Edmund Husserli “Pariisi ettekanded”
MHR
traktaatne referaat
SISSEJUHATUS
Olen traktaadis “Psüühika ja reaalsus” esitatud seisukohtade kohta küllalt sageli kuulnud, et need pärinevad Husserlilt. Allpool esitan (Künnapase järgi) teeside kujul “Pariisi ettekannete” põhipostulaadid, kus sisaldub fenomenoloogia kontsentreeritud esitus, ning püüan tuua esile nii sarnasusi, mida on palju, kuid eelkõige erinevusi.
1. Brentano kaksikjaotus.
Saksa filosoof Edmund Husserl (1859-1938) lähtus Brentano subjektobjektsest jaotusest, mille järgi saab tunnetusprotsessis eristada kaht komponenti:
- subjekti tunnetus;
- intentsionaalne objekt.
Tunnetus alati suunatud objektile.
Kommentaar
Brentano subjekt ja objekt asuvad eraldi, kuid kontakteeruvad tunnetusprotsessis. Subjekti poolt osaleb nende vastasmõjus tahe tunnetada objekti, objekti poolt kalduvus olla äratuntavalt tunnetatud (ilmutab mingit seaduspärasust, ideed).
Subjekt ja objekt on üksildased ning püüavad tunnetusaktis teineteisele läheneda; tunnetusakti keskkond on subjektobjektne (kontakti keskkond).
2. Husserli kolmikjaotus.
Husserl lisas ka kolmanda komponendi, noema:
- tunnetusakt;
- akti objekt;
- akti tähendus (noema).
Igal tunnetusaktil ei ole objekti, kuid tänu noema'le on seegi akt intentsioneeritud (suunatud). Objektil võib olla ka mitu noemat, nt korraga armastus ja vihkamine.
Kommentaar
Husserli lähenemine on subjektikeskne. Kuna tunnetusakt toimub subjektses keskkonnas (psüühikas, Husserlil “teadvuses”), ei oma erilist tähtsust, kas aktil leidub reaalne objekt (väline põhjus). Põhimõttelist erinevust kaksikjaotusest ei oleks, kui objekt täielikult asendada tähendusega. Subjektses ruumis nähtubki objekt samamoodi kui tähendus: kumbki on märk (sellal kui reaalne objekt jääb subjekti jaoks kättesaadamatuks “asjaks iseeneses”).
Märgistamine (väärtuse omistamine) toimub tunnetusakti lõpus, ja nii on Husserli doktriinis tegu tagajärje sissetoomisega.
Kui Brentano tegeleb pigem põhjusega, siis Husserl tagajärjega. Seega peaks olema Husserli õpetuse sisuks tunnetusprotsessi kulg subjekti psüühikas, sellal kui Brentano peaks tegelema tunnetusakti olemusega.
3. Eideetiline kogemus.
Subjektil on kaks kogemust:
- meeleline: selle abil võtab ta vastu materiaalseid objekte;
- eideetiline (olemuskogemus).
Eideetiline reduktsioon jätab kõrvale kõik materiaalse (nt puust, pruun, millimeeterskaalaga) ja keskendub objekti põhitunnusele (kolmekandilisus), mille alusel subjekt saab selle identifitseerida (nurklaud).
Olemuskogemuse hulka kuuluvad matemaatika ja loogika objektid (arvud jne): nad ei ole meeltega tajutavad, kuid siiski kehtivad. Nende suhtes on mõttetu öelda, kus või millal nad eksisteerisid, neil pole koordinaate ajas ega ruumis. Nad on ideaalsed - sõltumatud inimlikust mõtlemisest, sellest, kas me mõtleme neile või ei.
4. Fenomenid.
Noema'd moodustavad fenomenide maailma, millega tegeleb fenomenoloogia.
Metafüüsika tegeleb noema'dega aktides, mis on suunatud individuaalsetele aegruumi-objektidele, fenomenoloogia tegeleb noemadega aktides, mis on suunatud elu olemusele, nt küsib, mida me mõtleme, kõneldes materiaalsetest objektidest.
Fenomenoloogiline reduktsioon: transtsendentaalne reduktsioon (transtsendentsest jääb järele vaid transtsendentaalne) koos eideetilise reduktsiooniga.
5. Transtsendentaalne “mina” (ego).
See on teadvuslik “mina”, mis jääb järele universaalsest kahtlusest. Käsitlus sarnaneb Descartes'i omaga, küll aga on Husserli meelest Descartes'i puuduseks, et ta jättis määramata akti suuna: “Ma mõtlen, järelikult /olen olemas/ mõtlen millegi üle.” Descartes ei avastanud aktide intentsionaalsust ega näinud, et “mina” konstitueerib maailma.
Husserli doktriin on moodne platonism.
I TEOORIA ÜLDMÕISTED
1.
Husserli meelest on maailm transtsendentne (nagu Kanti “asi iseeneses”?).
Kommentaar
a) Näiteks siis, kui mõiste “maailm” tähistab psüühika ja reaalsuse sümbioosi, millele on võimatu anda adekvaatset märgilist vastet. Sel juhul on kõik tunnetusse ja kogemusse puutuv, kõik märgiline, iga cogitatio vähem või rohkem - aga paratamatult - maailmast eemal, “pattu langenud”, kvalitatiivselt madalamal tasemel, relatiivne (nt objektseks ja subjektseks komponendiks jagunenud). Tõsi, ka relatiivne sisaldab - samuti paratamatult - mingil määral maailma osalust. See on vertikaalne skeem, kus maailm tähistab tippu; tipp on transtsendentne.
