Süstemaatiline teoloogia
Paul Tillich
teos: Paul Tillich, Systematic Theology, vol I-III,
konspekt
Teoloogiline süsteem peab rahuldama 2 nõuet:
1. väljendab kristliku sõnumi tõde
2. tõlgendab seda tõde ümber vastavalt olukorrale (ajale)
Teoloogias on seetõttu alati pinge igavese tõe ja aja vahel, milles seda tuleb vastu võtta.
Apologeetiline teoloogia - olukorrale vastav teoloogia.
Kerygmaatiline (kerygma - muutumatu tõde) teoloogia üritab seda mitte arvestada, väites, et a.t. on pinna kaotanud, kuna asub olukorra pinnal.
Filosoofia uurib olemise struktuure "iseendas", teoloogia tegeleb olemise mõttega meie jaoks. Filosoofi hoiak on objektiivne, teoloogil subjektiivne (seostatud objekti sisuga). Filosoof kogub materjali nagu teadlane, teoloogi määratleb tema usk. Filosoofi tunnetus - puhas mõistus (üldine logos). Teoloogi tunnetus - lihaks saanud logos (kristluse alus: Jeesus on lihaks saanud logos). Filosoof tegeleb olemisega, psühholoogiaga. Teoloog asetab elu struktuurid seosesse elu loova aluspohjaga, vaimu struktuurid jumaliku vaimuga.
Teoloogia - kristliku usu metoodiline seletamine. Teoloogia 2 formaalset kriteeriumi (muud nähtused ei kuulu teoloogiasse):
1. teoloogia aineks on see, mis meid tingimata puudutab (st kõik võib olla)
2. see, mis langetab otsuse meie olemise või mitteolemise kohta, puudutabki meid tingimata
Mis meid tingimata puudutab, osutub Jumalaks või ebajumalaks. Kus ilmub midagi jumalikku, seal tekib pühaduse sfäär. "Ainult see, mis on püha, võib inimest tingimata puudutada ja ainult see, mis inimest tingimata puudutab, on püha." Religioossed esemed ei ole iseendast pühad, vaid jumaliku meediumid. Kui nad pretendeerivad ise pühadusele, muutuvad nad deemonlikeks (ebajumal, puuslik). "Kui püha täielikult samastatakse puhtaga ja deemonlik element täiesti välditakse, siis läheneb püha profaansele." Profaanne - "väljaspool püha väravat". Püha kaotab sügavuse. "Patt on lepitamatu duaalsus lõputu ja lõpliku, püha ja profaanse vahel".
Ilmutus: selle puudutava manifestatsioon. (Ideed ja teadmised ei kuulu ilmutuse juurde, sest nad pole müsteeriumid ega puuduta meid tingimata.)
1. osa: Mõistus ja ilmutus
Müüdi ja kultuse põhielemendid viitavad sellele, mis meid tingimata puudutab. Müüdi ja kultuse olemasolu näitavad langusjärgse mõistuse olukorda, milles on kaotsi läinud tema esialgne vahetu ühtsus oma sügavusega. Nad on "mõistuse sügavuse väljendused metafoorilises vormis".
Mõistuse struktuurielemendid võitlevad üksteise vastu, sattudes konfliktidesse, mis ei ole lahendatavad mõistuse enda pinnal.
1. autonoomia-heteronoomia. Põhjus: polaarsus struktuuri ja sügavuse vahel.
Autonoomne mõistus jaatab struktuuri, kuid ei omista tähelepanu sügavusele. Indiviid kuuletub mõistuse seadusele, mida ta leiab endas - autonoomne eneseteostus.
Heteronoomia silmis on kõik või mõned mõistuse funktsioonid "esitatud väljastpoolt" (tegelikult mõistuse sügavus) - autoriteedilt. Ta on laostav, sest ei tunnusta mõistuse õigust autonoomiale.
Teonoomia - autonoomia, mis on seotud omaenda sügavusega.
