Lühike ülevaade Euroopa filosoofiamõtte põlvnemisest

Mait Raun

referaat

Mitte ainuski filosoof, ka suveräänseim, ei paikne ajaloos üksi. Mõjutused on paratamatud kasvõi seetõttu, et filosoofi kommunikatsioon retsipiendiga toimub keeleliselt, ent keel on märgisüsteemina arusaadav vaid siis, kui üritab püsida üldlevinud traditsiooni piires - filosoofil puudub piiramatu väljendusvabadus.

See vabadus näib olevat väiksem ka kunstniku vabadusest, filosoofid genereerivad oma kontseptsioonides harva täiesti uusi narratiive (see ei ole ka nende peaülesanne). Ühe kultuurikonteksti raames teisenevad terminoloogia, terminite tähendusväljad ja strukturaalsed seosed, ent ka teemad ja probleemipüstitused üldjuhul võrdlemisi sujuvalt ning eelnevale tuginedes.

1. Vana-Kreeka.

Esimene mõttetark, kes nimetas end filosoofiks, oli Pythagoras (u 580-500). Tark sai tema järgi olla vaid jumal, inimene küündis parimal juhul tarkusearmastaja seisundini.

Pythagoras rajas kreeka filosoofias uue traditsiooni. Kui seni asus rõhk teadmiste registreerimise ja neist arusaamise tehnikal, siis Pythagoras pidas filosoofia esmatähtsaks ülesandeks religioosse elulaadi intellektuaalsete aluste väljatöötamist, veel enam aga selle doktriini järgimist praktikas. Tema käsituses oli filosoofia eeskätt puhas, kõlbeline ja askeetlik eluviis, mis kujutas endast teed kirgastumisele ja sideme õigele mõistmisele filosoofi ja kosmose (universumi) vahel.

Teoreetilistelt vaadetelt kaldus Pythagoras materialismi. Tema hülosoistliku skeemi aluseks oli aine igavene ringkäik kosmoses ja selle hingestatud osakestest (ürgaatomid, monaadid) kõikvõimalike kogumite moodustamine. Pidades ainsaks, mis ei sisalda valet, arvu, rajas ta kosmose mateeria interpretatsiooni arvulistele vahekordadele ja sakraliseeris matemaatika.

Arvumaagiast tuletasid pütagoorlased kümme vastandpõhimõtete paari, mis kirjeldasid kogu kosmose muundumisprotsessi dialektilisel kujul: piiritletud-piiritlemata, paaritu-paaris, ühtsus-paljusus, parem-vasak, mees-naine, liikumatu-liikuv, sirge-kõver, hele-tume, hea-halb, ruut-ristkülik. Kõik nad allusid kosmilisele absoluudile Ühele. Ühest tekkisid arengu käigus hea (inimese ülim eesmärk) ja ilu.

Seejuures tunnistati sensiibli teadmise primaati intelligiibli ees, sest meelte kindlust peeti usaldusväärsemaks kui mõistuse kindlust. Tänapäeva termineis on Laurency väljendanud pütagoorlaste seisukohta nii, et teadvus on objektiivsus, mõistus subjektiivsus. Teadvus saab reaalsuse vahetu kogemuse osaliseks, selle sisu moodustavad reaalsuse faktid. Mõistus võtab aga kogu materjali meelest ning töötleb selle siis intellektuaalsete operatsioonide kaudu fiktsioonideks, dogmadeks, hüpoteesideks.

Platon (427-347) tegi eelkäijatega võrreldes olulise muudatuse, nihutades teooria raskuskeskme kosmosest inimesesse ning paigutades intelligiibli valdkonna sensiiblist hierarhiliselt kõrgemale. Selle tulemusena asendus materialism, mille realiteete inimene suudab vaid haruharva objektiivselt peegeldada, idealismiga.

