Ajaloofilosoofia mõiste ja ajalugu
Andrus Tool
loeng
Ajaloofilosoofia mõiste
Pole olemas “kanoonilist”, üldaktsepteeritavat ajaloofilosoofia mõistemääratlust. Erinevad seda teemat käsitlevad autorid lähtuvad erinevatest arusaamadest. Antud kursuse raames käsitatakse ajaloofilosoofiat ajaloo filosoofilise mõtestamisena. Ajaloofilosoofiat vaadeldakse osana filosoofiast, mitte osana ajalooteadusest selle tänapäevases tähenduses. Ajaloo filosoofiline mõtestamine kujutab endast filosoofiliste probleemide käsitlemist ajaloo valdkonda silmas pidades. Filosoofiliste probleemide püstitamine ja väljaarendamine toimub paratamatult filosoofiliste mõistete ja argumentatsioonide abil. Seetõttu ei saa ajaloofilosoofiat lahutada filosoofiast üldiselt. Ühe või teise filosoofi ajaloofilosoofiliste vaadete mõistmine eeldab tema üldfilosoofiliste arusaamadega tuttavolemist. Nii on järgnevates loengutes ka ulatuslikult kõne all erinevate filosoofide sellised mõttearendused, kus ajaloost otsesõnu juttu ei ole.
Sõnaga “ajalugu” tähistatakse kõnepruugis teadaolevalt nii ajalooprotsessi kui ka teadmist ajaloo kohta. Mõlemad on olnud ajaloofilosoofilise mõtestamise esemeks. Ühtlasi osutab filosoofiline refleksioon sellise eristuse suhtelisusele. Ajalooprotsess kui inimeste tegude tulemus on senini kujunenud küll valdavalt ilma et tegutsevad inimesed oleksid selle protsessi kulgu suutnud kavatsuslikult suunata. Kuid see, mida nende tegude juures mõistetakse ajalooliselt tähenduslikuna, on sõltunud alati ka vastava aja üldisest mitte-teoreetilisest ajalooteadvusest. Niisugune üldine ajalooteadvus on aga ise ajalooline nähtus ja nii pole arusaam ajalooprotsessist kui ajalooteadmise esemest ajaloos samaks jääva sisuga mõiste.
Teiselt poolt on ka filosoofia ajalooliselt muutunud vaimuelu nähtus. Euroopa kultuuri klassikaline filosoofia-käsitus kujunes välja valdavalt Platoni ja Aristotelese pärandi alusel. See traditsiooniline filosoofia mõistis ennast teadusena ja reflekteeris ka iseenda teaduslikkuse kriteeriumite üle. Sellistele kriteeriumitele pidi filosoofia silmis vastama igasugune teadmine, mis soovis pretendeerida teaduse, tõelise teadmise staatusele. Traditsioonilise filosoofia üheks iseloomulikuks tunnuseks oli just see, et selles ei eristatud filosoofiat teadusest, filosoofiat käsitleti teaduste süsteemi osana ja koguni selle teaduslikkuse kriteeriumite defineerijana.
Samas iseloomustab euroopaliku vaimumaailma ajalugu eriteaduste emantsipeerumine filosoofiast ja koos sellega oma autonoomsete teaduskultuuride kujundamine. Üheks nende loomulikuks osaks on eriala-sisesed standardid, millele teaduslikkusele pretendeerivad seisukohad seal peaksid vastama. Nii on filosoofia oma ajaloos olnud konfronteeritud erinevate teaduslikkuse-käsitustega. Mis puudutab ajalugu, siis oli tema filosoofiline mõtestamine traditsioonilise filosoofia raames antud filosoofiavormi teaduslikkuse-kriteeriumite eripära tõttu oluliselt raskendatud.
Klassikaline teaduslikkuse-mõistmine
Antud teaduslikkuse-mõistmise kõige iseloomulikemad jooned on järgmised.
1. Teaduslik teadmine on siin orienteeritud absoluutsete, s.t. üldiste ja paratamatute, muutumatute ja igaveste struktuuride (olemuspõhjuste) esiletoomisele kas olevas endas või , nagu Kanti puhul, transtsendentaalse subjekti üleindividuaalses struktuuris. Sellise taotlusega on juba iseenesestmõistetava ja järelikult põhjendamist mittevajavatena eeldatud, et nimetatud karakteristikutega olemusstruktuurid on olemas ja nad on inimtunnetusele põhimõtteliseliselt kättesaadavad.
2. Klassikaline teaduslikkuse kontseptsioon eeldabki, et need struktuurid (olemuspõhjused) on tunnetatavad puhtas mõistuskaemuses (intellektuaalses intuitsioonis) vahetult (eeldustevabalt) ja tõeselt. Nii saavutatud teadmine tunnetatava olemustasandi kohta peab saama aksioomide või algprintsiipidena seatud teadusliku teadmise aluseks. Eelduseks on osutatud olemusstruktuuride transparentsus puhtale mõistustunnetusele.
