Kolm vestlust teadvuse metateooriast

Mamardašvili, A. M. Pjatigorski

konspekt

1.

MAMARDAŠVILI: Inimeste püüdluste tõttu kaotab teadvus oma spontaansuse, mis kuulub loomuse (priroda) juurde, ja temast saab tunnetus (soznanije - poznanije), metateadvus.

PJATIGORSKI: Metateadvus on tunnetussfäär. Sinna lülitame midagi, mis iseenesest ei kuulu teadvusse.

MAMARDAŠVILI: Teadvuse metateooria - metateadvust kirjeldavad terminid ja väited. Tema ülesandeks on avada võitlus teadvusega. See võitlus tuleneb sellest, et inimene eksisteerib teadvustava olendina.

PJATIGORSKI: Teadvustamata lähenemine teadvusele - teadvusega midagi ei tehta, teadvust peetakse eriliseks tunnetusprotsessiks, mis peegeldab või tunnetab. Teadvustatud lähenemine - sel hetkel, kui arutleme teadvuse kallal, välistame, et teadvus oleks loomulik, spontaanne protsess. Teadvus peatub, et saada teadvustatud. Siin ongi võitlus teadvusega. Miks on meie lähenemine teadvuse metateooria, mitte lihtsalt teadvuseteooria? Nimelt ei saa teadvust kui niisugust (mitte mõistmist!) läbi elada ja seetõttu ei saa ta olla positiivse teadmise objekt, üldse mingisugune objekt. Näiteks surm (samuti teadvuse nähtus) on kirjeldamatu: selle kirjeldamiseks peab ise surnud olema. Sellepärast ei saa kõnelda surmateooriast, vaid ainult surma metateooriast - saab määrata kindlaks tingimused, mille raames saab surmast rääkida, ja rääkimise, aga mitte asja enese omadused.

MAMARDAŠVILI: Üks keele metateooria käsitleb keele tekkimist ja ajalugu. Ei saa öelda, et enne polnud keelt, aga siis ta tekkis. Saame kirjeldada ainult kindla keele kindlaid struktuure, aga peame loobuma keele tekke ja struktuuri absoluutsest uurimisest.

PJATIGORSKI: Sama ilmneb keele ontogeneesis. Ei teata, kuidas inimene õpib nelja esimese eluaasta jooksul keele selgeks. On lihtsalt hetk, millal ta oskab keelt. Ent seda hetke, millal ta hakkas keelt õppima, ei saa tuvastada.

MAMARDAŠVILI: Teadvus, keel jms saavad loomulikult toimida vaid siis, kui eksisteerivad kujutlused nende kohta. Seega toimib teadvus vaid siis, kui leidub midagi teadvuse kohta.

PJATIGORSKI: Sõnad on vajalik materjal, et saaks konstrueerida teadvuse metateooriat. Seda luues peaks püüdma, et mõisted säilitaksid oma igapäevase tähenduse ja keelelise mõtte.

MAMARDAŠVILI: Ja eelkõige oma assotsiatiivse tähenduse - sest keelel ja teadvusel on seos. Keeles saab teadvus "nõrga maskeeringu". Keelelised opositsioonid ise ei ütle midagi teadvuse kohta. Ent kui inimene läheb ühelt opositsioonilt üle teisele, võime arvata, et osales teadvus: toimus üleminek ühest keeleseisundist teise. Seega mitte lingvistilised opositsioonid ei seleta teadvust, vaid teadvust saab kasutada lingvistiliste opositsioonide seletamisel (miks nad üldse olemas on). Sapir-Whorf arvavad, et keele põhjal saab tõlgendada teadvust. Kuid on vastupidi. Küll on tõenäoline väita, et mingid keelestruktuurid on seotud teadvuse puudumisega ja teksti võib luua ilma teadvuseta. Opositsioonid, intellektuaalsed struktuurid (Levy-Strauss) jms on mehhaanilised ja kui inimene jõuab keelelise mõtlemise püsistruktuurini, siis on ta väljunud teadvusest. Teksti uurides on võimatu mõista teadvust.

PJATIGORSKI: Teksti lugedes võime öelda, et "selles kohas on teadvus", aga teksti nähes ei saa öelda, et "siin on teadvus". Teadvust ei saa lingvistiliste vahendite abil luua. Teadvus ei avaldu tekstis keele, vaid tema enda seaduspärasuste mõjul.

