlust selles, et mõtlemine võib luua loogiliselt võimalikke, s.t. sisemiselt mittevasturääkivaid ja selliseina paratamatuid teooriad. Kuid antud asjaolu ei taga veel seda, et niisugustele teooriatele ka midagi tegelikkuses vastab. Descartes`i filosoofiasüsteemis tagas seda jumala täiuslikkus, kelle olemasolu oli Descartes`i järgi tõestatav vastavast sünnipärasest ideest. Kuid “Puhta mõistuse kriitikas” demonstreerib Kant, nii Descartes`i kui ka üldse kõigi teadaolevate, jumala olemasolu tõestuste loogilist ebakorrektsust. Pealegi olid ratsionalismi erinevad esindajad isekeskis lahkarvamusel selle üle, millised ideed on sünnipärased ja kui palju selliseid ideid on. Selliste vaidluste ületamiseks osutus mõistusintuitsiooni selguse ja selgepiirilisuse kriteerium ebapiisavaks. Nii asub Kant Hume`iga samale seisukohale, et mingi väite reaalset kehtivust saab tõendada üksnes kogemusele toetudes. Ta ei nõustu aga Hume`i seisukohaga, et igasugune teadmine saab pärineda ainult ja ainult kogemusest.
Kanti nimetab oma lahendust sellele dilemmale koperniklikuks pöördeks filosoofias. Analoogia on siin selles, et nii nagu Kopernikus saavutas parema kirjelduse tähistaeva nähtavale liikumisele teoreetilise lähtekoha muutmisega – ta asub seisukohale, et maakera, millel paikneme meie kui vaatlejad, ei ole mitte nähtava maailma liikumatu keskpunkt, vaid tiirleb ümber Päikese – nii ka Kant paneb ette muuta teoreetilise filosoofia perspektiivipunkti. Kogu senine uusaegne filosoofia, nii ratsionalistlik kui ka empiristlik, oli püüdnud tema sõnul lahendada küsimust, kuidas on see, mida me oma teadvuses tõsikindlalt teame, kooskõlas tegelikkusega väljaspool teadvust. Kant soovitab vaadata, kas pole teadusliku teadmise võimalikkuse tõendamise probleem paremini lahendatav, kui eeldada, et hoopis tegelikkus peab kooskõlastuma meie teadvuse vormidega.
Tegelikkus iseendast on muidugi sõltumatu meie teadvuse vormidest. Kuid meie tunneme ju tegelikkust nii, nagu ta on meile antud, mitte nii nagu ta on iseendas. Tegelikkus “meie jaoks” on meile antud meie meelelisuse vahendusel. Meelelisust defineerib Kant võimena vastu võtta seda, kuidas asjad meid mõjutavad. Meelelisuse kaudu on asjad meile esitatud nii, nagu nad meie meelisuse kaudu nähtuvad. Kanti alusseisukohaks ongi, et mingit muud asjade antuse viisi inimeste jaoks ei ole olemas. Kant eitab inimesel mõistusintuitsiooni, intellektuaalse kaemuse võimet. Mõtlemine on tema jaoks, nagu Hume`ilegi, võime ratsionaalselt töödelda ette antud “materjali”. Mõtlemine ei suuda ise luua seda “materjali”. See “materjal” peab olema talle ette antud ja saab pärineda üksnes meelelisuselt.
Siit Kanti kuulus eristus nähtuste või nähtumuste (Erscheinungen) ja asja iseendast (Ding an sich) vahel. Meie võimalik teadmine saab puudutada üksnes seda, mis on meile võimalikus kogemuses antud. Ja võimalikus kogemuses saavad meile antud olla üksnes nähtumused. Asjad ise, nii nagu nad on väljaspool võimalikku kogemust, peavad jääma meile nendel tingimustel paratamatult teadmatuks.
Selles aga, kuidas asjad meile nähtuvad, pole meie tunnetusvõimed mitte passiivselt retseptiivsed, vaid ka aktiivsed osalised. Nähtumuste maailm on meie tunnetusvõimete poolt kaaskujundatud maailm. Meelelisus annab edasi pelka nähtuste mitmekesisust. Kuid me ei koge kunagi lihtsalt meelemuljete mitmekesisust, vaid alati teatud viisil korrastatud nähtumuste mitmekesisust. Selle korrastatuse vorme tuleb Kanti järgi näha mitte asjadest endist, vaid meie tunnetusvõimetest tulenevatena.