3. Klassikaline teaduskäsitus samastas teaduse teadmisega üldisest; üksikust ei saanud mingit teadust olla. Sealjuures oli silmas peetud “olemusüldisust”, mis on mõistuskaemuses vahetult tabatud ja selle mõisteline väljendus kehtib seetõttu samuti üldiselt, s.t. “kõigi juhtumite jaoks”, “alati” ja “igalpool”. Teadus kujutabki klassikalise käsitluse kohaselt endast viimsete printsiipide kaudu põhjendatud paratamatuid ja üldisi tõdesid, mille tõesus on põhjendatud alusprintsiipide vahetus evidentsus ja nendest printsiipidest dedutseerimise loogilises evidentsuses. Niisiis on siin tegemist teadmise kahe erineva tasandiga teadusliku teadmise sees. Esmaseks on teadmine alusaksioomidest ja -printsiipidest. Sellise teadmise saavutamine on klassikalise teaduskontseptsiooni kohaselt filosoofia kui alusteaduse ülesanne. Teadus kitsamas mõttes, kui filosoofiast erinev eriteadus, pidi põhjendamisel saama tagasiviidud niisugustele üldistele filosoofilistele tõdedele. Eriteaduste teaduslik tõsikindlus ja teaduslikkus üldse oli seega kätketud mitte vahetult algupärasesse mõistuskaemusesse, vaid korrektsetesse tuletistesse esmastest tõdedest. Seetõttu oli Aristotelese ja tema järgijate rõhuasetus oma teaduslikkuse-kontseptsiooni kujundamisel algselt asetatud erinevate süllogismi struktuuride kui tõestusteede arendamisele.
4. Oma loogiliselt korrastatuselt pidi teadus kujutama endast “kategoorilis-deduktiivset süsteemi”, s.t. ta pidi kujutama endast seostatud ja sisemiselt liigendatud ühtset tervikut. Selle terviku üleehitamise põhimõtteks oli loogiline mittevasturääkivus teadmise ühtsest printsiibist tuletamisel. Niisugust teadusliku teadmise süsteemi kujutleti ideaalis lõplikult teostatava statsionaarse tervikuna.
5. Seletamine kui teadusliku tunnetuse operatsioon tähendas selle teadmise-käsituse raames printsiipidest järelduste tuletamist seletatava kohta. Põhjendamine oli justkui vastupidine protsess, tähendades põhjendatava tagasiviimist printsiipidele, millest see oli tuletatav.
6. Nagu eelpool loetletud teaduslikkusekriteeriumitest nähtub, pole siin üldse puudutatud teaduse empiirilist külge. Seda sellepärast, et empiiriline teadmine on teadmine üksikust, muutlikust ja mitteparatamatust ning sellisena pidi eelöeldust tulenevalt jääma tõelise teaduse lävepaku taha. Loomulikult omasid ka klassikalise teaduskäsituse valitsemise ajal eksisteerinud mitteformaalsed eriteadustel empiirilist komponenti, kuid seda külge ei käsitletud teaduse teaduslikkuse jaoks konstitutiivsena. Teadus oli teadus eelpool loetletud kriteeriumite alusel. Seetõttu tuli eristada eriteadust nö. laiemas mõttes eriteadusest päristises mõttes. Esimene hõlmas endasse ka empiirilised osised. Erinevad eriteadused erinesid üksteisest selle määra poolest, kui suur oli ühes või teises neist päristiselt teaduslik, s.t. puhtas mõistustunnetuses saavutatud teadmise osa. Vastavalt sellel omasid erinevad eriteadused ka eri “väärtusastmeid”.
7. Samuti ei saanud eelpool öeldust tulenevalt käsitleda teadusena selliseid väiteid, mille kehtivus polnud täielikult kindlaks tehtud, vaid omas hüpoteetilist, tõenäosuslikku iseloomu. Teadus on klassikalise käsituse definitsiooni kohaselt üksnes kindel, s.t. tõesena lõplikult tõestatud teadmine.
8. Klassikaline teaduse-mõistmine käsitles teaduslikku teadmist ka kui “eesmärki iseendas”. Teadmise rakenduslikkus ei olnud selle käsituse kohaselt selle teaduslikkuse olemuskomponent. Juba Aristoteles defineeris theoria`t selle vastandamise kaudu praxis`ele ja poiesis`ele.
Ajaloo käsitlemise probleem klassikalise teaduse-käsituse raames
Milline otsus ajaloo filosoofilise mõtestamise võimaluste kohta sellisest filosoofia ja teaduslikkuse käsitusest tuleneb, võiksid illustreerida Aristotelese sõnad tema “Poeetika” 9. peatükis, kus ta võrdleb ajalooteadmist poeesiaga: “luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik kas tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose teos värssidesse ümber panna ja ikkagi oleks see ajalugu, värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust.” [Jaan Undi tõlge] Niisiis on siin inimese intellektuaalse tegevuse tulemuste tõsiseltvõetavuse aluseks nende lähedus või kaugus filosoofiast, filosoofiat aga käsiteltakse teadmisena üldisest ja paratamatust. Ajalooteadmisele iseloomulikuna nähakse seevastu huvi üksiku, faktilise ja sattumusliku vastu. See jätab aga ajaloo filosoofiast veel kaugemale kui seda on poeesia.