Seega ei hinnanud Platon pütagoorlaste skeemi kõrgemalt kui kolmanda taseme (matemaatiline mõistus) loomingut. Platon pidas materiaalsete asjade põhjal kooskõlade tuletamist ebatäiuslikuks, kritiseerides katseid registreerida relatsioone nähtavate taevaste hulgas või piinata pillikeeli, et pigistada neist välja tõde. Tema enese jaoks oli esmatähtis dialektika: ainus protseduur, mis siirdub eelduste hävitamise kaudu kõige esimese printsiibi (Ühe) juurde. Meelte toeta toimivat dialektikut iseloomustas ta niisuguse inimesena, kes suudab seletada iga asja essentsiaalset loomust. Kuigi Platon on läinud Euroopa filosoofia arengulukku suurejoonelise idealistliku süsteemi rajajana, näib õigus olevat kelle arvates, tehes seda sümbolite keeles; näiteks oli tal sensiibli valdkonnas ülimaks päikese idee ja intelligiiblis valdkonnas hea idee, mida ta siis kumbagi omavahel võrdles. Tema ühiskondlik ideaal väljendus vaimses kastiühiskonnas, mida valitsesid filosoofid kui täiuse saavutanud targad.

Vastupidise, teooriat praktikale eelistava lähenemise kujundas filosoofiliseks süsteemiks Platoni õpilane Aristoteles (384-322), kes rõhutas teaduslikke, eriti loodusteaduse probleeme. Filosoofia oli tema käsitluses ontoloogiline, kandes asupaiga tõttu füüsikat käsitleva teose lõpus nimetust metafüüsika.

Suunates filosoofia teraviku empiiriliste nähtuste vaatlemisele ja teadmiste seletuslikule, formaalloogilisele korrastamisele, tõstis Aristoteles esiplaanile taas meeled, kuivõrd just need olid enamiku sedalaadi teadmiste allikas. Erinevalt pütagoorlastest jättis ta aga kõrvale kosmilise harmoonia (või ideaalse kvaliteedi, Ühe) dimensiooni, loobudes vaimse täiustumise imperatiivist.

Selle muudatusega kaasnes filosoofilisele põhimõistele "logos" senisega võrreldes vastupidise tähenduse andmine. Termini käibele toonud Herakleitosel  (u 540-480) oli logos (nagu hiinlaste "tao") igikestev korralduspõhimõte, mis valitses universumi liikumisi ning avas relatiivsete asjade mitmekesisuse ja näivuse tagant nende ühtsuse. Aristoteles piiras logose tähenduse diskursiivse mõistuse abil põhjendatavaga, tunnistades selle ajuti lausa otse mõistuseks; tulemuseks oli süllogistliku loogika rajamine.

Mõistes "Metafüüsikas" substantsi all individuaalset sensiiblit objekt-kvantiteeti, mitte intelligiiblit ideed nagu Platon, vastandas Aristoteles viimase üldiste põhimõtete prioriteedile relatiivsete üksikjuhtumite suure osatähtsuse ning väitis, et üldseaduste rakendamine ei ole konkreetsete seikade puhul efektiivne. Kritiseerides Platonit, et ta ei kasutanud ideede-kvaliteetide suktsessiivset kvantifitseerimist (eelnevad ja järgnevad, primaarsed ja sekundaarsed), nõudis Aristoteles hea mõiste määratlemist eraldi nii selle suhtes, mis ta on, kui selle suhtes, missugune ta on, kui ka selle suhtes, mille jaoks ta on ning esitas järelduse, et kõige jaoks mingit ühtset ideed ei leidugi.

