Tantra koidik
Herbert V.Guenther, Chögyam Trungpa
teos: Herbert V.Guenther, Chögyam Trungpa. The Dawn of Tantra,
konspekt
Tantra arengut soodustas yogacara filosoofia. Kõik 3 maailma (iha, vormi, vormituse) on vaid meel (CITTAMATRA, vaid elamus on tähtis /meel-maailm?/). CITTA (meel) on elamuse varumine ja edastamine nagu akumulaator (patarei), mis laadib ja paneb siis midagi tegema.
Yogacara koolkond kirjeldab protsessi, kus CITTA ilmub oma ürgsest määramatust seisundist ja temasse libiseb märkamatult tavamõtlemine. Kui mõistame seda protsessi, võime selle kõrvaldada ja lubada meelel jääda ürgsesse seisundisse. See on tippelamus. Õndsus (SUKHA): jäävus, mööduvuse (kontseptsioonid, ideed) ületamine, see seisund areneb punktini, kus kaob viimane jälg elamusest, ei saa öelda “mul oli niisugune elamus”.
CITTA 8 aspekti (nende lahutamine on tinglik, sest muundumisprotsess on terviklik):
- ALAYAVIJNANA (laduteadvus): CITTA on muunduv (dünaamiline), kulgedes lahknemise (S-O) suunas, arenedes üha dualistlikemaks vormideks. Meel varub midagi. Aga kui ladu saab täis, peab ta tühjenema. 2 arenguprintsiipi:
seesmise sarnasuse printsiip (loomupärasus): neerurakk areneb ka käele siirdades kui neerurakk, mitte kui naharakk
erinevate vormide omandamise printsiip (tingimustepärasus): neerurakkude areng oleneb tingimustest, ühed põevad neeruhaigusi, teised mitte
- MANAS (vaim): areneb CITTA lahkneva muundumise kaudu. Esialgsele vormile vastandub piiratud vorm. Meelefunktsioonide allikas (“ma näen”, “ma mõtlen”).
- 6 VÕIMET. Loovad võimed on pärit algseisundist.
Muundumisprotsess: võnkumine vea ja tõelise teadmise vahel. Võnkumine viitab võimalusele pöörduda tagasi ürgsesse algseisundisse (mõistmisse - MAHASUKHAKAYA).
MAHASUKHAKAYA on ülima väärtusega tegur, absoluutväärtus, mille taasleidmiseks tuleb eksitusprotsess ümber pöörata, viia aina vähenev, kinnikülmuv energia algolekusse. Kinnikülmumisprotsessi tõttu tunnemegi end vangisolevana (me ei ole enam vabad, vaid viibime sansaaras).
Tavaliselt mõtleme mõistetes: see on elu tavaliste, praktiliste eesmärkide saavutamiseks kasulik. Teisalt on mõisted asjadele omistatavad kujundid - me mõtleme asjad piiratuks. Piiramine toimub keha, keele ja meele tasandil. Me asume maailmas, kus on võimalik vähem rääkida kui mõelda ja teha veel vähem kui rääkida. (KARMA: maailmaga kokku puutudes tehtud tegu.) Vaimse arengu protsess: säärase olukorra lahtisulatamine.
Tantristlikus õpetuses on kõik 3 vaadet hierarhiliselt:
- nirmanakaya: hinayana, kloostrikord
- sambhogakaya: mahayana, joogapraktika
- dharmakaya: vajrayana, puhas olemus (nõndasus)
Tantra on midagi rohkemat kui suutrad (mis on õpetuse ja igapäevaelu ühenduskoht), sest niisugune mõistmine on põgus. Tantrat ei huvita niivõrd tõe (sõgeduse vastand) avastamine kui pidevus, mis käib nii tõe kui segaduse kohta. Dharmakaya saavutanud inimene tuleb läbi sambhogakaya tagasi nirmanakayasse, et astuda ühendusse sõgedusest haaratud olenditega.
Budistliku 3 keha ühtsus: svabhavikakaya.
Rudra: ego (isikustatud sõgedus, nõmedus, elementide fikseeritus ego poolt). Jaotus:
- keha ego: füsioloogiline tase, keha turvalisuse kivistamine. Ületatakse hinayana meetoditega - hingamise, käimise harjutustega, mis vähendavad keha jäikust, pinge intensiivsust.