Antud asjaolu võib ehk teatud määral seletada, miks ajaloofilosoofia tekkis filosoofia ajaloo suhteliselt hilisel etapil – alles kaheksateistkümnendal sajandil. Sellest ajast pärineb ka termin “ajaloofilosoofia”, mille võttis kasutusele Voltaire 1765. aastal. Vastamaks küsimusele, miks kaheksateistkümnendal sajandil ajalugu sai kõige peale vaatamata filosoofilise huvi esemeks, tuleb muidugi silmas pidada suuri muutusi euroopaliku inimkonna elus, mis sel sajandil toimusid. See toob kaasa ajalooteadvuse tähenduslikkuse kasvu üldises maailmamõistmises, millest ei saa enam mööda minna ka filosoofia. Kuid kui raske see ka veel tolleaegsele filosoofiale oli, võib illustreerida Kanti ülesandepüstitus tema peamises ajaloofilosoofilises kirjutises “Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis” (1784).
Tõeliselt õnnestus see alles Hegelil, kes käsitles maailma olemusstruktuuri mitte staatilise antusena, vaid saamises (Werden) olevana. See andis võimaluse interpreteerida maailmaajalugu maailma üldise ja paratamatu olemusstruktuuri saamise-protsessi empiirilise avaldusena. Kuid ajalooks nimetatava empiiriliste nähtuste valdkonna määrava aluse tunnetamine jäi Hegeli käsituses filosoofilise mõistuskaemuse kompetentsi. Ning alles niisugune filosoofiline tunnetus lõi Hegeli silmis eeldused tõeliselt teadusliku ajalookäsituse jaoks.
Kuid teaduslikkuse-käsitused muutuvad.
Kaasaegne teaduslikkuse-mõistmine
Teadusliku tegevuse üle reflekteerimisest väljakasvavates teaduslikkusekäsitustes tulevad 19. sajandil esile muutused, mis eristavad neid tunduvalt nn. klassikalise teaduslikkusekäsituse aluskriteeriumitest teadmise kvalifitseerimisel teadusliku teadmisena. Kõige üldisemaks tendentsiks selles muutuses on teadusekäsituse empiriseerumine. Antud nimetus tähistab protsessi, mille käigus empiiriline komponent saab reaalteaduste teaduslikkust defineerivaks tunnuseks; kui jätta kõrvale nn. formaalsed teadused, s.t. formalistlikult tõlgitsetud matemaatika ja loogika, siis saab sõna “teadus” sünonüümiks sõnale “kogemusteadus”. Teaduslikkuse idee ajaloo perspektiivist on too protsess kirjeldatav kardinaalse ümberorienteerumisena niihästi teadusliku teadmise baasi, kui ka tema kehtivuskarakteri aspektist. Kui klassikalise teaduslikkusekäsituse kohaselt püsis teaduslik teadmine nii-ütelda “ülesse” kinnitatult ja talle olemuslik seisnes absoluutsetest aksioomidest, printsiipidest jms. tuletamises ja neil põhjendamises, siis nüüd on vundment nii-öelda “alla” asetatud. Deviisiks saab nõuda teadustelt positiivset teadmist ja teadmise positiivsus seisneb tema kogemusel kinnitatuses. Sellega saab aga kõik see, mida seni oli käsitatud “päris teaduse” sekundaarse ja välise lisandina – teadmise empiiriline komponent – primaarseks ja fundeerivaks, sel ajal kui seni esmane – kõrgeimad printsiibid ja aksioomid – saavad mõistetud sekundaarsete tuletistena empiirilisest baasist. Kui neid viimasest tuletada pole võimalik, siis tuleb niisuguseid väiteid pidada põhjendamatuteks ning nad teadusest elimineerida. Esimesel kohal seisab nüüd olemusüldise asemel üha enam kogemuses demonstreeritav faktiline, üksik, eriline, ajalooline.