Et tippu jõuda, tuleb psüühika puhastada (integreerida selles subjektne ja objektne). Reaalsus osaleb küll fenomenides, nende objektse komponendina, kuid puhastumine ise toimub psüühilises aegruumis, subjektselt. Maailm on subjekti poolt relatiivse taseme pinnalt postuleeritud ideaal-reaalsus, mis on samas ideaal-psüühika välisprojektsioon; puhas (reaalsusega integratsioonis) psüühika on sama mis maailm.
See on 3/1 süsteem:
* psüühika = subjekt (psüühiline), objekt (reaalne), funktsioon (maailm)
* maailm = maailm
Eesmärk: subjektsuse ületamine. Teisisõnu, psüühika ületab psüühika (st enese) ja reaalsuse (st maailma märgi) ning - metafoorselt väljendudes - suubub maailma.
b) Või siis on “maailm” mõiste, mis tähistab selle sümbioosi tinglikult objektsemat komponenti “reaalsus”. Maailm moodustab horisontaalse duaadi millegi muuga, nt subjektse komponendiga “psüühika”. Sel juhul asub psüühika (ehk see, mis ei ole maailm) ikka ja alati, oma kõigil tunnetustasemeil funktsionaalses seoses millegi transtsendentsega. Ja kuna psüühika ise ei ole transtsendentne, on duaad ebavõrdne, tasakaalutu; tasakaalutus teeb aga võimalikuks muutumise, arengu, tee - nt sümbioosi poole.
See on 2/0 süsteem:
* duaad psüühika-reaalsus
* sümbioos
Eesmärk: duaalsuse ületamine.
ab) Need kaks skeemi, vertikaalne ja horisontaalne, on võimalik ka omavahel seostada. Siis osutub transtsendentne “maailm” korraga tervikuks (sümbioosiks) ja selle osaks.
Tulemus on loogiliselt vigane, kuid skeemide ristumist ei ole ilmselt nagunii võimalik ära hoida (keegi võiks seda küll katsetada: kes suudab püsida üheainsa mõistesüsteemi piires ja olla informatiivne, lükkab mu teoreetilised väited ümber), see juhtub tahestahtmata.
Ning näib, et just tahtliku loogikaveaga konstruktsioon kätkeb endas kõige rohkem võimet anda väärtuslikke vihjeid. Näiteks maailma transtsendentseks nimetav konstruktsioon saab osutada sellele, et psüühika puhastumine on vajalik ning lausa võimalik, sest märgatava relatiivsuse varjust kerkib pidevalt esile eesmärk-seisund (transtsendentsus).
3/1 süsteem kirjeldab, mis juhtub duaadi kättesaadava osaga, psüühikaga: kuidas see vabaneb struktuurist ja suubub transtsendentsusse. 2/0 süsteem kirjeldab, kuidas relatiivsuse varjust kerkib transtsendentsus: igas psüühilises aktis on pidev transtsendentsuse osalus.
c) Igasugusel teoreetilisel konstruktsioonil on praktilist väärtust just niivõrd, kuivõrd ta suudab raamistada muutumisprotsessi, mida ta üritab väljendada. Husserli seisukohti on püütud järgnevalt vaadelda selles valguses.
Väärtusliku konstruktsiooni alusel saab genereerida ka praktilisi juhtnööre, nt transtsendentsuse poole püüdlemisel. Kuid seda kriteeriumit ei saa praegusel juhul eriti arvestada, sest “õpetuseratta veerema lükanud” teoreetiline alustekst (Husserl) on loodud liiga hiljuti, et seda järgivad koolkonnad - aga just koolkonnad tagavad edasise praktilise tekstigenereerimise - jõuaksid oma vaadetes piisavalt selgineda.
2.
Puhas olemine ja subjekti puhas mina on Husserlil seevastu transtsendentaalne (Kanti a priori?).
Ning maailma eventuaalne mitte-olemine ei kaota subjekti (“minu”) puhast olemist - ja eeldab seda.
Kommentaar
Husserli vastus küsimusele eksistentsi kohta on: eksisteerib subjekt (sest olemine = subjekti ehk “minu” mina).
Aga puhas olemine, puhas mina - ja seega ka puhas eksistents! - on ise tunnetuse ja kogemuse eelne, aprioorne. Selle puhta ja transtsendentaalse peale ehitatakse Husserli arvates kogemuste lade; olemine, psüühika, eksistents määrdub.
Nii et primaarses duaadis psüühika-reaalsus on reaalsus kui “maailm” transtsendentne, ning ta partner psüühika kui “mina” on transtsendentaalne. Nii on see 2/0 süsteemi järgi.
Sümbioosis saavad järelikult transtsendentsus ja transtsendentaalsus kokku. “Asi iseeneses” ei avane küll ka siis tunnetusele, kuid on hõlmatav tunnetuse-eelse või tunnetuse-järgse või tunnetuse-ülese (st transtsendentaalse) poolt.
Märkus: vastasmõju ei ole adekvaatselt märgistatav ja nii jääb väide, et subjekti olemine korreleerub maailma mitte-olemisega, relatiivseks, miski seda ei kinnita ega lükka ka ümber; see on viljatu katse nähtumuse pinnalt teha kategoorilisi otsustusi olemuse kohta.