- keele ego: rippumine millegi küljes, kahtlemine, kas meie põhialuseks on füsioloogiline või psüühiline seisund. Ületatakse mahayana meetoditega - sõgeda meele kiirust, liikumist ja rütmi ära kasutades, mantrate kordamisega, et saavutada emotsionaalset stabiilsust.
- meele ego: usk printsiipi meist väljaspool. Ületatakse vajrayana meetoditega - guurujooga abil, õpetaja ja õpilase meel kohtuvad, toimub ABHISEKA (pühendus), zen-budismis ülekanne.
ABHISEKA 4 taset:
1. Kannu pühendus. Puhastumine keha mõistelistest kontseptsioonidest. Ei tohi pidada mõistust kehast paremaks (kui keha oleks väärtusetu, peaksid inimesed olema sandistumisel üliõnnelikud).
2. Salajane (varjatud) pühendus. Seotud kõne ja keelega. Asjade mõistelise piiratuse (eelarvamuste) ületamine. Mõistet asendab kujund.
3. Meele pühendus. Kujundite õige mõistmine (kalduvuste, eraldatuse ületamine): avatuse elamus.
1...3 keha, keele ja meele abhisekad ei ole eraldi astmed, vaid tervikprotsessi osad (üheaegsed). Tervikut ei taju me omaenda piiratuse tõttu.
4. Täielik pühendus. Piiratus kaob: elamused sulavad tervikuks. Meis peituvad jõud on ärganud, hakkame olukorda tajuma uut moodi (jõe voolamist nii nagu ta tegelikult voolab jne), märkame, et me ei ole teistest eraldatud, vaid iga meie tegu mõjutab teisi ja nende oma meid.
Küsimus “kuidas olla maailmas?” erineb tantrate lõikes:
1. KRIYATANTRA (kriya - tegu): lapse suhe vanematega. Inimene on objekt (nagu lapsele õpetavad vanemad, mida teha) - üks valitseb (autoriteet), teine tahab saada soosingut, täites rituaale. Tähelepanu inimese toimingutele (sh puhtsümboolsetele). Rituaal sisaldab puhastavaid toiminguid.
2. CARYATANTRA: peale suhtereeglite aktsepteerimise nende tähenduse mõistmine. Inimene on mõtlev, mitte ainult tegutsev olend: käitume endiselt, aga pärime aru ja mõtiskleme, miks on nii. Mõistmise poole püüeldes tekib mõtte ja teo tasakaal. Autoriteedist saab sõber (võrdne staatus).
3. YOGATANTRA (yoga - sidumine, rakendus, endaga töötamine): toimub kõigi jõudude sidumine, sõprussuhe areneb kooskõlaks. Kuid on veel arenemisruumi, sest peame end teistest veidi erinevaks.
4. MAHAYOGATANTRA (ka ANUTTARAYOGATANTRA): täielik ühtsus. Vahetegemine puudub, lihtsalt oleme, spontaansed ja vabad. Kõik on üks, puudub küsimus, kas ta on mu sõber või ei.
Seega toimub areng: lapse tasemelt täieliku küpsuseni.
Õppides teisi paremini tundma, muutume nende suhtes erksamaks, hakkame mõistma, mida nad vajavad tegelikult (vastandina sellele, mida arvame neid vajavat). Siis suudame aidata leida neil oma tee.
Erinevalt muust budismist ei püüdle tantrism virgumist, vaid virgumine seisneb virgunud meele pidevuse nägemises igas olukorras ja samas selle alatise katkemise tundmises. Saavutades õige suhtumise oma probleemidesse saavutame oma elu pidevuse. Virgunu elab edasi, kuid pidevusega. Ainult eraldava mõtlemise seisukohalt me alustame, areneme, jõuame lõpuks eesmärgile. Varasemate astmete kaudu leidsime tee, mis viib ühendusele. Tantra põhimõte on, et see tee jätkub.