Selle protsessi teine külg on metafüüsikast vabanemise taotlus. Jutt on püüdlusest vabaneda kõigest, mis olevat justkui “ülevalpool” empiirilist antust või selle “taga” või selle “all”. Niisuguste instantside kohta tehtavad, kogemuses mittekinnitatavad väiteid mõistetakse kehtivusetutena ja nad ei oma teaduslikus teadmises mingit eksistentsiõigustust. Nii on teadusliku teadmise refleksiooni kriitiliseks ülesandeks elimineerida teadusest kõik sellised metafüüsilised võõrosised. Kõige üldisemalt seisnes see taotluses vabaneda maailmavaatelistest, näiteks religioossetest, eeldustest, mida nüüd käsitletakse teadusvälistena ja sellisena teadusest teadlikult eemal hoitava temaatikana. Edasi langevad sellise kriitika ohvriks kiiresti need väidetavalt ontoloogiliselt esmased instantsid, mille “külge” klassikaline metafüüsika oli teadmise viimset põhjendust otsides oma põhjenduskäigud ankurdanud – ideed, olemuspõhjused, jagamatud sood ja liigid, jumal kui filosoofiline printsiip jne. Algselt oli sedalaadi kriitika suunatud eelkõige idealistlike filosofeemide vastu, kuid hiljem “paljastati” samavõrd metafüüsilisena ka need materialismi vormid, mis pretendeerisid tõestele väidetele loodusliku maailma “sisemise” olemuse kohta. Kõigil niisugustel mõistetel ei saa uue teaduslikkusekäsituse alusel olla õigustust teadusliku teadmise komponentidena. Kuid sama saatus tabab ka vähem üldiseid mõisteid, mis varasemalt olid käibel eriteaduslikes teooriates. Näiteks selliseid nagu “varjatud kvaliteedid” füüsikas, “flogiston” keemias, “elujõud” bioloogias, “maailmavaim” või “rahva vaim” või “ajaloo siht” ajaloofilosoofias jt. Seoses sellega muutub teadusliku uurimuse küsimuseasetus. Uurimuse ülesandeks seatakse nüüd mitte enam uuritava nähtuse igavese olemuse avastamine, vaid kogemuses antud fenomeni funktsioneerimisviisi fikseerimine empiiriliselt kindlakstehtavates tingimustes. Üldse orienteerub teadus uue käsituse kohaselt otseselt kogemuses antule, kogemuses on aga antud fenomenid, mitte olemused. Uue teaduslikkuse-mõistmise kohaselt peaks teadus olema esmaselt niisuguste kogemuses antud fenomenide eelarvamustevaba, erapooletu kirjeldus. Osutatud protsessi võiks nimetada essentsialismist vabanemiseks ja deontologiseerumiseks. Deontologiseerumise taotlus leidis ühe oma kajastuse näiteks sellises füüsikakäsituses, mida võiks nimetada deskriptivistlikuks ehk fenomenalistlikuks füüsikaks. Selle kohaselt seisneb füüsika mitte milleski muus, kui vaadeldavate fenomenide võimalikult täpses kirjelduses, kusjuures niinimetatud loodusseadused omavad üksnes kirjeldusökonoomilist funktsiooni, s.t. on oma baasilt üksnes vaatlusandmete kajastus ja ei midagi muud, kuid esitavad neid vaatlusandmeid “ökonoomsemal”, lühendatud kujul. Selle suuna esindajateks olid Ernst Mach ja Richard Avenarius, kes sõnastasid selle lähenemise niinimetutud mõtteökonoomia printsiibina. Aristoteles defineeeris teaduslikku teadmist oleva enda põhjuste teadmisena; konsekventsete empiristide jaoks on niisugused põhjused üksnes pelgad empiiriliselt antu baasil kujundatud konstruktsioonid, ilma pretensioonita peegeldada vastavaid instantse tegelikkuse kogemusele varjatud olemustasandil. Nad on nagu loodusseadusedki uurijate formuleeringud fenomenide meile vaadeldavate seoste kohta ja ei midagi sellist, mida võiks projitseerida looduse “sisemusse”. Niisiis interpreteeeritakse ka loodusseadusi nüüd deskriptiivsetena ja seletust kui teadusliku uurimuse operatsiooni kirjelduse ühe erilise viisina.
Samas on metafüüsikast vabanemise püüdlus suunatud ka seniste tunnetussubjekti-käsituste, näiteks Kanti “transtsendentaalse subjekti” mõiste vastu. Tolle a priori kategooriaid käsitletakse samuti empiiriliselt tõendamatute instantsidena. Üldise empiristliku käsitluse raames tuleb ka tunnetuse subjektina käsitleda üksnes individuaalseid empiirilisi subjekte ja tunnetuse kehtivusulatust jääb subjekti küljelt siduda vaid intersubjektiivsusega, millel uues teaduslikkusekäsituses tuleb täita sedasama rolli, mida Kanti transtsendentaalfilosoofia kohaselt täidab tunnetuse teoksaamises transtsendentaalne subjekt. Nende kahe käsitluse kardinaalne erinevus seisneb aga selles, et igasugune intersubjektiivsus saab sel juhul eksisteerida üksnes empiiriliste subjektide vahel, kes toimivad sattumuslikes, sealjuures ka ajalooliselt muutlikes, kogemustingimustes. Seetõttu ei saa niisuguste kogemustingimustega seotud kehtivusõigustus kunagi olla absoluutne. Teaduslik teadmine saab uue teaduslikkusekäsitluse seisukohalt alati omada üksnes hüpoteetilist iseloomu. Jällegi on siin tegemist tunnusega, mis teravalt eristub klassikalisest teaduslikkusekäsitusest, mille kohaselt väljend “hüpoteetiline teadus” oleks olnud samaväärne väljendile “puust raud”. Päristiselt teaduslik-teoreetilise teadmise staatusele sai selle käsituse raames pretendeerida vaid kindel teadmine, mis esitas absoluutseid tõdesid. Hüpotees kujutas klassikalise käsituse kohaselt endast parimal juhul üksnes eelastet teadusliku teadmise poole liikumisel. Uutes oludes kehtivad teaduslikud väited ja neile rajatud teooriad tõesena vaid niikaua, kui nad täidavad kogemusliku kinnituse – verifikatsiooni – tingimusi, või siis niikaua, kui neid ei ole kogemuslikult kummutatud, s.t. falsifitseeritud. See tähendab aga seda, et nad kehtivad alati üksnes tinglikult, iga teaduslik väide saab omada üksnes tinglikku kehtivust ja võib igal ajal muudetud saada.