Sekundaarses duaadis subjekt-objekt on olukord teine. Seal on vaid tuletised: transtsendentaalsus on redutseeritud subjektiks, transtsendentsus objektiks. Ning kuna tuletised ei säilita algosade olemust, näib 2/0 süsteemi raamidesse jäädes, et nähtumusliku, määritud olemise faasis ei saa “asja iseeneses” mitte kuidagi käsitada.
Aga kuidas siiski võiks transtsendentsus, “asi iseeneses” avaneda tunnetusele? Selleks peaks ta saama kokku “mittepuhta” olemisega, määrdunud eksistentsiga, struktuuriga.
Kuid just seda võimalust postuleeribki 3/1 süsteem, mille järgi igasuguses struktuuris vahendab subjekti ja objekti funktsionaalse sidemena maailm. Ilmneb, et nad on seotud transtsendentselt; struktuuride kaudu manifesteerubki “asi iseeneses”.
3.
Husserli järgi on kõik olemasolev subjektile antud ainult meelelise kogemuse varal, konkreetne maailm on oleva asemel olemisfenomen.
Kommentaar
Seega on olemasolev tunnetusprotsessi tulemus. Ei ole kaasasündinud ideid.
Siiski tunnetab subjekt reaalsust nagu inimene (mitte nagu loom või muu), kõigil on sarnased tunnetusmehhanismid, kogemus ei lahkne liiga palju (muidu ei oleks võimalik subjektide interaktsioon); kui Platoni ideid tõlgendada kitsendavalt - kui stereotüüpi, kui matriitsi reaalsuse tunnetamisel -, ei lähe meelelise kogemuse absolutiseerimine nendega vastuollu.
Ning kui ka mitte kitsendada, võiks Platon ometi öelda samuti, et olemasolev on antud meelelise kogemuse varal - olemasolev on nimelt relatiivne, see konkreetne vorm, mille on ideed võtnud; siinkohal ei ole väidetud midagi ideede kohta, sest need ei kuulu olemasoleva, eksisteeriva hulka.
Husserl väidab, et iga konkreetsus, mida subjekt meelte vahendusel tunnetab, on olemisfenomen (olemine ise oleks midagi terviklikku, universaalset, fenomen on piiritletud ühik) või selle osa; näib, et konkreetne maailm = objekt.
4.
Esialgselt on subjekt ainus, keda võimalik eeldada, solus ipse /ainus ise/.
Transtsendentaalne ego /ego arvab, mõtleb, hindab, fantaseerib jne objekte/ eelneb tunnetuslikult objektsele olemisele ning on see pind, millel leiab aset objektne tunnetus (hea ja halb). Kõik järeldused, kõik täideviidav kulgeb puhtalt võttes transtsendentaalses subjektsuses.
Kommentaar
Husserl näib 2/0 süsteemi raames piirduvat tõdemusega, et transtsendentne ja transtsendentaalne on omavahel suguluses, ent ei kasuta nende vastasmõju. 3/1 süsteem võimaldab väita, et Husserl peab üht teisest kõrgemaks: kõrgem on transtsendentne.
Vähe sellest, et Husserl ei väärtusta transtsendentse ja transtsendentaalse vastasmõju. Märkamata transtsendentsuse osalust igas tunnetusaktis, takerdub Husserl tahtmatute loogikavigade jadasse, mis ei lisa tekstile väärtust, vaid pigem vastupidi.
Neist peamine, mis on aluseks mitmele teisele (vääratuse loogiline tulemus), on, et Husserl püüab elimineerida seda, mille on võtnud oma konstruktsiooni tipuks: maailma.
Märkus: kui Husserl ei peaks maailma transtsendentseks tipuks, mis hoiab konstruktsiooni koos, osutuks “maailm” kasutuks, väljaspool opereerimisulatust asuvaks mõisteks (vrd jumal, mis ei sekku). Kõik, millega tegu, oleks puhtpsüühiline. Sel juhul oleks tegu järjekindla solipsistiga. Pigem tasub siiski oletada ajutisi kõrvalekaldumisi põhiliinist.
Oma konstruktsiooni tipuga võitlusse pööranud, asub Husserl ühtlasi reklaamima madalamat: subjekti, psüühikat. Ta postuleerib, et kõik tulenev kulgeb subjektsuses - samas kui transtsendentset arvesse võttes ei saaks nii jäigalt väita. Veel enam, ta postuleerib koguni, et kõik kulgeb transtsendentaalses, seega aprioorses subjektsuses. Niisiis, Husserli meelest eelneb subjektsus igasugusele tunnetusele ja kogemusele.
Kuna subjektne stereotüüp seab raamid, mille alusel reaalsust interpreteerida, on väide, nagu toimuks objektne tunnetus ego pinnalt - midagi eelistab, midagi tõrjub, midagi peab heaks, midagi halvaks, kokkuvõttes modelleerib objektid oma suva alusel või vähemalt genereerib neist ainukordse maailmapildi -, tõesti tugev. Kuid lihtsam käsitlus väidab, et subjektsus avaldub esmakordselt väikelapse esimese valiku situatsioonis. Husserl ei saa seda toetada, sest valikusituatsiooni aluseks on mõra transtsendentse ja transtsendentaalse vahel, dualismi läte; transtsendentse aktiivset toimet Husserl ei poolda.
