Teadmise probleem jogacara budismis

Chhote Lal Tripathy

teos: Chhote Lal Tripathy, The Problem of Knowledge in Yogacara Buddhism, Varanasi 1972

konspekt

Kuidas teame, et oleme asja mõistnud? Mõistmisest on 3 teooriat:

1. Realism. Teadmine rajaneb reaalsetel suhetel. On objekt, subjekt, vahend ja protsess (puu, puuraiuja, kirves, raiumine). Kui objekt kontakteerub teadvusega, tekib temas uus kvaliteet - tunnetatus (cognizedness), mis kaob siis, kui tunnetamine lakkab. Tunnetamise ajal ei ole tunnetatus nähtav. Tunnetatus = teadvustus. Kui toimub subjekti (teadvustus) ja objekti side, on eeldused: S ja O eristamine. See S-O eristus ei ole reaalne, vaid tava, meie ideede populaarne väljendusviis. Buddha: sinise värvi ja selle tunnetamise vahel puudub erinevus, sest nad on koos. Realistlik teadvuseteooria - sautrantika. Objekti ei eksisteeri. Idealism.

2. Kriitiline realism. Dinnaga kritiseerib: realistid arvavad, et tunnetusel on tulemus, sest kujutlevad tunnetusprotsessi toiminguna. Kuid ei saa väita, et tunnetuse tulemus erineks toimingust endast, sest avatud tunnetus ei ole muud kui kujutlus tunnetatud objektist, kuuludes toimingu juurde. Dinnaga arvates on tunnetuse tulemuseks välisobjekti tunne (nagu Vasubandhu) ja sisemine tunne, mis eristab meeldiv-ebameeldiv (nagu Dharmakirti) - meie kujutlused ja välisobjektid on kooskõlas, ei ole vahet teadmise toimingul ja sisul. Realistid ei suuda anda otsustuskriteeriumit, kas meelte abil saadud teadmine on tõeline või mitte. Paljud budistid jt kritiseerivad kooskõla-teooriat: "samasus" on segane maagiline väljamõeldis, asi ei saa olla korraga nii põhjus, toime kui vahend.

3. Idealism. Yogacara. Välismaailm on vaid meele konstruktsioon. Ka kooskõla ei ole võimalik. Sautrantika järgi toimub esmalt meelte abil mõistmine, alles seejärel luuakse vaimne konstruktsioon. Tajume objekti, milles ei ole aega, ruumi ega loomust, st reaalsust. Reaalseks teeme kavakindla toimingu kaudu ja saame otsustuse "see on see". Otsustused reaalsuse kohta teeb intellekt. Yogacara järgi ei saa vaimne konstruktsioon olla kujutluseks tehtud aisting, sest vahetu passiivne aisting ei ole võrdustatav mittevahetu aktiivse kontseptsiooniga - kuigi välisobjekte ei ole olemas, on siiski inimese sisemine biootiline jõud, mis loob ideid välismaailma kohta. Virgumisel välismaailma kujutlus kaob.

TEADMISE KRITEERIUM

Objekt võib teadvusse tulla kas vahetult (tajuobjekt) või kaudselt (järeldus). Meeletaju objekt piiritletakse ajas ja ruumis. Järeldus kujutletakse märgina, mis piiritletakse hiljem.

Objekti saame vaid tajumise või järeldamise kaudu. Üksnes selliselt saadud objektide kohta on teadmine õige.

Teine teadmise kriteerium: teadmise võime saada talle omistatud mõju. Nt reaalne on selline tuli, mis on võimeline valgustama, küpsetama, põletama. Tuli, mis seda ei suuda, on ebareaalne.

Tunnetus, mis kestab üle ühe momendi, ei ole tunnetus, sest tunnetab seda, mis on juba tunnetatud - ta on seega mälu. Ainult tunnetuse esimene moment (refleks) on õige, muu mitte (siis tahetakse juba defineerida otsustust).

Reaalsuse karakteristikud (Dharmakirti):

- vahetult mõistetud

- selgelt välja mõeldud

Sellest tulenevalt on 2 reaalsuse-teadmise allikat (kõik ülejäänud on ebaloogilised):

- taju

- järeldus (meenutame seda, mida tajusime esimesel momendil; meenutamine ärgitab tahet; tahe viib tegutsemisele)

Tunnetusprotsessis ei tajuta objekti vahetult, vaid kujutletakse kaudselt ja me saame teada, et "laik on sinist värvi". Selles protsessis mõistetud reaalsus on mõistetud märgi kaudu (suitsu nägemisest järeldame tule olemasolu). See, mida tajume, ei ole kujutlus, see, mida kujutleme, ei ole taju subjekt.