Seetõttu kuulub iga teadusliku väite juurde ka tema kehtivusetingimuste fikseerimine. Seda asjaolu võib nimetada teadusliku teadmise konditsionaliseerumiseks. Kui klassikalise arusaama järgi oli teaduslik teadmine just selline teadmine, mis kehtis “igalpool”, “igal ajal” ja “kõigi juhtumite jaoks”, s.t. kehtis igakordsetest empiirilistest tingimustest sõltumatult, siis nüüd tuleb tunnistada, et senikaua kui teaduslikku teadmist mõistetakse empiiriliselt õigustatava teadmisena, ei saa sel kunagi olla kehtivust sõltumatult igakordsetest kogemustingimustest. Iga teadusliku uurimuse suund toob endaga kaasa alustrajavad eeldused, mis alles konstitueerivad vastava uuritava ainevaldkonna – füüsikalise või keemikalise või ajaloolise vms. – teadusainevaldkonna. Need on aluseeldused, mis alles annavad ette tingimused, mille korral võib ühte väidet üldse kvalifitseerida teaduslikuks – näiteks faktiväiteks või teoreetiliseks väiteks – antud uurimussuunas. Antud asjaolu viitab ühtlasi ka sellele, et teaduslik teadmine kujutab endast nüüd eriteaduslikku teadmist mingist kindlast uurimussuunast ja pole teadust üldse, mida eeldas klassikaline teadusekäsitus, püüdes, näiteks saksa idealismis (Fichte), leida ühte kõrgeimat printsiipi, mis koondaks ühte tervikusse kõik olemasolevad teadused, kogu teadusliku teadmise. Nüüd hakkab “teadus üldse” üha enam endast kujutama autonoomsete teaduslike distsipliinide konglomeraati.
Ilmeka väljenduse leiab teadusliku teadmise konditsionaliseerumine seletuse kui teadusliku operatsiooni uustõlgitsuses uue teaduslikkuse-käsituse raames. Kui klassikalise teadusekäsituse raames kujutas seletamine endast teadmise tuletamist kõrgematest printsiipidest ja selle kaudu teadmise kui süsteemi korrastamist, siis nüüd mõistetakse seletuse all mõnd nähtust kirjeldavate singulaarsete väidete (eksplanandum) loogilist tuletamist teisest väidete klassist (eksplanans), mis sisaldab peale seadushüpoteese väljendavate üldväidete ka “raamtingimusi” kirjeldavaid singulaarseid väiteid. Seega on teadusliku teadmise kehtivusiseloom ka sellest aspektist seotud empiiriliselt fikseeritud kehtivustingimustega.
Teadusliku teadmise konditsionaliseerumine ja hüpoteetilisustumine puudutabki eelkõige seda teadmise komponenti, millel on üldisuse pretensioon. Kõigepealt langeb teadusliku teadmise üldise empiriseerumise tingimustes nominalistliku kriitika alla klassikalisse teaduskäsitusse kätketud universaalide-realismi komponent. Selle mõjul kujuneb välja teadusliku teadmise käsitus empiiriliselt tõendatava tõesuspretensiooniga lausete süsteemina. Üldisus, millest siin jutt on, ei ole enam “olev üldine” (empiristlikult lähtekohalt on see tühi mõiste), vaid lause või lausete süsteemi kehtivuspretensiooni määratlus. Sedalaadi universaalne kehtivuspretensioon ei saa kunagi olla empiiriliselt õigustatud absoluutsena, vaid – nagu eelpool osutatud – peab alati olema seotud konkreetsete kehtivustingimustega. Lisaks ei saa üldist kehtivuspretensiooni empiiriliselt enamasti mittekunagi täielikult kinnitada. Seega jääb selline kehtivuspretensioon alati hüpoteetiliseks. Kui varasema teaduskäsituse raames olid mõisted “teooria” ja “hüpotees” vastandmõisted, siis 19. sajandil hakkavad nad aegamööda tähendama sedasama, s.t. teooriat hakatakse mõistma kui teatud kehtivuskarakteriga hüpoteesi.
Kuna teooria nüüd ise ei ole enam teaduslikkuse kriteerium, vaid vastupidi teooriaid tuleb teaduslikkuse kriteeriumiks saanud kogemusel õigustada, siis võib kõnelda teooria sekundaarsusest kogemuse suhtes. Paisuv teaduslik kogemus paistis nüüd selle instantsina, mis sundis teooriaid revideerima või nendest loobuma, ja nii ei paistnud teooriad empiristlikule käsitusele enam millegi muu, kui kogetu uurijapoolse süstematiseeringu resultaatidena. Kuid kuna need süstematiseeringud olid teostatud alati kindlates piiratud kogemustingimustes, mida tulevaste muutunud kogemustingimuste poolt paratamatult ületati, siis paistsid ka teooriad üksnes ajutiste vahepeatustena tunnetuse arengus, mida, nagu näis, edendati üksnes kogemuse kaudu.