Inimideaali käsitlemine eksistentsiaalse käitumisõpetuse valguses viis skeemini, kus essentsi sümboliseeriva filosoofi kui kõige kvaliteetsema, ideaalsete omadustega inimese (justkui inimese idee, inimene iseeneses) asemel tõusis esiplaanile kergemini hoomatav tasakaalukas isik, kes on mõistlik, tunneb mõõtu ja valib logosest lähtuva kuldse kesktee äärmuste vahel. Aristoteles väitis, et inimene iseeneses on põhimõtteliselt seesama, mis lihtsalt inimene, kuivõrd nad mõlemad kuuluvad inimeste hulka ja seetõttu ei erine. Essentsiaalse kvaliteedi redutseerimine oli kahetise mõjuga samm. Loogika võimaldas genereerida hulgaliselt ümbritseva mitmekesisuse klassifikatsioone ja esitada põhjapanevaid järeldusi, mis tegid Aristotelesest "Euroopa teaduse isa". Samas ilmusid filosoofilistesse kontseptsioonidesse halvastivarjatud eksistentsiaalsed paradoksid. Nii näiteks oli Aristotelese tundeäärmusi vältiv tasakaalukas isik ratsionaalne (ja mitte ideaalne) ilmakodanik, kes vastandus emotsionaalsele isikule - ent kui kasutada vastandipaari ratsionaalne-emotsionaalne, osutus temagi omakorda äärmuslikuks. Paraku on ka Aristotelese teaduslikud seisukohad hiljem ületatud. Arusaamise kategooriaid dedutseerides selle probleemiga kokku põrganud Kant kirjutas sõbrale, et fikseeris kategooriad teisiti kui Aristoteles, kes need nõnda, nagu nad eest leidis, oma kümne predikamendina (kategooriana) üksnes ligiläheduse alusel üksteise kõrvale lükkis.

2. Keskaeg.

Hellenistlikul perioodil valitsesid filosoofiat Platonile tuginevad neoplatonism ja kristlik gnostitsism, edasi kandus see traditsioon Bütsantsi. Teoreetiliseks aluseks oli mõistuse piires lahendamatu, kuid samas ilmutusele kättesaadav antinoomia: jumal (absoluut) on tundmatu ja ligipääsmatu, ent inimene ometi tunneb teda ja osaleb jumalikus loomuses. Mida enam inimene läheneb ühtsusele jumalaga või Ühele (absoluutsele kvantitatiivse-ülesele sõnastamatule ideaal-kvaliteedile), seda valgustatumaks saab ta teadvus, kuni see ei ole enam seotud meeltega. Panust teadvuse ilmutuslikule tõusule meelelise mitmesuse ja juhuse relatiivsest sfäärist tagasi primaarsesse ühtsusse on süürlase Dionysios Areopagita (5. saj) teose "Müstiline teoloogia" põhjal hakatud nimetama müstitsismiks. Rändrahvaste tallermaal Euroopas hingitses piibli seisukohtadele kohandatud Platoni filosoofia kirikuringkondade sügavuses.

Kui teise aastatuhande algul kujunes Lääne-Euroopa kultuuriruum ja sinna jõudsid araabia õpetlaste mõjul ka Aristotelese tekstid, tekkis suundumuste konflikt, mis arenes koolkondade vaidluseks üldmõistete (universaalide) teemal. Platonist lähtuv realism pidas universaale individuaalsete väljendusvormide ehk kvaliteete kvantiteetide suhtes primaarseks. Aristotelesest lähtuv nominalism tunnistas vastupidi primaarseks individuaalsed eksistentsid ja leidis, et universaalid on üksnes neile tagantjärele omistavad üldistatud nimetused. Skolastika pakkus nii teravmeelseid lahendusi, nagu näiteks Ockhami habemenuga (tuleb eelistada lihtsamat seletusvarianti keerulisemale), kui ka mitmeid niisuguseid probleemiasetusi, mis on jäänud tänaseni aktuaalseks, seda eriti loogika ja sõnastuspiiride osas.

Mõlemad koolkonnad seadsid esiplaanile intelligiibli valdkonna, meeleandmed olid nende jaoks kõrvalise tähtsusega. Platoni skeemiga niisugune lähenemine sobis, Aristotelese omaga mitte, intelligiibel Aristoteles oli justkui maapealse paigutamine jumalariiki, tema pärisosaks oli progress nähtavas maailmas; just viimane perspektiiv lummaski araabia teadlasi tema juures. Bonaventura (1221-1274) määratles Aristotelest kui tähtsaimat teadlast, kes täiendab Platonit, ent pöörab pilgu alla meelelise maailma poole, sellal kui teine üles igaveste printsiipide poole. Platonit iseloomustas tema järgi tarkus (sapientia), Aristotelest selle ettevalmistav aste teadmine (scientia).