Subjekti seisukohast on tõesti nii, et kindel saab ta olla eelkõige subjektis eneses. Kõik tunnetatu on subjektne. Praktika on subjektne. Koguni arutlus, kas saab eeldada subjektse maailma eksistentsi, tuleb kõne alla; Husserl vastab siiski, et ei saa - ega lasku puhta solipsismini.
Kuid võttes keskmeks subjekti psüühika, aga mitte psüühika ja reaalsuse kokkupuute, tendeerib Husserl subjektsusele ja kaldub varjatult ikkagi subjektsesse solipsismi. Tekib jada: puhas olemine - objektitunnetus (väärtusprintsiibil) - objektne olemine subjektsuses.
Husserl püüab redutseerida duaadi psüühika-reaalsus monaadiks “psüühika”. Tema operatsioon on järgmine:
* annab esmalt eelise maailmale (2/0 süsteem; et puuduks tasakaal duaadis ja saaks võimalikuks muutus)
* siis elimineerib maailma kui “asja iseeneses” (3/1 süsteemis tähendab see tasemetevahelise vertikaalse sideme kaotamist, monaad maailm “kaob” ja triaad iseseisvub)
* seejärel annab eelise subjektile (jätkuvalt 3/1 süsteem; kui hüljata triaadis funktsionaalne side maailm, saab triaadist monaad subjekt, sest subjekt ei ole enam objektiga seotud; nii saab näivalt ületada dualismi, mis on 2/0 süsteemis vältimatu)
* asendab sümbioosi lähtepunktina transtsendentaalse subjektiga (kui 2/0 süsteemis käsitada seejärel duaadi subjekt-objekt, siis on subjekt puhas, kogu määrdumus kuulub mitte-transtsendentaalse objekti juurde; siit tekib kujutelm, et objektsus tuleb elimineerida)
Selline katse on mõistetav, sest õnnestumise korral on tulemus mugav: seesugust monaadi, mille vastand on elimineeritud, saab kasutada põhimõtteliselt kõigeks. Nt “psüühikal” võivad olla kõikvõimalikud omadused (väärtused), mida teooria parasjagu vajab. Kui seda seisukohta järjekindlalt arendada, osutub maailm väärtusetuks lisandiks. Igatahes teeb Husserl jõulise katse jääda siinpoolsuse, ajaliku, subjektiivse pinnale.
Analoogilise staatusega kui Husserli transtsendentne maailm (kuigi objektse tendentsi tulemus) on Newtoni mehhaanikas aeg ja ruum: neile pööratakse küll tähelepanu, kuid see on formaalne ja tuleneb asjaolust, et kogemuslikult näivad nad olevat olemas. Praktikas redutseeritakse nad mõõdetavateks suurusteks.
5.
Keskendav ego ei ole tühi punkt või poolus. Geneesi seaduspärasuse varal kogeb ta koos iga tast väljakiiratava aktiga jäävat määratust. Nt otsustusakt möödub, aga subjekt on edasi see mina, kes nõnda otsustas, “ma leian enda endana ja jäävana kui mu minule jäävate veendumuste mina.” Subjekt võib ennast ego'na eest leida ning oma tõelisest olemisest teada saada.
Evidentsel /suunatud/ viisil võib subjekt oma ego't vabalt ümber fingeerida /kujutleda/, võib neid tüüpe vaadelda pelgalt võimaliku ego (kui tema faktilise ego vaba variatsioon) puhtalt ideaalsete võimalikkustena - ning saavutada nõnda olemustüübid, aprioorsed võimalikkused ja juurdekuuluvad olemusseadused.
Ego'l on määratu sünnipärane apriori. Feonomenoloogia on selle sünnipärase apriori avamine ta lõpmatus mitmekujulisuses.
Konkreetse ego sünnipärasele apriorile, minu monaadile (kui kõnelda koos Leibniziga) kuulub ka mina apriori.
Kommentaar
II TUNNETUSPROTSESS
6.
Maailm on subjekti jaoks aegruumilistes cogitatio'tes (et teda kogeb, tajub, mäletab, ta najal otsustab jne - cogito Descartes'il) teadvuspäraselt olev ja tema jaoks kehtiv.
Igal cogito'l (tajul?; väline taju, taasmäletamine jms) on oma cogitatum (tunnetatav); majataju cogitatum on konkreetne maja.
Kommentaar
Husserli tunnetusühik cogitatio sisaldab koordinaate, olles seega struktuurne, ta kätkeb endas subjektse ja objektse koosmõju. Tänu struktuursusele nähtub maailm subjektile aegruumilisena.
See olev ja aegruumiline (õigupoolest psüühiline) maailm ei ole küll enam seesama, mis transtsendentne maailm, kuid siiski sellega seotud. Psüühiline maailm on transtsendentse maailma osaluse tulemus subjekti psüühikas (ehk “teadvuses” Husserli järgi). Nii et Husserl ei püüa teadlikult maailma täiesti elimineerida.
Küll aga pisendab ta kättesaadava, tunnetamisprotsessi kaudu märgatava maailma õhukesteks niitideks subjekti ja objekti vahel: subjekti taju tajub konkreetset tajutavat, tunnetus tunnetab konkreetset tunnetatavat; subjekt hõlmab korraga vaid tillukest psüühilist kübet maailmast. See on justkui Platoni kõrge idee, millel on nähtumuses konkreetne väljendus.