Niisiis, kui klassikaline teaduse-mõistmine vaatles teaduslikku teadmist “kategoorilis-deduktiivse süsteemina”, siis 19. sajandil hakkab kujunema käsitlus teadusest kui “hüpoteetilis-deduktiivsest süsteemist”. Kuid ka sõna süsteem omab kummalgi juhul erinevat tähendust. Teaduslikku teadmist esitatakse küll ka uue teaduslikkuse-mõistmise puhul endiselt üldistest väidetest tuletatud lausete kogumina, milles loogiline deduktsioon pidi tagama vastuoludevaba seose. Kuid tema funktsioon ei ole enam vahendada eksimatus mõistuskaemuses tabatud kõrgemate printsiipide tõesust teaduslikult tõestatavatele väidetele. Kuna nüüd saavad ka “kõrgeimad” printsiibid omada üksnes hüpoteetilist kehtivust, siis on loogika ülesandeks siin teoreetilise teadmise korrastamine, eelkõige aga tema sidumine empiirilise baasiga. Koos sellega jätab uus teaduslikkusekäsitus hüvasti ka traditsioonilise staatilise ja ühtse süsteemiideaaliga; teadmise süstematiseerimine on küll paratamatult vajalik, kuid teisejärgulise tähendusega protseduur, nüüd üha enam protsessina käsitatud teaduse jaoks. Teadust kui süsteemi tuleb seetõttu mõista nn. avatud süsteemina; ta peab pidevalt kasvava teadusliku kogemusega konfronteerituna olema valmis mitte ainult oma süsteematiseeringuid täiendama, vaid alati ka süstematiseerimise põhimõtteid kriitiliselt reflekteerima ning vajadusel neid põhimõtteid, ja nii kogu süsteemi, revideerima. Kuni 18. sajandini käsitati teaduslikku teadmist kindlate tõdede statsionaarse süsteemina. Kui lähtuda niisugusest eeldusest, siis tuli innovatsiooni käsitada tendentsilt teadusvaenuliku nähtusena. 19. sajandil tulevad teadusliku teadmise iseloomustusse sisse ajalised karakteristikud. Kuigi ka Hegeli teadusekäsitus kätkes endas ajalisuse aspekti, omas see seal üksnes ületatava faasimomendi tähendust. Nüüd saab aga see, mis Hegelil oli üksnes allutatud ja ületatav moment, teaduse normaalsituatsiooniks. Teadus kui süsteem saab temporaliseeritud tõlgitsuse. Süsteemiideest ei loobuta, kuid see saab protsessuaalse tõlgitsuse. Samas tekitas tõesuse-idee ajalikustumine ise ka raskusi, sest sel juhul ei saa ju enam eristada selle, mis tõene on, ja selle, mis kellegile teatud ajamomendil tõesena näib, vahel. Kompromiss teaduse staatilise ja dünaamilise käsituse vahel leiti selles, et teadust kui tõeste väidete süsteemi maailma kohta käsitati Kanti tähenduses regulatiivse ideena. Süsteemi-idee teadusest projitseeritakse tulevikku; see ei ole enam konstitutiivne mõiste käesoleva teadustegelikkuse kohta, see ei ole mitte see, mida omatakse, vaid see, mille poole teadus püüdleb, tendentsis talle läheneb.Teaduse käesolev situatsioon on aga alati teel-olemine, tegevus antud sihi suunas progressi lubavatele reeglitele toetudes. Progressi ei mõisteta enam mitte progressina kuni tänapäevani, nagu veel valgustusideoloogias, vaid progressina ettenähtamatu tuleviku suunas.
Sellise käsituse raames ei saanud teadmise teaduslikkust siduda enam tema eseme iseloomu ega ka teadusliku teadmise sisu iseloomuga. Kui teadmise “mis-us” peab paratamatult jääma ebakindlaks ja tinglikuks, langeb rõhuasetus teadusliku töö “kuidas-aspektile”, teadusliku tegevuse “tehnikale”, meetodile laias mõttes. Meetod ei tähenda siin enam mitte seda, mis ta oli Hegelil – teadmise sisu ja teadmise eseme enda teostumisviis, mida teadlase subjektiivsel tegevusel tuleb üksnes järele teostada. Meetod kujutab endast teadustegevust arendava empiirilise subjekti endapoolset algatust. See väljendub probleemi, küsimuseasetuse, esiletõusus teadusliku tegevuse karakteristikute seas. Klassikalises teaduskäsituses mõisteti teaduslikku teadmist tõdede süsteemina. Seal kõrval olid muidugi ka probleemid, kuid otsustav teadmise ja teadusliku tegevuse juures ei olnud mitte probleemipüstitus, vaid lahendus. 19. sajandi muutuvates teaduslikkuse-käsitustes leiab üha enam tähtsustamist mitte teadusliku tegevuse lõpetus, resultaat, vaid algus, teaduslik küsimuseasetus. Just see on teadusliku töö esilekutsuja ja käigushoidja. Teaduslikud tulemused seevastu ületatakse protsessuaalsena eksisteeriva teaduse käigus varem või hiljem niikuinii. Mingit lõpetust siin, nagu juba osutatud, empiiriliselt tuvastada ei saagi. Teadusliku teadmise lõpetatus nihkub ettenähtamatusse tulevikku, saab pigem regulatiivseks ideeks. Küsimuseasetus annab teaduslikule kogemusele suuna, see võib teaduse sihi suhtes olla kas kogemuse kasvu edendav, või vastupidi, vildakalt seatud, teha teadusliku tegevuse orientatsiooni kas viljakaks või viljatuks.