Aristotelest järgiv suund püüdis reaalsuse võimalikult täpse seletamise poole, kujundades filosoofiale metoodiliselt range, teadusliku ilme. Tema panus oli suurem ka selles, et vaidluse käigus fikseeriti Euroopa filosoofia põhiterminoloogia. Teoreetilise konstrueerimise võrreldes ilmutusliku absoluuditaju praktilise genereerimisega tagaplaanile jätnud platoonilise suuna võimalusi kahandas seegi asjaolu, et väitlust seiras taustana kristlik jumalakäsitus, mille järgi jumal on küll absoluutne üks, ent samas ka struktuurne kolm (isa, poeg, püha vaim), põhjendades seda dogmaatikasse. Kartuses ajastu peamise vaimse autoriteedi kiriku repressioonide ees ei söandanud enamik müstilisi filosoofe dogmasid eirata ning nende seisukohad, mis läksid vastuollu kolmikjumala ideoloogiaga, kannatasid mõistukõne all. Kui skolastika suurimal süstemaatikul, itaallasel Aquino Thomasel (1225-1274) õnnestus Aristotelese filosoofia selle põhiosas ühendada kristliku kiriku ametliku ideoloogiaga ja kirik tema doktriini oma normatiivseks aluseks võttis, saavutas esimene suund võidu.

Thomas manitses usust mõistuslikku tunnetust (teadust) mitte välja lülitama, nii nagu tema arvates toimisid müstikud. Sellal kui viimased pidasid loogilist jumalatõestust mõttetuks, esitas Thomas Aristotelese "Metafüüsika" najal viis jumala eksisteerimist põhjendavat tõestuskäiku.

Nominalismi ja realismi vastuolu lahendas Thomas sellega, et surus Platoni oma tunnetusteoorias Aristotelese süllogistliku meetodi raamidesse. Tulemuseks oli skeem, mille järgi objektil leidub kaks eksisteerimisviisi: reaalne (sensiibel) ja ideaalne (intelligiibel). Tunnetav subjekt omandab esmalt puhtmeelelise reaalse teadmise ning transformeerib selle seejärel mõistuse aktiivsuse kaudu asjade tõelist olemust avavaks intelligiibliks teadmiseks. Mõistus töötab kindlate kaasasündinud seaduspärasuste, Aristotelese poolt fikseeritud tunnetuskategooriate alusel. Siinkohal võib sedastada empiirika suuremat osatähtsust kui skolastika puhul üldiselt kombeks, sest kategooriad aktiviseeruvad Thomase järgi alles siis, kui neile koguneb meeltetaju ja kogemuste kaudu töötlemismaterjali, millest saab teha loogilisi järeldusi (viimased viivad uute tunnetuste saavutamisele).

Müstilise filosoofia üks viimaseid suurkujusid, Kanti kaasmaalane Johannes (Meister) Eckhart (1260-1327) järgis neoplatonismi traditsiooni jumalast kui Ühest, mis vastandub mõistuslikult tunnetatavale mitmekesisusele. Tema väitel oli tomistlik ratsionaalne jumal, kes teab kõiki asju, kõigest "jumal" ning jumalalt tuli paluda, et ta vabastaks meid "jumalast".

Sõnastades hinge sõnastamatut teed mitmekesisusest jumala juurde, mis oli tema filosoofia põhisisu, kasutas ta keele piiratuse tõttu metafoore ja paradokse. Lõppseisundit kirjeldas ta kui niisugust, kus silm, millega ma vaatan jumalat, on täpselt sama kui silm, millega jumal vaatab mind; minu silm ja jumala silm on üks silm, üks nägemine, üks teadmine ja üks armastus. Ning imede imeks nimetas hinge suremist jumalas selle tee lõpul. Kui hing on lahkunud oma loodud olemisest ja loomata olemisest ning jõudnud jumalikku essentsi, kus ta ei saa mõista jumalariiki ja teab ka, et ükski kreatuur ei saa siseneda jumalariiki, siis sellises olukorras hing avastab enese, läheb oma teed ega otsi kunagi jumalat; ja nõnda sureb ta oma kõrgeimat surma. Seeläbi kaovad iha, kujutlused, arusaamine, vorm ja muud omadused. See on mitteteadmine, kuid niisugune, mis ei tule teadmatuse, vaid teadmise pinnalt. Jumalaga ühinenu ei kasva ega kahane, vaid on liikumatu põhjus, mis liigutab kõiki asju.