Kanti kogemuse mõiste
Nii eristab Kant kogemuses kahte komponenti: materiaalset ja formaalset. Kogemuse materiaalseks komponendiks on meeliline mitmekesisus, mis on meis esile kutsutud meie meelelisuse välise afitseerimise kaudu. Meie kogemuse formaalne komponent on Kanti järgi aga aprioorne, s.t. kogemusest sõltumatu ja sellisena justkui kogemusele eelnev. See on küll kogemusest mitte-pärinev, kuid samal ajal kogemust võimalikuks-tegev kogemuse komponent. Nii on kogemus Kanti järgi aposterioorse (s.t. kogemusest pärit, empiirilise) mateeria ja aprioorse vormi ühtsus. Nähtumuste maailma on meie tunnetusvõimete kogemust kaaskonstitueeriva tegevuse resultaat.
Seega erineb Kanti kogemuse mõiste empiristide vastavast mõistest. Kui empiristidel kujutas kogemus endast meelte andemete kogumit, siis Kanti järgi on kogemus ratsionaalselt “vormitud” meeleline mitmekesisus, s.t. ühtsuseks seotud ja korrastatud meelete andmed. Sealjuures on aprioorne komponent Kanti järgi kätketud mitte ainult mõtlemisse, nagu eeldas varasem ratsionalism, vaid ka meelelisusse endasse. Meelelisuse aprioorsete vormidena käsitleb Kant ruumi ja aega. See tähendab, et tema käsitluse kohaselt pole mitte asjad iseendast ruumilis-ajalised, vaid meie kogeme nähtumusi ruumilis-ajalistena. Kui asjad iseendast ei ole ruumilis-ajalised, siis peavad nad olema vaimsed. Kant nimetab asju iseendast selles aspektis noumeniteks, n.ö. mõistusolemusteks. Mõtlemise vormideks on üldised arumõisted, mille abil inimtunnetus meelelist mitmekesisust korrastab. Kanti järgi on selliseid üldiseimaid aprioorseid arumõisteid, mida ta Aristotelese eeskujul nimetab kategooriateks, piiratud arv, nimelt kaksteist mõistet. Keskseks mõisteks nende seas on tema käsituse kohaselt põhjuslikkuse mõiste.
Kant eeldab, et selliseid “vorme” omab endas iga inimene. Iga teadmine peab seetõttu kõikide inimeste puhul olema vormitud nendesamade vormide poolt. Selles mõttes on kõik sellised vormid üldkehtivad ja paratamatud. Samas ei ole tunnetusvormid, millest Kant siin kõneleb, psühholoogilist laadi. On näiteks psühholoogiline fakt, et inimene, kes põeb tagakiusamismaaniat “näeb” maailma teatud iseäralikus “vormis”. Kuid see on antud inimese psühholoogiline eripära. Kant seevastu kõneleb igasuguse tunnetuse kõige üldisematest ja paratamatutest eeldustest nagu ruum, aeg ja põhjuslikkus. Sedalaadi eeldused ei ole empiirilise psühholoogia poolt kriitiliselt kontrollitavad, kuna empiiriline uurimus ei saa alatagi, tegemata neid eeldusi. Kui näiteks psühholoogiline uurimus asub käsitlema tagakiusamismaaniat, siis ta juba eeldab, et sellel nähtusel peab olema põhjus. Uurida ilma põhjuseta nähtust oleks mõttetu. Põhjuslikkuse printsiibi kehtivuse eeldus on seega tunnetuse mõttekuse, ratsionaalsuse ja üldse võimalikkuse üks eeldusi.