Samas pole mitte igasugune kogemus piisav selleks, et tõsta teadmine teaduslikuks teadmiseks; tegemist peab olema teadusliku kogemusega. Kogemuse teeb teaduslikuks aga mitte tema tulemus. Teaduslikult oluliseks võib osutada ka mõni juhuslikult tehtud tähelepanek. Kuid see ei ole veel teaduslik kogemus. Kogemus peab olema teaduslik juba algusest peale, sõltumatult tema teostamise tulevastest tulemustest. See, mis kaasaegse teadus-mõistmise raames konstitueerib kogemuse teadusliku kogemusena, on teadmise leidmise ja kontrollimise spetsiaalne menetlus. Niisuguste menetluste summat võib nimetada uurimuseks, teadus on uue teaduse-mõistmise jaoks just uurimusteadus. Uurimusteadusena on teadus mitte tõdede süsteem, vaid tegevuste ja interaktsiooni süsteem, mis teostub vastavalt kindlatele menetlusviisidele erinevate, lõputult uuenevate küsimustepüstituste lahendamises. Need menetlusviisid on distsipliinispetsiifilised, kuigi leidub ka ühisjooni erinevates distsipliinides kasutatavate uurimusmenetluste vahel. Igal juhul on nad teadlastele piisavad, et oma teaduse teaduslikkust nende alusel defineerida ning oma tegevuse teaduslikkuse tuvastamiseks pole vaja pöörduda mingite teadusväliste, rääkimata filosoofilis-metafüüsiliste kriteeriumite poole.
Sellele vastavalt kujuneb ka uus teadlase-tüüp. Klassikalisele teadusekäsitusele vastavat teadlase-tüüpi võiks nimetada õpetlaseks. See on inimene, kes “omab” oma vaimses omanduses – muidugi ideaalis – teaduslike tõdede süsteemi, mida antud teadus sisaldas. Kuni Hegeli-ajani oli see põhimõtteliselt ka võimalik. Teaduse empiriseerumisega käib aga koos ka (eelkõige empiiriliste, faktiliste) teadmiste hulga plahvatuslik kasv, mis tegi füüsiliselt võimatuks ühel inimesel omandada kogu kaasaegset teaduslikku teadmist. Õpetlase asemele asubki uurija kui uus teadlase-tüüp, keda ei määratle sellisena mitte tema vaimses omanduses olevad tõed, vaid uurimust suunavad probleemipüstitused ja nende lahendamiseks kasutatavate menetluste valdamine või ka uute menetluste kujundamine vastavate probleemide lahendamiseks. Uurija ei püüdle mitte niivõrd teaduse traditsiooni edasikandmisele, kui seniste “tõdede” kummutamisele ja uute teadmiste avastamisele. Üha enam on seejuures tegemist mitte üksikuurija, vaid uurijate kollektiiviga, laiemalt aga teadusliku kogukonnaga. Teaduslik kogukond, teaduslik sotsiaalsus, ei kujuta endast enam ühise traditsiooniga seotud õpetlaskonda, vaid uurijate kogumit, kes on seotud ühiste formaalsete struktuuride nagu teaduslikud institutsioonid, publikatsioonid jne. kaudu, mitte aga mõne materiaalse printsiibi ühtsuse kaudu. Vaid see, mis leiab teaduslikus kogukonnas tunnustust, kehtib teadusliku väite või faktina. Siit tuleneb aga teadusliku intersubjektiivsuse ajalooline tingitus. Pole “teadust kui niisugust”, on üksnes “teaduslike uurimuste käesolev seis”.
Ka 19 sajandi alguses kujunenud kaasaegne ajalooteadus mõistis ennast teadusena äsjakirjeldatud tähenduses – empiirilise, allikakriitilisele uurimismeetodile toetuva teadmisena. Ning vastustas sellisena Hegeli spekulatiivse ajaloofilosoofia pretensioone teaduslikkusele.