Aristotelese kontseptsioonist pärinev kausaalsusele eelneva "liikumatu liigutaja" mõiste, millel olid kõik Platoni ülima hea idee tunnused, ent esitatud objektse vaatenurga alt, omandas Thomase retoorikas inimesega seostamatu jumaliku omaduse positsiooni. Tomistliku dualismi järgi ei saanud inimene kui eksistentsi ebatäiuslik liige iial küündida jumalani, seevastu Eckhart väitis, et inimene (tema hing) on essentsiaalselt kvaliteetne. Kui Thomas postuleeris jumalat ja inimest vahendama inglite kihi, siis Eckharti järgi oli igasugune vahendus jumalale võõras: kes mõistab jumalat õigel viisil, mõistab teda igal pool, nii kirikus kui ka tänaval ja seltskonnas. Eckhart kinnitas, et jumalas asuv kärbeski on ülevam kõrgeimast inglist iseeneses.

1327. aastal kuulutati Eckharti õpetus kirikuvastaseks. Kiriku otsusel eraldada inimene ja jumal müüriga ning määrata inimese ülesandeks tegelemine maisete asjadega olid ulatuslikud tagajärjed. Ühelt poolt omandas kultuuri sakraalse dimensiooni taunimine ketserite paljastamise ja nõiaprotsesside kuju. Teisalt andis Aristotelese filosoofia kattevarjus "jumalariigi" ehitamine nähtava maailma pinnale loa süveneda mateeria saladustesse, pannes aluse loodusteaduste tormilisele arengule Euroopas.

Sajand pärast Eckhartit üritas teine sakslane Nicolaus Cusanus (Nicolas Chrypffs, 1401-1464) pöörduda tagasi filosoofia algse kirgastusliku loomu juurde. Ta eristas reaalsusel kaks aspekti - nähtamatu ülima reaalsuse (jumal), mis on tekitav, ühendav ja loomatu, ning nähtava tuletatud reaalsuse (maailm), mis on tekitatud, ühendatud ja loodud. Loomise ühtelangevus loodavaga võib paista küll ületamatu absurdimüürina, ent see raskus on Cusanuse arvates ometi näiline, kuivõrd jumala juures on loomine ja eksistents sama. See, kes kujutleb loojat loomas, asub siinpool paradiisi müüri. See, kes kujutleb loojat loodavana, ei ole samuti sisenenud, kuid on müüril. Aga kes näeb jumalat absoluutse piiritusena, millele ei sobi ei loova looja ega loodava jumala nimi, näeb teda tõeliselt ja siseneb. Cusanuse paradoksaalse definitsiooni järgi on jumal alguse ja lõputa, algus ilma alguseta ja lõpp ilma lõputa, algus ilma lõputa ja lõpp ilma alguseta, algus kui lõpp ja lõpp kui algus ja siiski ei algus ega lõpp, vaid kõrgemal algusest ja lõpust, absoluutne piiritus.

Cusanuse saatus kujunes rahulikuks, ta oli tuntud usumees, poliitik ja matemaatik; halvemini läks tema vaadetest lähtunud ning filosoofiale vabadust teoloogia kammitsaist nõudnud itaallasel Giordano Brunol (1548-1600), kes põletati. Bruno käsitas kõiki objekte essentsi poolest ühtsena, nähes nende tõelist substantsi kogu universumit hingestavas jumalikkuses, mis oli dünaamiline ja lõputu. Jumalik substants oli ka objektide mitmekesisust ja nende konkreetset avaldumisvormi põhjustav tegur (natura naturans).

Ent skeemi raskuskeset inimesest taas universumi viies toimis Bruno vastupidi Platonile. Tema filosoofia sarnaneski tugevasti Pythagorase omaga, universumit täitis selles paradoksaalsete (korraga nii indiviid kui ka kõiksuslik tervik) ja muunduvate monaadide voog. Täiustumise teeks oli universum-jumala võimalikult sügavam mõistmine, et inimene võiks tunnetada end jumaliku terviku osana ja essentsiaalselt kadumatuna (kaob vaid eksistentsiaalne vorm).