Kogemuslik maailm kujutabki endast ajalis-ruumiliselt ja põhjuslikult korrastatud meelteandmete kogumit, kusjuures sellel korrastatusel on üldine ja paratamatu kehtivus maailma jaoks, nagu ta meile on antud. Erinevalt ratsionalismist on arumõisted Kantil käsitatud aga üksnes kogemuse ja teadmise ühe aspektina, vormina, mis ilma meelelise mateeriata oleksid üksnes tühjad vormid ega kujutaks endast teadmist. Et igaüks meist igal ajal neidsamu “vorme” endas omab, peab kõik, mis me kunagi kogeda võime, nende “vormide” poolt vormitud olema. Seetõttu saame me ka omada usaldusväärset teadmist tulevikust: me ei või ette teada küll seda, mida me tulevikus kogeme, milline saab olema meie kogemuse “mateeria”, kuid me saame olla kindlad, et ka meie tulevased kogemused saavad olema vormitud aja, ruumi ja põhjuslikkuse aprioorsete vormide poolt. Niisiis on meie tunnetuse formaalsed struktuurid üldkehtivad, niihästi oleviku, kui ka mineviku ja tuleviku jaoks. See teeb võimalikuks paratamatult ja universaalselt kehtiva loodusteaduse. Need vormid või struktuurid ei “asu” mitte objektis, vaid nad on igas subjektis. Nii on nad küll subjektiivsed, kuid see “subjektiivsus” ei tähenda meelevaldsust, sest igas subjektis on needsamad universaalsed vormid.
Nii saab lahendatud transtsendentaalne küsimus. Teadusliku teadmise võimalikkuse tingimuseks on meie üldised ja paratamatud tunnetusvormid. Mis tagab, et need tunnetusvormid kooskõlastuvad tegelikkusega? See, et me ise kujundame selle tegelikkuse olulised aspektid oma tunnetusvormide kaudu. Teaduslik tunnetus tunnetab enda objektis, looduses, seda, mida kogemuse aprioorsed vormid sellesse objekti on asetanud. Kant väljendab seda põhimõtet oma kuulsate sõnadega: loodusteadus kirjutab loodusele ette tema seadused. Kuid seda üksnes nähtumuste maailma kohta, meile meelelisuse vahendusel antud maailma kohta. Noumenite maailm peab jääma inimtunnetuse võimalikkuse tingimuste kohaselt paratamatult väljapoole inimlikku teoreetilist tunnetust.
Varasema metafüüsika kriitika
Metafüüsika traditsioonilised teemad – jumal, surematu hing ja tahtevabadus – kuuluvad just sellisesse valdkonda, mis ületab võimaliku kogemuse piirid. Võimalikku kogemust ületavaks peab Kant ka ideed maailmast kui tervikust, s.t. ettekujutust maailmast kui lõpunikujunenud, lõpetatud suurusest. Katsed jõuda teadmiseni maailma (maailm tähendabki antud juhul kogu võimaliku kogemuse kaudu antud nähtuste tervikut) lõpu või alguse kohta, ületavad võimaliku kogemuse piiri. Selliste tunnetuspüüdluste tulemuseks oli erinevate, üksteisega ületamatutes vastuoludes olevate filosoofiasüsteemide paljusus ja lõputu võitlus nende vahel ilma võimaluseta otsustada, kellel oponeerivatest pooltest on õigus. Mõistuskriitika ülesandeks on siin osutada aru õigustatud rakenduse piiridele. Selleks piiriks on võimaliku kogemuse piir, sest teadmise “mateeria”, teamise seos reaalsusega, on Kanti järgi vahendatud üksnes meeleliste muljete kaudu. Kõik, mis selle ületab, kujutab endast mõistuse transtsendentset rakendust ja ei saa pretendeerida teaduse staatusele. Kõik sedalaadi väited tuleb teadusest kõrvaldada kui põhjendamatud. Siitpeale muutub kriitika tõesti ka olemasoleva teaduse, millisena esitas end ka traditsiooniline filosoofia, arvustamiseks.
Samas on see Kanti järgi mõistuse loomuseks esitada endale küsimusi jumala olemasolu, maailma kui terviku ja tahtevabaduse kohta. Neid mõisteid nimetab Kant mõistuse ideedeks. Ta eristab arupärast mõtlemist ja mõistuspärast mõtlemist. Mõistusideede erinevus arumõistetest (nagu näiteks põhjuslikkus), on selles, et nende jaoks ei leidu objekti, mille olemasolu oleks võimalikus kogemuses tuvastatav. Samas on need mõistuseideed paratamatud mõistusmõisted. Nad on samuti mõtlemise aprioorseteks vormideks nagu arumõistedki. See on inimese kui mõistusliku olendi loomuse täideviimine, et ta nende teemade üle mõtleb. Inimene suudab mõtelda rohkemat kui ta teada suudab. Kant eristab teineteisest mõisteid “teadmine” ja “mõtlemine”. Teadmine on seotud võimaliku kogemuse piiridega, mõtelda saab aga ka kogemuse piire ületavat. Selline mõtlemine ei tähenda aga meelevaldset fantaseerimist. Mõteldavuse kriteerimuks on loogiline mitte-vasturääkivus. Näiteks põhjendas Kant oma teoreetilises filosoofias seda, et jumala olemasolu ei ole tõestatav. Kuid ta näitas ka seda, et jumala mitteolemasolu ei ole samuti tõestatav. Jumala olemasolu on küsimus, mis on lihtsalt väljaspool võimalikku teadmist: ta võib olemas olla võib mitte olla. Teadus ei saa seda küsimust oma vahenditega lahendada.