Platoni “idee” on mõiste, mis väljendab sümbioosi; tehes seda objektse kirjelduse positsioonilt. Idee vastandiks on nähtumuse relatiivsus. Ideede maailm sisaldab kõik variandid potentsiaalsel kujul (potentsiaalsus tähendab siin seda, et olemusele ei ole lisatud aegruumilisi parameetreid) ning on võimalik nende igasugune aktualiseerumine.
Põhimõtteliselt on Platoni idee samas asendis kui Husserli transtsendentne maailm, kuid siiski leidub erinevus. Idee on küll transtsendentne, kuid objektide genereerimise protsessis alati kaasas ja sellisena pigem universaalne komponent tajumisel/tunnetamisel. Nt subjekti universaalne kalduvus tajuda maailma aegruumiliste parameetrite kaudu kuulub idee juurde.
Erinevalt ideest, mis jääb samatähenduslikuks mõisteks ka edasises arutluses, mis käsitleb relatiivset olemist, Husserli “taju” ei ole ühtlasi ka “maailm”, ja kindlasti ei ole taju sümbiootiline (kui maailm ka seda võiks olla). Cogito ilma cogitatum-ita ei ole Husserlil võimalik; cogito ei saa ka cogitatum-it hõlmata, st olla meta-cogito. Husserli skeemis ei ole kohta kvalitatiivseks hüppeks ja seega siinpoolsuse ületamiseks (vrd Platonil relatiivsuse ületamine ja suubumine ideede riiki) - see skeem jääb niisugusel kujul pelgalt teoreetiliseks konstruktsiooniks.
7.
Cogitatum on objektina ühtne, sest iga osa, tükk, jaotus, faas, mille subjekt fenomeni sisse mõtleb, annab objektist samatüüpi taju. See identsus on säärase suunatud (intentsionaalse) elamuse ja ta faaside loomuomane deskriptiivne joon - joon teadvuses endas. Tajuobjekt on sünteetilise teadvuse toode.
Samas on objekt pidevalt antud nähtumisviiside mitmekülgses, nt objekti värvus esineb muutlike, iga hetk erinevate värvivarjundite kujul. Husserl järeldab siit, et see voolav edasi-ulatumine, see ajalisus kuulub transtsendentaalse fenomeni enda juurde.
Kommentaar
Tõepoolest, subjekti tunnetus on puudulik (see teebki võimalikuks kontseptsioonide paljususe, sest seletusi saab anda põhimõtteliselt lõputu hulga), Husserlile ei ole see jäänud märkamata. Kas ta muidugi on nii puudulik, kui jaotuses 4 kirjeldatud psüühika rippumine õhukeste niidikeste otsas, on iseasi: ilmselt oleneb meeleseisundist, kui täielikult õnnestub reaalsusest tuletatud objektseid komponente korraga hõlmata - Husserl kirjeldab juhtumit, kus subjektil on võrdlemisi madal meeleseisund.
Husserli järgi sünteesib subjekt objekti objektsetest tükkidest; tundub siiski lihtsam seletus, et sellele eelneb ka reaalsuse tükeldamine (sünteesile eelneb analüüs; või vähemalt tuleb vaadelda deduktsiooni induktsiooni kõrval), sest muidu jääb vastuseta küsimus, kus asuvad objektsed tükid ja kuidas nad tekivad. Nad oleksid Husserli järgi justkui kusagil olemas, ootel, peidus (deduktsioon on toimunud subjekti tahtest eemal), subjekt on see, kes neile otsa komistab, neid uurima asub ja viimaks teeb sünteetilise otsustuse, mis objektiga on tegu.
Nii jääb mulje, nagu eksisteeriks subjektiga paralleelselt ka objektide maailm, mille kohta subjektil on väga puudulik ja ähmane teadmine. Ja ilmneb koguni, et maailmu on kaks: teine neist, transtsendentne, jääb üldse vaatluse alt välja kui “asi iseeneses”. See kahekordsus tuleneb varjatud subjektsest solipsismist, subjekti primaarseks pidavast tendentsist - liigne rippumine subjekti küljes viib ülejäänu laialipihustumisele.
Kui transtsendentaalne fenomen oleks puhas, st psüühika ja reaalsuse vahetu (quasi-sümbiootilise) kokkupuute ilming, millele parameetrid lisab subjektne stereotüüp tagantjärele, st kui toimuks fenomeni tükeldamine objektseteks komponentideks tunnetusprotsessi käigus, ei peaks eeldama, et juba fenomenil on kalduvus fluktueeruda; fluktueeruv fenomen (mida Husserl ei saa oma arutluses vältida, kui tahab jääda järjekindlaks) ei ole aga puhas, vaid tunnetusprotsessi saadus, juba märk. Seega ei kirjelda Husserl mitte psüühika ja reaalsuse kokkupuudet, vaid psüühika vahekorda objektiga, millele on antud n2imeks “fenomen”. Ilmselt peab see olema mingi iselaadne objekt, et pälvib erilist tähelepanu.
Siin tuleb eriti selgelt esile erinevus Platonist. Platoni idee juures on peamiseks subjektist kõrgem, universaalne mõõde: idee valatakse universumiga seotud subjekti tunnetuse käigus konkreetsesse vormi ja nõnda formeerub objekt. Igaüks märkab objekte erinevalt, vastavalt isiklikule stereotüübile; ühisosa, mis võimaldab pidada tajutut siiski samaks objektiks (sama kehtib ka subjekti poolt erinevail hetkil tajutud objekti puhul, mida) on siin idee, mis annab stereotüübi raamistuse.