3. Uusaeg.

Huvikeskme kandumine looduse ja meelelise kogemuse valdkonda sundis mõtlejaid aktiivsele positsioonivõtule empiirilise teaduse suhtes. See andis veelgi eeliseid aristootellikule meetodile, mille üheks peamiseks rõhuasetuseks oli mõtestav reageerimine saabuvale meelelisele informatsioonile. Samas toimus Aristotelese enese (ja koos sellega skolastika) autoriteedi langus, kuivõrd teadmiste kvantiteedi suurenemine tõstis üles senitundmatuid probleeme ja nõudis aina keerulisemaid seletusviise, milleni eelkäijad ei küündinud.

Tüüpiline uus filosoof oli inglane Francis Bacon (1561-1626), kes pidas teaduse ülesandeks valitsemist loodussfääri üle, eriti selle seaduste tundmaõppimist katsete ja vaatluste abil. Bacon nõudis halastamatut revolutsiooni uurimise ja mõtlemise meetodeis. Euroopa vajavat uut Organumit, paremat kui Aristotelese oma, mis oleks kohandatud uutele kasvavatele teadustele ja avaramale maailmale kui keskaegne. Itaallane Galileo Galilei (1564-1642) formuleeris teadusliku mõtlemise ideaali: mõõta kõike, mida saab mõõta, ja muuta mõõdetavaks kõik see, mida veel mõõta ei saa. Omistades oma mõtteskeemis kvantiteedile selge ülekaalu kvaliteedi ees, nägi Galilei teaduse ülesandena nähtuse a ja b vahel valitseva reeglipärase seose konstateerimist ja sellele matemaatilise väljenduse (valemi) andmist.

Isaac Newtoni (1643-1727) füüsika jättis kõrvale kõik substantsiaalsed vormid ja varjatud kvaliteedid, lootes viia loodusteaduse täielikult matemaatilisele alusele. See sai võimalikuks tänu mööndusele, mis redutseeris aja ja ruumi arvuliselt väljendavateks ning valemites muude suurustega vabalt asendatavateks mõõdetavateks suurusteks. Oma ideaalkujul ei vajanud Newtoni mehhanism funktsioneerimiseks üldse aega ja ruumi, olles kausaalsete relatsioonide diskreetne jada. Ka tegelik aeg ja ruum kuulusid jumala juurde. Teose "Principia Mathematica" järgi asus jumal vältimatult kõikjal, olles kogu ühtsus, kogu nägemine, kogu kuulmine, kogu mõistmine, kogu jõud ning tunnetus- ja toimimisvõime, kuid seda tundmatul, mittemateriaalsel viisil. Sellega viis Aristotelesele tuginenud vaimse pöörde lõpuni.

Teaduse uurimisvaldkonna maksimaalse laiendamise tulemuseks oli võimas tehniline progress, mis ajuti omandas jumalariigi maa peale rajamise mõõtmed. Ent paradoksina minimiseerus kunagi seda suundumust toetanud kiriku enese osatähtsus. Sisuliselt propageeris klassikaline teadusideaal jumalata materiaalset maailma, kus inimene on looduse kuningas, kes pürgib teaduslike vahendite kaudu selle võimalikult täieliku seletamise poole.

 Järjekindlaima kuju omandas empirism John Locke'i (1632-1704) filosoofias, liikudes sealt edasi David Hume'i (1711-1776) skeptitsismi.

Ratsionalistid kritiseerisid baconlikku empirismi selles, et üksnes meeletajust deriveeritu ei ole tõeline teadmine, vaid tugineb subjektiivsele ja ebakindlale alusele, seega arvamusele. Ent nende endi galileilik püüdlus kirjeldada kvalitatiivseid muutusi kvantitatiivsete terminitega viis selleni, et nad ei teinud printsipiaalset vahet organismidel ja mehhanismidel, elusal ja elutul süsteemil, lähendades sellega inimest masinale.