Samas omistab Kant mõistusideedele olulise regulatiivse rakenduse, s.t. nad kujutavad endast mitte tunnetatava tegelikkuse representatsiooni, vaid reeglit mõtlemise jaoks. Näiteks jumala idee regulatiivne rakendus kujutaks endast maailmakäsitust vaatekohtalt, mille kohaselt just nagu (als ob) oleks maailm loodud ülima mõistusliku olendi poolt. Se juhul ei väideta, et see nii on, vaid üksnes toimitakse maailma tunnetamisel antu reeglit järgides. Niisugune vaatekoht implitseerib teleoloogilist maailma-käsitust: kui maailm on loodud sellise olendi poolt, peaks siin kõik olema ratsionaalselt põhjendatav kui otstarbekohane. Niisugune vaateviis pakub Kanti järgi inimesele intellektuaalset rahuldust, kuna inimmõistus oma loomult püüdleb tema hinnangul süstemaatilise teadmisteterviku poole. Arutunnetuse annab küll põhjendatud teadmise üksikute põhjuslike seoste kohta, kuid nii kujuneb üksnes omavahel seostamata empiiriliste seaduste mitmekesisus, “agregaat” nagu Kant sedalaadi teadmise kohta ütleb. Klassikalise teaduslikkuse-käsituse kohaselt on Kant aga veendumusel, et teaduse vältimatuks tunnuseks on süsteemina ülesehitatus. Süsteem tähendab kogu teadmise kokkukoondamist ühtse printsiibi alla. Liikumine niisuguse sihi poole ongi Kanti järgi juhindatud regulatiivsest printsiibist, mille kohaselt ka maailm ise on kujutletud just nagu sellises ühtses printsiibis alust omavana. Kanti sõnul pole sisulist erinevust kas seda “ühtset printsiipi” nimetada jumalaks või looduseks. Maailma käsitlemisel regulatiivsete ideede vaatekohalt omab Kanti silmis ka olulist heuristilist tähendust, kuna see saab suunata teoreetilist tähelepanu teadmiste süsteemi “puuduvate lülide” otsimisele. Kuid tuleb veel kord allakriipsutada, et ideede põhjal ei saa ütelda, et asjad ka tegelikkuses objektiivselt ideedele vastavad. Tegemist on üksnes ühe täiendava vaateviisiga, mis ei pretendeeri mitte mingil juhul empiirilist uurimust asendama või korrigeerima. Samas on see siiski Kanti järgi mitte mõni suvaline, vaid intellektuaalset paratamatu vaateviis.
Kuidas on siis võimalik teoreetiline filosoofia kui teadus? Ta on võimalik teadusena transtsendentaalsest subjektist, s.t. inimtunnetuse üldiste ja paratamatute tunnetusvormide teadmisena. Ja ta on vajalik kriitikana, s.t. inimtunnetuse tulemuste põhjendatuse uurimusena transtsendentaalses analüüsis avastatud inimtunnetuse võimalikkuse tingimuste alusel. Tema peamine ülesanne on kaitsta inimmõtlemist eksiteedele sattumise eest, kus inimkond raiskaks asjatult oma intellektuaalseid ressursse, mis nende õigustatud ja viljaka rakenduse korral võiksid oluliselt kaasa aidata üldise õnne edendamisele. Lisaks teoreetilistele ülesannetele on aga filosoofial Kanti järgi veel väga olulised praktilised ülesanded.