Ürglättesse tagasipöördumise võimalikkust esitatakse MANDALA'te (muundumise sümbolid) kujul. Asju võib vaadelda mitmeti: lahutades osadeks, eristades taju objekti tajust (nagu füüsik teeb päikeseloojakuga: lainepikkuste süsteemina vaadeldes kaotame elamuse täielikult) või esteetiliselt, terviklikult (nagu kunstnik). Taju väljendus erineb mandalas inimeseti, nt värvid varieeruvad; kuigi igaüks võib jõuda täieliku virgumiseni, peaks alustama sellest, mis on temas kõige tugevamini välja arenenud. Mandala koosneb keskusest (praktiseerija) ja äärealast (tema suhtumine nähtuvasse maailma: sansaara maailm liigub mööda ringe).
3 elamuse taset:
- väline: vorm (kann)
- sisemine: vormi peensus (kannu ümber on ruum)
- varjatud: vorm ja ruum on ükssama
Kui peaks varjatud elamuse juures tajuma veel peensusi, siis ollakse järelikult seotud pigem õppimisprotsessiga kui tegelikkuse tajumisega.
Seega tuleb kõigepealt ennast teaduslikult uurida, pärast arusaamist avaneb mõistmine (vahetu elamus ilma toetumiseta). Intellekt pöördub JNANA (taip, insight) poole.
Budismi vaimse praktika käigus luuakse olukordi, milles õpilane saab suhtuda endasse kui potetsiaalsesse virgunusse. Praktika astmed:
1. SAMATHA-praktika. Hinajaana tase: mõistab keha. Saavutame meelerahu (SAMATHA). Ei kinnista tähelepanu üksikobjektile, sest kinnistamine tuleneb püüdest säilitada “mina” mõju: sansaarat ignoreeritakse, kannatust püütakse asendada kindla usuga endasse, peatudes mingil vaimsel püüdlusel või maistel asjadel (nt ei nähta lauda, vaid oma kujutlust lauast). Pigem püüame teravdada tajusid, et näha asju nagu nad on, detailselt. Kasutatakse elu konfliktolukordi: uuritakse halastamatult elukogemusi, et mõista tiirlemismehhanismi (sansaarat). Eesmärgiks ei sea vaibumist. Sel hetkel, kui oleme saanud sansaarast täieliku pildi, muutub nirvaana ülearuseks. Virgudes oleme vabad nii tiirlemisest kui vaibumisest. Avastame endas oma teemantihu (VAJRA), hävimatu olemise: lihtne, täpne vaade oma sünnipärasele olemusele, tundmata muret “mina” ja “minu” puudumise pärast.
2. VIPASSANA-praktika. Mahajaana tase: mõistab teadvust, selle väljendit keeles (tühjust). Selge, õige nägemise praktika (VIPASSANA), ületav taip: üleminek üksikasjade tajult terviku tajumisele. Olles teinud kindlaks üksikasjad, hakatakse kogema ruumi nende ümber (tantra: mantra laiendamine). Hea skulptor tajub kannu tegemisel ruumi. Seejärel suudame lõdvestuda ja hakkame mõistma enese maksmapanemise ja kaitsmise mõttetust. Esmakordne tühjuse-elamus (ŚUNYATA): kaitse- ja kinnitusmüüride puudumine, tähelepanu on pigem väljal (väli: ala, millel vormid asuvad) kui selle sisul (sisu: vorm, mis on välja silmapaistev tunnus). Näeme puud nagu ta on, mitte tõlgendust sellest. Seega omandati trastsendentne teadmine (PRAJNA), õpetus. PRAJNA tasemed:
- madal: ka selleks, et kedagi kuulata, peab olema mingi mõistmine
- kõrgem: mõtleme kuuldu üle järele ja teeme järeldused, mis kajastuvad meie elus
- veel kõrgem: laseme asjadel olla nagu nad on; leiame üles konstruktsioonide vahele (nähes asju kui vahendeid) kaotatud vabaduse
Saavutanud ŚUNYATA, võime kas võtta selle omaks või langeda tagasi ja näha asju kui vahendeid tulevaste vahendite jaoks. Nt sulgun kellegagi kohtudes mõistuslikku seisundisse, küsides endalt, mida on võimalik temaga kohtumisel võita ja kaotada, ning valin vastava suhtlemisstrateegia. Või võtan lihtsalt vastu mulje sellest inimesest ja suhtun temasse ilma eelarvamusteta. Eelarvamusi kasutades kindlustab inimene end turvalisusega, ent siiski kannatab alati millegi puudumise all.