MAMARDAŠVILI: Metakeel asub väljaspool S-O suhteid. Miski on metakeel sellepärast, et meie seda nõnda tõlgendame. Objekt on see, mida me tõlgendame kui objekti. Metakeele puhul on objekt samane tõlgendusega. Näiteks juhtus minuga midagi lapsepõlves. Aga kumb on objektiivne, kas minu mälestus või see objektne, mida püüan välja selgitada? Reaalne on see, kuidas ma mäletan ja tõlgendan. See "kuidas" võib muutuda, seejuures mitte ainult tajus, vaid ka tegelikkuses. Nähtuste jaoks, kus objekt ja tõlgendus, taju ja tajutav kattuvad (nende eristamisel pole mõtet), tuleb luua teooria asemel metateooria. Sellised nähtused on tinglikult teadvuse nähtused.

PJATIGORSKI: Budistid leidsid 300 aastat e.m.a., et teadvus ei ole psüühiline protsess (mida võib vaadelda objektina), vaid tase, millel sünteesitakse kõik konkreetsed psüühilised protsessid - mis ei ilmne sellel tasemel enam iseendi kujul, vaid kuuluvad teadvuse juurde. Seega võib iga psüühilist protsessi vaadelda objekti seisukohalt (ontoloogia) ja teadvuse seisukohalt (psühholoogia). Mehhanistlik käsitlus satub umbteele sellepärast, et ei arvesta teadvuse poolt. Näiteks võetakse meeldejätmine ja meenutamine eraldi. Aga kui nad esinevad korrelatsioonina, ei saa neid vaadelda objektselt. Ja võib rääkida teadvusest.

MAMARDAŠVILI: Korrelatsioon on miski, milles ei ole vahet "mis" ja "kuidas" vahel. See miski tegutseb integraalse jõuna, miski temast teadvustub.

PJATIGORSKI: Kuid ta pole teadvuse jõud. Et rääkida teadvusest, peaks minema metateoorialt teooriale.

2.

PJATIGORSKI: Termin "teadvuse sfäär" selgitab hüpoteesi, et teadvust võib kirjeldada ontoloogiliselt: lahus subjektist ja objektist, mitte millegi külge kuuluvana. Teiste sfääridega võrreldes on teadvuse sfäär metasfäär.

MAMARDAŠVILI: Teadvuse sfäär lahendab paradokse, mis tekivad lahutamisest objektiks ja subjektiks. Ei ole olemas psühholoogilist objekti, subjekti sfäär lisab objektile psühholoogilisi jooni.

PJATIGORSKI: On olemas universaalne sünteesiv kategooria. Kultuuris elades olen harjunud mõtlema dihhotoomiliselt: S-O. Kuid esmane kirjeldus toimub teadvuse tasemel, S ja O osavõtuta.

MAMARDAŠVILI: Sellel pole suunda, kuju, iseloomustust (muidu kuuluks ta S ja O struktuuridesse). Et seda tähistada, viime sisse mittekonkretiseeriva sümboli "teadvuse sfäär". Või "tühjus", piirideta sfäär, millesse kõik suubub. Me ei kirjelda teadvust nagu fenomenoloogia või eksistentsialism - kas objektina, mis kuulub subjektile, või teadvuse piirest väljumata. Mõlemal juhul ilmneb paradoks: peame nimetama teadvuseks seda, mis seda kindlasti ei ole. Feonomenoloogia kasutab "teadvust" alateadlike protsesside puhul (anonüümsed, automaatsed, spontaansed jne). Ka psühhoanalüüsis on teadvus kahetähenduslik, arusaamatu mõiste: tavaliselt nimetatakse teadvuseks midagi ebateadlikku, teisalt on mõtteakt paradoksaalne (Sokrates: kui liigun mõttes mingisse suunda, pean enne seda suunda teadma, seega asja varem teadma; kui temani jõuan, pean ära tundma, et just see on asi, mida otsin.) Et lahendada paradoksi, tõi Spinoza sisse lõpmatu jumaliku intellekti mõiste, mille üks osa on ka inimintellekt. Sama rääkisid vanad indiaanlased: kui fikseerin midagi kui oma teadvuse fakti, siis järelikult ei asu ma enam selles teadvuseseisundis, järelikult pole "mina" "mina" (nii lõputult). Paradoksid tekivad sellest, et teadvuse kirjeldused põrkuvad millelegi, mis libiseb välja refleksioonist (kuid kirjeldusviisid ise on seotud refleksiooniga). Paradokside lahenduseks oleks reflekside vältimine. Tegelikult on asjade seis niisugune, et selle kohta ei saa ükski refleks öelda, et see on teadvus. Kokkupuude teadvuse sfääriga on akt, mida teeb inimene iga tund ja iga päev - iga loovakt. Teadvuse sfäär on miski, millele kantakse üle mõned olukorrad.