Praktilise filosoofia aluspõhimõtted
Praktiline filosoofia käsitleb inimese tegevuse normatiivseid aluseid. Kant lähtub sellest, et moraalne sund teatud käitumuslikeks otsustusteks on “mõistuse fakt”, s.t. vaieldamatu tõsiasi iga inimese kui mõistusliku olendi enesemõistmises. Kuid niisugune sund omab moraalset tähendust üksnes siis, kui inimene on võimeline iseseisvalt otsustama, kui ta valib moraalinormi kohase käitumise või sellega vastuolus oleva käitumise. Teoreetiliselt käsitletavas maailmas ei paista jäävat mingit kohta moraalsele valikuvabadusele, selles on kõik allutatud põhjuslike seoste paratamatusele. Vabaduse olemasolu on Kanti väitel mitte teoreetiliselt põhjendatav, vaid praktiliselt tuvastatav. Seesama fakt, et inimene toimib moraalset sundi järgides, tõendab Kanti järgi moraalse vabaduse olemasolu, kuna vastasel korral oleks moraalses sunnis sisalduv kõlblusnorm tähendusetu. Kuid kuidas moraalse vabaduse võimalikkust teoreetiliselt seletada?
Kanti teoreetiline filosoofia tegi selge eristuse transtsedentaalse subjekti ja empiirilise subjekti vahel. Kant lahutab seal teravalt ka selle, mida me kogeme – nähtumused –, ja selle, mis jääb teisele poole võimalikku kogemust – asja iseendast. See, mida me kogeme, esindab paratamatuse valdkonda, kuna siin on kõik haaratud põhjuslikesse seostesse. See kehtib ka inimese kui empiirilise subjekti kohta. Niivõrd kui me kogeme oma mina kui nähtumust, kogeme me teda ümbritseva maailma asjaoludest põhjuslikult määratletuna nagu iga teist nähtust. Kuid kogev teadvus ei ole seesama, mis kogetav teadvus. Kogetav teadvus ilmneb põhjuslikult determineerituna. Kogev teadvus, transtsendentaalne subjekt, ei ole aga ise kogetav, vaid ainult mõistuslikus refleksioonis tabatav. Seetõttu ei ole kogev teadvus ise alistatud enda transtsendentaalsetele vormidele ja on asjaks iseendast. Asjade iseendast valdkonnale ei rakendu arukategooriad, seega ka mitte põhjuslikkuse kategooria. Transtsendentaalne subjekt on seega väljaspool nähtuste maailma põhjuslikku äramääratust ehk kuulub vabaduse valdkonda. Seda erinevalt empiirilisest subjektist, mis kuulub paratamatuse valdkonda. Siin on kõne all vabaduse mõiste selle n.ö. negatiivsest aspektist: vabadus on siin vabadus millestki, nimelt kõlbelise subjekti sõltumatus looduslikust paratamatusest oma kõlbelistes valikutes.
Teravast eristusest transtsendentaalse subjekti ja empiirilise subjekti, inimese kui mõistusolevuse ja inimese kui loodusliku olevuse vahel, tuleneb see, et eetika peab Kanti käsituse kohaselt olema empiiriliselt sõltumatu. Siin on tema praktilise filosoofia erinevus teoreetilisest filosoofiast. Teoreetiline filosoofia osutas, et arukategooriad on õiguspäraselt rakendatavad üksnes võimaliku kogemuse objektidele. Teoreetiline tunnetus peab end seetõttu hoidma võimaliku kogemuse piiresse. Praktiline mõistus vastupidi, toimib õiguspäraselt üksnes siis, kui ta vabastab end kogemuslikest mõjudest, saab täiel määral puhtaks praktiliseks mõistuseks.
Eetika alus on inimeses kui mõistusolendis. Samal ajal peab siiski olema mingi seos inimese kahe poole vahel. Kuidas on omavahel seotud inimene kui mõistusolevus ja inimene kui loodusolevus? Kanti järgi vahendab neid kahte poolt tahe, mis ühest küljest on mõjutatud meie loomulikest tungidest ja kalduvustest, teisest küljest aga on võimeline end allutama meie mõistuse tunnetatud kõlblusseaduse nõudele. Need kaks poolt on vastandlikud ja see tähendab seda, et tahtel tuleb pidevalt ületada konflikti inimese loomulike kalduvuste ja kõlbelise kohustuse vahel. Inimesel tuleb oma tahte loomulikule meelevallale, toimida vastavalt loomulikele kalduvustele, anda kõlbeline kvaliteet allutades oma tahe mõistuslikule kontrollile. See nõuab pidevat tööd enda kallal ja kujutab endast lõputut ülesannet. Kõlbeline enesetäiustamine ei saa Kanti hinnangul siinses elus kunagi jõuda punkti, kus edasine enesetäiustamine ei oleks enam võimalik.