Husserl aga ei lähtu kõrgemast, vaid subjektist (võibolla see ongi tal ühtäkki midagi kõrget, inimene kui maailma mõõdupuu). Subjekt oleks justnagu kõikvõimas, aga samas ilmuvad psüühikasse arusaamatud märgid.
8.
Transtsendentaalne subjektsus ei ole intentsionaalsete elamuste kaos, vaid (mitmeastmelise) sünteesi ühtsus, milles konstrueeritakse üha uued objektitüübid ja üksikobjektid.
Iga objekt märgitseb transtsendentaalse subjektsuse tarvis üht reeglipärast struktuuri.
Transtsendentaalne on ego'le täiesti kindlalt kuuluva universaalse struktuuri edenev objekti-indeks ego tegelike cogitatio'te alusel ja potentsiaalsuste (võimuse) alusel.
Taju ja tajuobjekt juhatavad subjekti presumptiivse /eeldatav; fakti tõeks arvamine, kuni pole tõestatud vastupidist/ horisondi varal võimalike tajude lõputult avatud süsteemi, mis võivad oma presumptiivse kehtivuse kaotada alles siis, kui vastuvaidlev kogemus nad tühistab.
Kommentaar
Analüüsi-faasi kasutamata satub Husserl olukorda, kus transtsendentaalne subjekt peab võitlema pealetungivate objektidega, mis pakuvad end ja tekitavad tundetoone (meeleolusid, intentsionaalseid elamusi). See olukord lõpeks kaosega, kui need välismõjud saavutaksid võidu. Subjekti päästab süntees, mis võimaldab konstrueerida objekte (vähendada märkide hulka).
Iga objekt moodustab ühe reeglipärase struktuuri - ?
Presumptiivset horisonti postuleerides üritab Husserl seletada seda, kuidas saab kogemuseväliselt, analoogia põhjal teha otsustusi (analoogiavõime tõendab, et tajumisel ei ole tegu kaosega, vaid see toimub kindlate seaduspärasuste järgi, mis valitsevad meeltetaju valdkonnas ja sageli võrdsustatakse kategooriate või ideedega); see on võrdlemisi mehhaaniline käsitlus, vaidlustatav ja ümberlükatav, kuid selleks liiga kõrvaline. Näitab vaid seda, et tema teooria seletab praktilisi asju kuidagi kohmakalt.
9.
Iga olev objekt on võimalike kogemuste universumi objekt; kui kogemuse mõiste on avardatud laiaks: õigesti arusaadud evidentsiks. Igale võimalikule objektile vastab säärane võimalik süsteem.
Objekt eksisteerib subjekti jaoks, st kehtib subjekti suhtes teadvuspäraselt.
Aga see kehtib subjekti jaoks ainult niikaua, kuni ta seda eeldab ja kinnitab, samuti siis, kui subjekti teadvus objektist on kogemuslik.
Kommentaar
10.
Märgatavaks muutub topeltsüntees, topeltpolariseerumine. Paljud teadvusmoodused on sünteetiliselt ühtsed teadvusviisidena sellestsamast objektist. Teisalt aga on kõigil cogitatio'tel ja subjekti seisukohavõttudel (ego) cogito struktuurne vorm, neil on mina-polariseerumine.
Niisiis on ego'l topeltpolariseerumine: polariseerumine mitmesuguste objektsete ühtsuste järgi ning mina-polariseerumine, keskendus, mille varal on kõik intentsionaalsused suhestatud identse mina-poolusega. Kuid teataval viisil paljundub ka mina-polariseerumine ego's otseselt oma sissetundmuste kaudu tas võõraste monaadide (koos võõraste mina-poolustega) ettekujutuspäraselt esineva “peegeldusena”. Mina ei ole esinevate ja kaduvate seisukohavõttude pelk poolus; iga seisukohavõtt põhjendab mina's midagi püsivat, ta esialgu jäävat veendumust.
Kommentaar
11.
Husserl jaotab teadvuse sisud kaheks: re-eelsed ja ide-eelsed. Re-eelne (sõnast real) sisu on objektset mõtet saavutav noesis. Ide-eelne (sõnast ideal) sisu on intentsionaalne, see on objektne mõte noema ise.
Tajuobjekt ei ole re-eelne tükk tajumises. Kaks nähtumust, mis sünteesi varal esituvad subjektile nähtumustena ühestsamast, on re-eelselt lahutatud, kuigi neil võib olla sarnaseid ja samu momente. Märgatud objekt on intentsionaalselt ikka üks; see, mis esitub ruumilis-reaalsena, on mitmekesises tajumises ideaal-identne, identne intentsioonis, immanentne objektse mõttena.
Kommentaar
Husserli probleemiks on (mitte vaid siinkohal), et ühte jõkke ei saa astuda kaht korda. Kui objekti kaks osa või faasi (nähtumust) on re-eelselt lahutatud, kuigi sarnased - siis kuidas nad siiski moodustavad subjekti jaoks üheainsa objekti (kuidas subjekt nad ära tunneb ja seostab)?
Seda küsimust ei kerkiks nii teravalt, kui lähtuda kontseptsioonist, et subjekt ise tükeldab; olgugi ta tegu teadvustamatu, säilib siis üldjuhul ühtsuse tunnetus ka end tükkide vahelt leides.