Filosoofia uue identiteedi otsingute tüübid 19. ning 20. sajandil ja ajaloofilosoofia
Uut teaduslikkuse-käsitust esindasid Saksamaal 19. sajandil kõigepealt peamiselt eriteadlased, mitte professionaalsed filosoofid. Viimaste jaoks oli empiirilised teadused küll tunnustatav teadmine, millest tuli aga filosoofiliselt “kõrgemale” tõusta. Mõistes sajandi algul oma tegevust teadusena klassikalise teadusekäsituse tähenduses, ei osalenud professionaalsed filosoofid uue teaduslikkuse-mõistmise formuleerimisel, vaid loovutasid selle rolli filosofeerivatele loodusteadlastele. Kuid mida aeg edasi, seda enam tuli uue teaduse-mõistmisega arvestada, sest see sai üha enam ainsaks intellektuaalses avalikkuses aktsepteeritud teaduslikkuse mõisteks. Filosoofia jaoks on uue teaduslikkuse-mõistmise puhul olulisim, et see loob situatsiooni, kus teadus ja filosoofia, vastupidiselt sajandeid kehtinud traditsioonile, on saanud kaheks erinevaks asjaks. Nii kujutab 19. sajandi filosoofia ajalugu endast suuresti nende reaktsioonide ajalugu, millega filosoofia sel ajal reageeris teaduse-mõistmises toimuvatele muutustele ja koos teaduse muutumisega kultuuris tervikuna toimuvatele muutustele. Filosoofia enesemõistmine teadusena klassikalise teaduse-mõiste tähenduses ei lakka sealjuures mitte järsult, vaid taandub pikkamööda terve 19. sajandi vältel. Kuid aja möödudes sagenevad üha enam kaebused “filosoofia viletsuse” üle ning selliseid etteheiteid tehakse teaduse nimel. Traditsioonilise filosoofia poolt esindatav klassikaline teaduse-kontseptsioon ei ole kaasaegsete silmis lihtsalt enam teadus. Üldise teaduse-entusiasmi tingimustes paistis sel juhul aga täiesti õigustatuna küsimus: kui filosoofia ei ole teadus, siis mis ta üldse on ja kas tal üldse on mingit olemasolu õigustust. Niisugune situatsioon päädib filosoofia identiteedikriisiga, millest filosoofid otsivad väljapääsu mitmetel erinevatel viisidel. Peamiseks neist kujuneb püüe end oma ülesannete ja menetlusviiside uuestimääratlemise ja -põhjendamise kaudu kaasaegse teaduse-mõistmise raames rehabiliteerida. Selle nimetusega on silmaspeetud tervet hulka katseid filosoofiale uuel teadusajastul taas identiteet leida sellega, et osutada talle eriteadustest sõltumatu ülesannete valdkond, mitte eriteaduste kohal, vaid nende kõrval, mille käsitlemisega saaks filosoofia ise esineda teadusena. Nende erinevate filosoofia uusmääratluste raames arendatakse ka vastavaid ajaloofilosoofiaid.
Kõige tuntumaks selliseks katseks on filosoofia rehabiliteerimine tunnetusteooriana (Erkenntnistheorie), mis sai Saksamaal alguse 19. sajandi 50-ndail aastail. Ajaloofilosoofiliseks vasteks sellisele filosoofia uusmääratlusele on ajalooteaduse tunnetusteooria. Siin ei ole filosoofilise uurimuse esemeks enam mitte ajalooprotsess ise, nagu Kantil ja Hegelil, vaid ajalooliste protsesside tunnetamise eripära. Sisulised väited ajalooprotsesside kohta on täielikult jäetud professionaalsete ajaloolaste kompetentsi. Niisuguse ajaloofilosoofia näiteks võiksid olla W. Windelbandi, W. Dilthey, W. H. Walshi õpetused.
Eraldi võiks välja tuua veel 20. sajandi keskel tekkinud analüütilise ajaloofilosoofia, kus tegeletakse mitte niivõrd ajalootunnetamise, kui ajaloolise teadmise analüüsimisega. Analüütikud püüavad kirjeldada ajalooteadusliku teadmise vorme ning struktuure ja küsivad, kuivõrd need on või ei ole spetsiifilised üksnes ajalooteadusele. Keskseks selliseks teadmise vormiks, millele analüütilised ajaloofilosoofid oma tähelepanu eelkõige pööravad, saab teaduslik seletus ajalooteaduses. Analüütilisele ajaloofilosoofiale on eriti iseloomulik ajaloolise teadmise objekti peaaegu täielik kõrvalejätmine filosoofilise uurimise valdkonnast. Selle suuna esindajateks on C. G. Hempel, G. H. von Wright, J. Margolis. Lähedane on antud suunale ka K. R. Popper.
Teiseks selliseks filosoofia-rehabiliteerimise katseks oli tema määratlemine aksioloogiana, õpetusena üldkehtivatest väärtustest ja normidest. See suund oli tihti seotud filosoofia määratlemisega tunnetusteooriana. Ajaloofilosoofiliseks vasteks on siin uurimused, mis on suunatud väärtuste ja väärtushinnangute rolli selgitamisele ajalooteaduslikus tunnetuses. Sellise ajaloofilosoofia näideteks võiksid olla
Kahekümnendal sajandil on olnud mõjukas ka filosoofia määratlemine hermeneutikana, mis käsitleb mõistmise ja tõlgitsemise rolli inimeksistentsis üldiselt. Filosoofiline hermeneutika, erinevalt teistest nimetatud suundadest, ei pretendeeri ise olema teadus, küll aga analüüsib ka see suund omast perspektiivist teadust kui teatud inimeksistentsi fenomeni. Antud suuna ajaloofilosoofiliseks komponendiks on taotlus leida inimeksistentsi üldistes tingimustes seda, mis võimaldab või piirab ajalooteaduslikku tunnetuse võimalikkusi. Filosoofilise hermeneutika tuntumaks esindajaks on Hans-Georg Gadamer.