Kõlbelisuse eelduseks on mõistuslik tahe ehk praktiline mõistus. Seda nimetab Kant tahte autonoomia printsiibiks. Tahte autonoomia seisneb selles, et tahe annab ise endale seaduse ja peab sellest seadusest vabatahtlikult kinni. Tahte autonoomias realiseerub vabadus positiivses tähenduses – vabadusena millekski. Vabadus on vabadus mõistuslikuks enesemääratlemiseks.
Ajaloofilosoofia probleemipüstitus
Kant käsitleb siin probleemi, kas ja kuidas on ajalugu käsitatav seaduspäraselt kulgeva protsessina. Millegi teaduslik käsitlus eeldab klassikalise teaduslikkuse-mõistmise kohaselt seda, et näidatakse uuritava allumist üldistele ja paratamatutele seostele. Ajaloo puhul on võimalik seda demonstreerida kahest erinevast küljest. Kas lähtudes ajaloonähtustest või lähtudes ajaloos toimivatest inimestest kui mõistusolenditest. Ajaloonähtused ei erine Kanti järgi põhimõtteliselt millegagi loodusnähtustest – mõlemad on ajas ja ruumis toimuvad sündmused, mis on tingitud üldiste loodusseaduste poolt. Teaduslik tunnetus võib siin püüda leida teatud empiirlisi regulaarsusi, Kant viitab näiteks demograafiale. Paraku ei viita tema hinnangul miski sellele, et neist empiirilistest üldistustest võiks kujuneda niisugune teadmistesüsteem, mida
Seda intellektuaalselt vastuvõetamatut järeldust püüabki Kant pehmendada visandades reeglipärase ajalooprotsessi “idee”, mis peaks võimaldama näivalt korratud sündmused laskma korraldada süstemaatiliseks ühtsuseks. See on idee teleoloogilisest looduskorrast, milles kõik indiviidid seda teadmata ja soovimata oma rolli mängivad. Sisuliselt on see idee artikuleeritud järgmiselt: inimkond kätkeb endas teatud eeldusi mõistuslikkuseks, mille kõige täiuslikumaks realisatsiooniks on moraalne isiksus; need eeldused saavad täielikult välja areneda üksnes ajaloo protsessis; vajalikuks tingimuseks selle täieliku arengu jaoks on “õiguslik poliitiline ühiskonnakorraldus”, mis omaltpoolt nõuab riikidevaheliste suhete õiguslikku korraldamist. Ajalooprotsessi telos`t, lõppsihti defineerib Kant oma moraalifilosoofia ja õigusfilosoofia kesksete mõistete kaudu. Selleks on maailm, milles valitseb väline õiguslik vabadus ja sisemine moraalne vabadus. Inimkond õpib samm-sammult oma ratsionaalseid võimed kasutama ja see viib teda Kanti veendumuse kohaselt üha lähemale moraalsuse realiseerumisele inimelus.
Samas ei saa Kant väita, et maailmaajalugu kujutab endast sirgjoonelist progressi antud sihi suunas. Kogemus kinnitab ka otse vastupidise suundumusega protsesside olemasolu. Nimetatud asjaolu inkorporeerib Kant oma kontseptsiooni selle mehhanismi vahendusel, kuidas areng toimub – nimelt antagonismide kaudu. Mõte, et loodus kasutab oma eesmärgi saavutamise vahendina inimlikku antagonismi, võimaldab Kantil käsitada eesmärgipärase ja ratsionaalsena ka näivalt otstarbetut ning irratsionaalset, mida reaalses ajalooprotsessis leidub küllaga – sõdu, konflikte, purustusi, vaenamisi jne.
Ajaloo filosoofilise käsitluse eelpool esitatud juhtlõngad pole leitud ajalooliselt antud faktidest. Probleem just selles ju ongi, et ajaloofaktides endis ei paista mingit süsteemsust olevat. Nad pärinevad puhtast mõistustunnetusest. Kant ei taotle oma üheksale teesile seetõttu teadmise staatust, ta käsitleb neid üksnes heuristilise visandina. Kas nad ka tegelikult heuristilist väärtust omavad, peab näitama alles empiirilise ajaloouurimuse praktika. Seda küll eksplitsiitselt nimetamata jätab Kant