Empirismi lähtepunkt, sensiibli primaat intelligiibli ees, redutseeris filosoofia rohkem või vähem teaduslikku tunnetust põhjendava abiteaduse seisundisse. Seevastu ratsionalism üritas püsida tunnetusteooriat ja metafüüsikat kokkusobitaval lainel. Sakslasest hilisratsionalisti Gottfried Leibnizi (1646-1716) väitel oli empirism Aristotelese põhimõtete tagasitulek, sellal kui ratsionalism säilitas Platoni ja skolastika traditsiooni.

Viimane seisukoht on õige vaid siis, kui võrdsustada subjektne ja müstiline Platon Pythagorase õpetuse objektsete komponentidega. Leibnizi enese monadoloogia, milles rõhk ei asu kirgastuse saavutamisel nagu Platonil, vaid universumi toimemehhanismide seletamisel, on selle ilmekas näide. Lõppastmes ei olnud tema ratsionalismi erinevus empirismist, mis postuleeris meelelise teadmise kindlust (nagu ka Pythagoras, kuigi teise sihiga), mitte just suur ja Leibniz tunnistas seda ka ise.

Hoopis enam sisaldus Platoni järelmõju prantslase Rene Descartes'i (1596-1650) filosoofias. Descartes alustas metoodilise kahtlemisega kõiges, et leida seda, mis kahtlusest järele jääb. Järele jäi tema ise. Ent mitte kui keha ja maailm, vaid kui substants, mille loomus sisaldub ainult mõtlemises, vajamata eksistentsiks kohta ega ühtki materiaalset asja. Ta järeldas siit, et hing erineb kehast ja hingeelu eksistents on kindlam kui mateeria oma (viimase kohta saab teadmisi vaid hingest tuletades).

Kuivõrd kaheldes ei olnud loomus täiuslik, sest tunnetada on täiuslikum kui kahelda, tegi Descartes järelduse, et mõtte millestki täiuslikumast kui tema ise võis põhjustada vaid temast täiuslikum loomus: jumal. Niiviisi tunnistas ta jumala absoluutseks substantsiks. Ent kuna ta ei pidanud jumala analüüsi võimalikuks, võttis ta käsitluse aluseks kaks relatiivset substantsi, mis ei vaja eksisteerimiseks muud peale jumala: vaimu, mille atribuudiks on mõtlemine (cogitatio), ja keha, mille atribuudiks on ulatus (extensio). Et mõtlemine ja ulatus asusid Descartes'il teineteisest lahus, leidis ta, et hingeline ja materiaalne moodustavad kaks sõltumatut sündmuste ahelat. Tema skeemi jumal, mõtlemine ja ulatus suhtusid üksteisesse umbes nagu Platoni/neoplatonistide Üks, idee ja mateeria.

Eelkäija tööd jätkas veel kompromissitumal viisil Hollandi juut Baruch Spinoza (1632-1677). Lisaks Descartes'ile mõjutasid Spinoza vaateid tugevasti ka Cusanus, andes tema muidu objektsele skeemile müstika elemendid, ja Bruno, kes ajendas võrdsustama jumalat loodusega (universumi tähenduses).

Nii näiteks ei leidnud Locke pärast universaalsuse elimineerimist mõistusele (mille funktsiooniks on üldistamine) väärikamat otstarvet kui meeleliste ideede liitmise ja lahutamise, mille abil need ideed muudeti abstraktseteks kombinatsioonideks. Samuti oli ta sunnitud tooma sisse kõigist muudest teadmistest kõrgemal asuva vahetu "intuitiivse teadmise", mis sarnanes ratsionalistide sünnipäraste ideedega (tervik on suurem kui osa jne).

Omakorda Leibniz, kes püüdis võimalikult hästi eristada, mis on inimteadmises loogiliselt paratamatu ja mis juhuslik, jõudes niiviisi tõenäosuste eritlemiseni, väitis kompromissina teoloogiaga, et jumal, kes ei ole absoluutselt vaba, oli vaba valima parimat loogiliselt võimalike maailmade hulgast (ehk meie maailma) ja tal olid selliseks valikuks ka piisavad põhjused.