Husserl lahendab küsimuse nii, et paigutab objektsele poolele noema, mis on suunatud (pakub end välja?). Seega ilmneb kahekordsus. Psüühikas on korraga subjektne re-eelne sisu (noesis, kus mõte on muutumas objektsemaks) ja objektne ide-eelne sisu (objektne mõte ise, st tunnetusakti tähendus). Kahekesi kirjeldavad nad tunnetusakti kaht külge. Re-eelne on ruumilis-reaalne, st ainukordne, subjekti järgmine objektitaju on juba teistsuguse re-eelse sisuga. Ide-eelne on seevastu ideaal-identne, ta intentsioon on alati identne (mistõttu võimaldabki subjektil objekti ära tunda).
Selle skeemi järgi on objekt iseseisev, subjekt saab sellest teada meelte vahendusel, objekt mõjutab subjekti. Subjekt püüab kohandada end objekti järgi.
12.
Niisama olemuslik kui elu aktuaalsus on ka potentsiaalsus. Ning see potentsiaalsus ei ole tühi võimalikkus. Iga cogito (taju, taasmäletamine jne) kätkeb endas talle loomupäraselt võimalike elamuste potentsiaalsust. Avaldumiseks tuleb cogito suhestada intentsionaalse objektiga, avaldumine teostub “mina”'st lähtuvalt. Igaühel on horisondid - oma potentsiaalsused - kaasas, et tajumise kulgu dirigeerida teisiti.
Intentsionaalne analüüs on objekte mõtteühtsustena konstitueerivate aktuaalsuste ja potentsiaalsuste avamine. Kogu mõtteanalüüs toimub üleminekus re-eelsetelt elamustelt neis fikseeritud intentsionaalsetesse horisontidesse.
Tõeselt oleval, kas reaalsel või ideaalsel, on tähendus ainult subjekti oma intentsionaalsuse, aktuaalse ja potentsiaalselt ettemärgitsetud intentsionaalsuse erilise korrelaadina.
Kommentaar
Husserl väidab, et kui taju seostada tajutavaga (intentsionaalse objektiga), siis potentsiaalsus aktualiseerub. Aktualisatsioon toimub seejuures vastavuses subjektse stereotüübiga: igaühel individuaalselt.
Aga hoopis olulisem küsimus on, kuidas saavad kaasa horisondid-potentsiaalsused.
III KATSE SIDUDA TEOORIA PRAKTIKAGA
13.
Kui loomulik inim-mina redutseerub transtsendentaalseks, toimub fenomenoloogiline reduktsioon.
Reduktsioonitehnikaks on fenomenoloogiline epoché (hoidumine): puhtale ego'le redutseerumine. Selle abil loobub subjekt seisukohavõtust objektse maailma suhtes: tema jaoks lakkavad siis olemast mina, psüühilised aktid ja fenomenid, aegruumilised cogitatio'd, mis talle kuuluvad, lakkab ta ise kui inimene, aga seevastu saavutab ta enda - sellesama puhta mina'na. Kõik jääb nii, nagu oli, ainult et subjekt lihtsalt ei võta seda olevana vastu, vaid hoidub igast seisukohavõtust olemise ja näimise kohta.
“mina, mediteeriv mina redutseerun epoché läbi oma absoluutsele ego'le ja selles konstitueeruvale”
Kommentaar
Sellesse konstruktsioonilõiku on mahutatud kogu psüühilise korrastumise õpetus. Epoché sarnaneb kirgastumistehnikaga või vähemalt kulgemise või stoa-ga, mis taotleb psüühika kooskõla reaalsusega.
Husserli lähteolukord on niisugune, kus psüühika on täidetud märkidest (see ilmnes ka fenomeni juures). Ta postuleerib võimalust loobuda reaalsuse (või selle objektide) psüühilisest deformeerimisest, sellest, mis muudab ta inimeseks, st ekslikuks ja tühiseks.
Aga tulemust ei kirjelda ta kui psüühika kooskõla reaalsusega - kuigi ilmselt siiski saavutab just selle -, vaid kui puhast mina, subjekti. See vastab ta subjektsele solipsismile tendeerivale teooriale. Fenomenoloogilise reduktsiooni tulemusena saabub monaad “psüühika”, mis on transtsendentaalne.
Kui Husserl ei väärtustaks monaadi, saaks ta siinkohal käsitleda punkti, kus transtsendentaalne ja transtsendentne moodustavad sümbioosi.
14.
Evidents /asjaloost, väärtusest jms teadlik olemine/ ei ole transtsendentaalses elus juhuslik sündmus.
Iga selginemine on evidentseks tegemine. Iga hägune, tühi, ebaselge teadvus on teadvus sellest ja sellest, kuivõrd ta juhatab selgimise teele.
Kommentaar
Siinkohal on mingil määral esitatud tee, või siis vähemalt printsiip, mis eelistab selgust ebaselgusele - Husserl pooldab meeleparandust, eriti teadlikku meeleparandust.
15.
Husserl väidab, et kui subjekt saavutab viimse mõeldaiva kogemus- ja tunnetuspositsiooni, muutudes oma mina-elu osavõtmatuks pealtvaatajaks, kaasneb fenomenoloogilise reduktsiooniga mina-lõhestus. Et kirjeldus tabaks konkreetsete cogitatio'te täielikke fenomene, peab pidevalt vaatama objektiküljelt tagasi teadvusküljele ning jälgima kokkukuuluvusi.