ŚUNYATA (olemise avatud dimensiooni tajumine) ei ole PRAJNA, vaid selle objektiivne poolus: PRAJNA'ni jõudnud tunnetusprotsess astub ühendusse asjade avatud omadustega. PRAJNA on subjektiivne, tema kohta ei saa midagi väita, ütleme vaid, et tõeline mõistmine on sama avatud kui see, mida ta mõistab. Selles mõttes ŚUNYATA ja PRAJNA ühtivad ja meie elamus on ületanud S-O duaalsuse.
KARUNA (kaastunne): PRAJNA-tegevus, ŚUNYATA teadlikkuse valguses läbi viidav tegevus. Ka temal on mitu taset. Virgunu tasemel on MAHAKARUNA. Kui mõistmise abil jõutakse punkti, kus ŚUNYATA ja KARUNA on eraldamatud, ilmneb BODHICITTA (virgumismeel): langevad piirid, meele “positiivsed” omadused aktiviseeruvad, tekib kaastunne selle sõna tõelises tähenduses. ŚUNYATA elamuses (vabadustunne, teisele kaldale jõudmise tunne) avastatakse, et ei olegi vaja end kaitsta. Tühjuse-elamusest sünnib veendumus virguja (bodhisattva) käitumisideaali arendamiseks.
boddhisattva ── yogi ── siddha ── buddha
3. MAHAVIPASSANA: mõistab meelt. PRABHASVARA (särav, kiirgav) vaatepunktist on tühjuse-elamus ebatäielik: seda asendab lõplik positiivne elamus, heleduse elamus. ŚUNYATA on kosmos. Ja et taevaruum on olemas, toimuvad seal nähtused. Õpilane tunnistab enda virgumist, oma budaloomust. Nii kindel, et ei karda enam duaalsete kujutluste ja ego-klammerdumiste võimustvõttu. Õpilane mõistab, et virgus on tema loomuse osa ega pea enam otsima väliseid olukordi, mille abil luua virguse-elamust.
4. MAHAMUDRA-elamus (mudra - pitsat, sõrmus): elamuse mõte lakkab olemast, kõik tajutav on reaalsus (mis on eneses sündinud mõistmine). Taju on kirgas: vormid muutuvad selgeks, värvid eredaks, helid puhtatooniliseks. Vahetu mõtlemine: eelarvamustest vabana avastatakse uusi üksikasju, kõrgemat ilu olemise igas vallas. Nii positiivne kui negatiivne elamus hinnatakse kujundimänguks. Loomulik toimimine: hävitatakse kõik, mis vajab hävitamist, toetatakse kõike, mis vajab toetamist.
Tantristlikud kujustamise astmed:
- kriyayoga
- upayoga
- yoga
- mahayoga
- anuyoga
- mahati
Et jõuda õigele arusaamisele kujustamisest, peab läbima eelnevad tasemed: peab hinajaana tasemel mõistma ahistust, muutlikkust, “mina” puudumist, “mina” struktuuri, peab mahajaana tasemel mõistma ŚUNYATA printsiipi (kogenud ŚUNYATA'd, hakkab sünnipärane loomus tagant tõukama, toimub pidev vaimne areng) ja selle rakendust PARAMITA'des (6 PARAMITA't aitavad üheskoos kaasa ŚUNYATA elamuse arengule - kui 5 muud ületamist on PRAJNA juhtimisel õigesti tegevusse rakendatud). Siis ei põhjusta kujustamine enam ego-pettuse tugevnemist (mis võib kujustamise ära rikkuda - tuleb vale kujustus).
Absoluutse uudishimu korral muutume täielikult objekti osaks: enese vastandus puudub. Kulgemine.
Märk ei ole sümbol. Märgi võib panna kõigele - tunnussilt. Aga sümbol viitab alati endast kõrgemale (nt osutab nimetamatut). Alles siis, kui inimene ei aja märki segi sümboliga, toimub tõeline kohtumine guruga.