Sõnaline tunnetus on eriline teadmise allikas - sellest tuletatud teadmine ei ole ei meeletaju (sest ta objekt on meelteülene) ega järeldus (sest puudub järeldav tunnetus). Sõnalise tunnetuse usaldusväärsust saab hinnata 2 viisil:

- lause usaldusväärsus

- lause teinud inimese usaldusväärsus

Analoogiat (2 objekti sarnasuse kasutamist) on peetud eriliseks teadmise allikaks - sest sarnasust meenutatud asja ja tajutud asja vahel ei tunnetata meeltetaju abil. Kuid budism (Dinnaga) väidab, et analoogia on taju: sarnasuse tajumine.

Eeldamine - eeldatakse midagi, mida ei nähta, sest arvestatakse, et tajutud fakt ei ole ilma selleta võimalik. 5 eelduse vormi (Kumarila):

- kuulu järgi

- järelduse põhjal

- analoogia põhjal

- eelduse enda põhjal (nt ei saa defineerida, kui ei usu sõnade väljendusjõudu)

- eituse põhjal (nt kui ei leia inimest kodust, siis arvame, et ta on kodust väljas)

Budistide arvates ei erine eeldus tajust ega järeldusest.

TÕE KRITEERIUM

Tõde on väljendamatu, sest on dialektiline - ühe tõde on teise jaoks vale. Igas teadmises on tõtt ja valet, mõlemad on teadmisele omased. Loodetud tulemuse juurde kuuluv teadmine on tõene. Tõe kriteerium on vastavus (sarnaneb budistide kooskõlateooriaga).

Õpetus, et teadmises on sisemiselt olemas tõde, jääb hätta, kui peab seal määrama tõtt ja valet. Teadmise tõde ei ole määratud seesmiselt, vaid selgub praktika käigus (mida efektiivsem teadmine, seda tõesem). Kui puudub kriteerium, ei saa eristada tunnetuses õiget ja ekslikku osa.

Dharmakirti: õige tunnetus (PRAMANA) on asjadega ühtiv tunnetus.

Kamalasila (täiendus):

- ei ole meeleelundite ja aru defekte

- ei ole väärtunnetusi

- on ületamine

Dinnaga: illusioon on väärotsustus reaalsuse kohta. Ta on seega kontseptuaalne, vaimne (mittekontseptuaalsel tajul puuduvad otsustused). Nagu on olemas eksijäreldused, nii on olemas ka eksitajud, mis näivad nagu püsitajud: neid loovad intellekti väärkontseptsioonid.

Dharmakirti (lisab): väärtajusid võib tulla silmahaigustest, sõidust (nagu sõidaksid puud kaasa), mõnest kehamahlast. On meelte ja mõistmise illusioonid. Vastasel korral oleksid hallutsinatsioonid ja uni (meelte illusioonid) õiged tajud.

Budistlik teooria sarnaneb Kanti omaga: meeled ei saa eksida, sest neis puudub otsustus (õige või vale). Dinnaga ja Dharmakirti järgi tekib viga siis, kui mõistus tõlgendab meeleandmeid valesti.

Idealistide järgi on välismaailm illusioon (refleks või mõttekujund). Peale teadvuse ei ole midagi reaalselt eksisteerivat. Objektid on teadvuse kujutised (projektsioon). Nad ei ole reaalsemad kui unenägude või peegli objektid.

Me ei mõista reaalsuse õiget loomust - teame seda vaid 6 meeleelundi kaudu, meie teadmine on empiiriliselt õige, kuid transtsendentaalselt vale.

Taju: teadmine, mis tekib meeleelundi ja objekti kokkupuutel. Vasubandhu eksib, kui defineerib taju teadmisena, mis kerkib esile asjast. Sest tajutakse ainult kvaliteete (purk on suur, sinine jne), kuid asjal ei ole kvaliteete. Me ei saa purgi kui kui niisuguse kohta midagi teada.

Objekt on teadmise põhjus, teadmine tema tagajärg. Et põhjus eelneb tagajärjele, on põhjus juba kadunud, kui teadmine kerkib. Seega ei ole objekt ja teadmine sellest samal momendil. Seega ei ole teadmine taju.