PJATIGORSKI: Teadvuse sfäärist eeldame, et ta aitab meil täpsustada teadvust, ja ta on meie jaoks klassifitseerimatu - st üleminek ühelt mõistelt teisele ei ole loogiline, vaid toimub mõistmise alusel, see ei ole üleminek üldmõistelt osamõistele, vaid lihtsalt mõistmise täpsustumine. Uued mõisted on mõistmise (aga mitte mõistmise objekti) täpsustused.

MAMARDAŠVILI: Klassikaline filosoofia vaatles inimest kui universaalset jumalikku vaatlusmoodulit mingi refleksiivse toimingu raames: tal olid S ja O omadused. Ilma refleksioonita kuuluvad mõlemad (S ja O) teadvuse sfääri. "Teadvuse sfäär" on sümbol sellest, et antud vaatluse puhul ei esine tähistajat, tähistatavat ja tähistamist. Teadvuse sfäär on olukord, milles pragmaatiliselt lähtudes võivad asuda "teadvused".

PJATIGORSKI: Teadvuse sfääril ei ole ajalist ega ruumilist piirangut.

MAMARDAŠVILI: Kuid on liikumine. Teadvuse sfäär on sümbol. Siin on analoogia Freudi oidipuse kompleksiga - arvatakse, et see eksisteerib isikul tegelikult ja kirjeldab reaalseid sündmusi, kuid eksisteerivad hoopis teised teadvuse nähtused, mida sümboolselt nimetatakse oidipuse kompleksiks.

3.

PJATIGORSKI: Kui inimene teadvustab üht, on tal üks teadvuseseisund, kui teist, siis teine, kui ta ei teadvusta, on seegi teadvuseseisund (teadvuseseisund kuulub S-le). Psüühilisi protsesse jm psüühika funktsioneerimist (taju, tähelepanu, kujutlus) võime siduda aksiomaatiliselt teadvusega, kindlate teadvuseseisunditega. Vanadel indialastel oli igal psühholoogilisel mõistel olemas dublikaat. Näiteks nägemine - esiteks nägemisanalüsaator, teiseks teadvuse kategooria, mis on seotud nägemise teadvustamisega.

MAMARDAŠVILI: Milleks dubleerida? Kas kõik see, mida psüühikas ei saa vaadelda objektiivselt, on teadvus?

PJATIGORSKI: Jaa. Ja teadvuseväline tehakse "teadvuseseisundi" kategooria abil teadvuse juurde kuuluvaks. Psüühilised protsessid on teadvuse tinglikud dublikaadid, teadvus on psüühiliste protsesside universaalne dublikaat - seega on teadvuseseisund ülekaalukalt sisuta, sellal kui psüühilistel protsessidel on sisu. Sisutus pole sisu vastand, vaid negatiivne asjaolu. Siiski on teadvuseseisundeil tinglikult ka konkreetne sisu, neid saab klassifitseerida. Tõigale, et me püüame mõista teadvust, vastab hulk individuaalseid teadvuseseisundeid. Ühele sisule võib vastata mitu teadvuseseisundit, mitmele sisule üks (sellega tegeleb psühhiaatria). Seisundid on tekstide tüübid: sisutud, isikusetud (ajalootud, korduvad, anonüümsed), kuid konkretiseeruvad ruumis (kindla inimese teadvuseseisundid). Teadvuseseisund on orienteeritud "ei-le" sisu suhtes. On võimalik ette kujutada sedagi, kui teadvuseseisundil ei ole sisu (sisu märgiks "-").

MAMARDAŠVILI: Sisu on sama mis tekst. Tekst ja sisu on midagi, mida teadvus loeb. Teksti lugemine on mingil määral teadvuseseisund. Teadvuseseisund on teksti omadus, mis tekib ja eksisteerib teksti lugemise käigus. Tekst pannakse kokku teksti lugemise käigus - see teksti külg on teadvuseseisund. Seega on teadvuseseisund alati sisutu, kuigi sisuga seotud.