Kommentaar
Ei lahkuta kirjeldatava pinnalt, seega märgilisusest; psüühika on sel juhul vaevalt puhas.
Ning niisuguses psüühikas on kõikvõimalikud kahekordsused paratamatud, neid võib tuua esile rohkemgi, kui toob Husserl. Pidev on subjekt, kes tegutseb, samas teostab see subjekt diskreetsete ühikute kaupa vaatlusi. Või on subjekt pidev vaatleja, ning samas märgistab ta tegusid (mis on diskreetsed, alguse ja lõpuga). Needki kaks kahekordsust kombineeruvad omavahel ja annavad siirdeid.
Olla korraga aktiivne osaleja ja passiivne vaatleja või siis ka vastupidi, passiivne osaleja (reageerija) ja aktiivne vaatleja (registraator), olla korraga juures ja eemal - see kahekordsus on loomult seesama, mis ennist ilmnes kahe maailma puhul. Nimelt eristas Husserl subjekti mõjuga kaasa mängivat psüühilist maailma (küll teisiti sõnastades) ja ligipääsmatut transtsendentset maailma.
Sarnasus on ka mõistetav. Husserlil oli kaht maailma vaja selleks, et kõik vastuoluline valutult eemale projitseerida. Kui kerkis üles mõni probleem, koormas ta kord üht, kord teist maailma sobivate vastustega. Kõik vastuolulise sai ta tänu sellele eemale projitseerida. Ning maailmad olid tähendusvälja poolest üpris edukalt konstrueeritud mõisted. Kui Husserli metafoor viimse positsiooni kohta kanda subjektist väljapoole, siis üks maailm esindab objektikülge, teine teadvuskülge; kui Husserl oleks keskendunud nende kokkukuuluvuste jälgimisele, oleks ta pälvinud viljakaid tulemusi, sest see on sama, kui vaadelda 3/1 süsteemi kuuluvat vertikaalset duaadi, mis koosneb psüühilise maailma triaadist (subjekt, objekt, funktsionaalne seos) ja monaadist maailm. Selle duaadi tasakaalutuses (üks tase on teisest kõrgem) sisaldub areng, kõrgemale jõudmise, maailmasse suubumise võimalus.
Lõpuni ei saa probleeme peita. Kahekordsuse manifestatsioon seisab kord ikka silme ees. Husserlil toimub see paraku lõppseisundi juures; see on eskapismi vili ja ta teooria üks nõrgemaid kohti. Nimelt ei ole hea, kui lõppseisund saabub enne arengut, enne kõrgemale jõudmist. Seetõttu ei saa tema skeemi kasutada kirgastumisteena: selle siht ei ole praktika, vaid teoreetiline konstruktsioon, kuidas kahekordsuse tingimustes toimub cogitatio.
Ilmselt oleks mõttekam samasugust kirjeldust mitte seostada lõppseisundiga, vaid millegi argisemaga; tavalise määrdunud psüühikaga, mis eristab diskreetset ja pidevat ja püüab neid samas kõikvõimalikel viisidel põimida. Siis saaks koostada väga hõrkusid mõtteheegeldusi.
Kõigele lisaks põrkub Husserl paradoksile: fenomeni vaadeldes peab subjekt pidevalt asuma korraga nii materiaalsel kui teadvustasandil ja neid vaheldama, aga see (diskeetsus) välistab pidevuse - fenomenoloogilise reduktsiooniga kaasnev mina-lõhestus on tegelikult võimatu olukord.
16.
Husserl küsib, kuidas võib see täielikult teadvuselu immanentsis /sees; teadvuse piires püsiv/ kulgev mäng, kuidas võib see, mis subjekti teadvuses esineb evidentsielamusena, saavutada objektiivse tähenduse? Kuidas jõuab ta oma teadvussaarelt välja?
Tahta tõese olemise universumit käsitada millegina väljaspool võimaliku teadvuse, võimaliku tunnetuse, võimaliku evidentsi universumit, mõlemad üksnes väliselt üksteisega suhestatud jäiga seaduse läbi - see on nonsenss. Mõlemad kuuluvad olemuspäraselt kokku ning olemuspäraselt kokkukuuluv on ka konkreetselt üks, üks absoluutses konkretsioonis: transtsendentaalses subjektsuses. Nõnda viib ego puhas, puhtas evidentsis läbiviidud ja seejuures konkretsioonis läbiviidud endatõlgitsus transtsendentaalsele idealismile.
Transtsendents on immanentne, ego sees konstitueeruv olemiskarakter.
Kommentaar
17.
Husserl püüab solipsismi vältida, väites, et subjekt ei koge teisi “mitte ainult ruumis looduslikku seosesse psühholoogiliselt põimitult esinevana, vaid kogen neid ka seda sama maailma kogevana, mida kogen mina, mind samuti kogevana nii, nagu mina kogen neid jne. /---/ Kõneldes koos Leibniziga: minu originaalsuses mulle apodiktiliselt antud monaadina peegelduvad võõrad monaadid - ning see peegeldus on üks konsekventselt /järjekindlalt/ tõenduvaid indikatsioone /osutamine, näidustus/. Seal on aga inditseeritud võõras transtsendentaalne subjektsus; transtsendentaalne ego seab endas paratamatult sisse transtsendentaalse alter ego.
Nüüd avaneb fenomenoloogiline idealism transtsendentaal-fenomenoloogilise monadoloogiana.
Kommentaar