PJATIGORSKI: Teadvuseseisundist abstraheeritud sisu on teadvuse struktuur. Vastupidi teadvuseseisundile, mida ei ole isikuta olemas, ei saa see kuuluda inimesele - ta on sisuline.

MAMARDAŠVILI: "Teadvuse struktuur" on osaliselt sama mis filosoofias "teadvuse vorm".

PJATIGORSKI: Teadvuse struktuur on ruumiline element. Näiteks võivad mitu inimest öelda sama idee, andes meile võimaluse avastada ühesuguseid tekste. Nad võivad elada korraga, aga ka eri aegadel. Nad on üks tekst (nt matemaatik ei ütle "arvud S", vaid "arv S"), sisuline fakt, teadvuse tekst. Kui on olemas teadvuse tekst, tekib kolm järeldust: esiteks, selles kohas on olemas ka teadvus, teiseks, selles kohas ei ole olemas teist teadvuseteksti, kolmandaks, leidub koht, kus seda teadvuseteksti ei ole olemas.

MAMARDAŠVILI: Neljas järeldus: see teadvusetekst peab olemas olema.

PJATIGORSKI: Järeldused: teadvuse sisulised aktid on diskreetsed (me ei arutle ega teadvusta pidevalt), teadvusefakt on võrreldes teadvuseseisundiga sisemiselt keeruline, teadvusefakt ei pruugi ruumis tegelikult olemas olla (kuid meil on mugav kõnelda neist kui ruumis olemas olevaist), teadvusefaktide mitmus eeldab teadvuse mitmekesisust. Meie mõtisklused teadvuse faktist on mõtisklused teadvuse struktuurist.

MAMARDAŠVILI: Ja teadvuse struktuuri lahutatakse metaarutluse teel. Kui püüame hinnata oma arusaamist teadvuse kohta, ei tea me, millises teadvusestruktuuris parajasti asume, seda otsustades läheme automaatselt üle uude teadvusestruktuuri, jättes vanasse oma teadvuse metateooria.

PJATIGORSKI: Teadvuse fakti ei suuda me kogeda ühtaegu struktuurina - võibolla asume juba teises või kolmandas struktuuris. Sellepärast ei saa öelda, et seal, kus on olemas fakt, on olemas teadvuse struktuur. Me ainult oletame, et teadvuse sisu võib olla struktuurne.

MAMARDAŠVILI: Teadvuse struktuuri mõiste võimaldab objektiivselt kirjeldada seda, mida ei saa nimetada objektiks.

PJATIGORSKI: Võib luua teadvusestruktuuride loendi, aga ei saa määrata enda kohta selles. Teise inimese teadvusestruktuuri elemente saab näha, enda omi mitte. Enda kohta ei saa väita, et ma lähen üle metastruktuuri, samuti ei või ma olla kindel, et asun nimelt selles struktuuris, selle fakti toime käes. "Inimene" on fakt, aga mitte struktuur: paljukordsel kordamisel ajas ja ruumis ei ole ta üks ja sama. Ent see fakt on teadvuse struktuuri jaoks tähtis, seega on ta teadvuse pseudostruktuur.

MAMARDAŠVILI: Teadvuse struktuurina on inimene tunnuste kogum.

PJATIGORSKI: Psüühika on diskreetne (igal inimesel oma), eksisteerib teadvusest eraldi. Psüühika võib olla nii teadvusestruktuurides kui ilma. Sel kõigel on mõte ainult püüdes luua objektiivset lähenemist.

MAMARDAŠVILI: Teadvusestruktuurid on diskreetsed ruumis, mittediskreetsed ajas. Üks teadvusestruktuuridest on vastandus S-O. Teadvusestruktuur ei teki, kao ega asu. Saab vaid öelda, et teadvus läks ühest struktuurist teise. Teadvus võib hüljata mütoloogilise, teadusliku, isegi keelelise süsteemi.

Vijnanavada - teadvuseteooria, mille rajasid bodhisattva Maitreya ja Asanga umbes 1500 aastat tagasi.

Konspekteeritud teosest: M. K. Mamardašvili, A. M. Pjatigorski. Tri besedõ o metateorii soznanija (Kratkoje vvedenije v teoriju vidžnjanavadõ), Tartu 1971.