Autonoomia ja heteronoomia konflikt tekib sellest, et eksistentsi tingimustes ei ole kunagi täielikku teonoomiat. Sellest võitlusest "johtub igatsus selle taasühendamise järele, mis on ajas ja ruumis alati lõhestunud, mõistusest enesest ja mitte tema vastu: see igatsus on igatsus ilmutuse järele."
2. relativism-absolutism. Põhjus: eksitentsi tingimustes on mõistuse staatilised ja dünaamilised elemendid teineteisest eemale kistud.
Staatiline - konservatiivsus, revolutsiooniline absolutism (Vene: võitja kindlustab end samade võtetega mis purustas).
"Relativism kas salgab staatilise elemendi olemasolu mõistuse struktuuris või toonitab dünaamilist elementi niivõrd, et mõistuse struktuurile enam kohta ei leidu." Positivism - absoluutsete normide asendamine pragmaatiliste hinnangutega. Künism - üleolek ratsionaalse struktuuri suhtes, uskumatus, et mõistusakt kehtib.
Krititsism - katse ületada vastuolu. Staatilised elemendid vabastatakse sisust, muudetakse paljaks vormiks (Kanti "kategooriline imperatiiv").
Tegelikult ületab konflikti ilmutus.
3. formalism-emotsionalism. Põhjus: eksistentsi tingimustes lahutatud.
Olemuselt ühtsed: formaalne domineerib tunnetavas ja korrastavas funktsioonis, emotsionaalne esteetilises ja osadustloovas funktsioonis.
Formalism põhjustab võõrdumist õigus-elu. Purustab mõistuse üksikosadeks, lahutab mõistuse taipava külje ümberkujundavast küljest, tekitades konflikti teooria ja praktika vahel. Nt intellektualism, kunst kunsti pärast (sisu ja mõtte asemel vorm).
Emotsionalism on formalismi vastu võimetu, sest jääb pelgaks tundeks. Nt pime irratsionalism.
Ilmutus - olemise aluspõhja nähtavaks saamine tunnetusele. Tunnetusaktis ühinevad tunnetaja ja tunnetatav, ületatakse lõhe S ja O vahel. Kuid ta on ühtumine lahusolemise läbi - tunnetuse eelduseks on distants. Ühtumine ja distants on polaarsed - nende ühtsus on ontoloogiline probleem. Platon: "meeldetuletusteooria" (anamnesis).
Palju oleneb sellest, millise objektiga ühinetakse. Tunnetusvõime, mis on üle konfliktist ühtumise ja distantsi vahel, leiame ilmutuses.
Iga tunnetusakt taotleb tõde. Ka teoloogia peab uurima ilmutatud tõe verifitseeritavust. Tõde on "tõeliselt tegelik, mis erineb näivalt tegelikust." "Näivalt tegelik ei ole kaugeltki ebategelik, vaid ta on petlik, kui teda peetakse tõeliselt tegelikuks." Otsus on õige, kui haarab tõelist olemist.
Üldist ilmutust pole olemas. On ilmutus kellelegi, konkreetses olukorras.
Ilmutussündmuses toimub ekstaas - mõistus asetub endast sinnapoole, minetamata seejuures oma tavalisi kvaliteete. Ekstaas ei tule askeesi ja meditatsiooni abil, vaid müsteeriumi manifestatsiooni kaudu. Ekstaasis esineb korraga 2 kogemust:
1. jumaliku ligiolemise hävitav jõud (inimene lüüakse tasakaalust välja)
2. jumaliku ligiolemise ülendav jõud (taas saavutatakse tasakaal)
Kristuse ohverdumine ristil - temale järgnedes oleme vabad kõigest sellest, mis temas oli kaduv ja lõplik: tema traditsioonist, isiklikust vagadusest, maailmavaatest, eetika käsumeelsest mõistmisest. Üksnes ristilööduna on ta "täis armu ja tõtt".
Usu ja teoloogia objektiks peab olema Kristus, mitte Jeesus - ja "Kristus on ta kui see, kes kõik selle, mis temas oli "ainult" Jeesus, ohvriks tõi." Lõplikult kehtiv ennustus: Jeesus kui Kristus (Naatsareti Jeesus toodi ohvriks Jeesusele kui Kristusele).
Lunastus ja ilmutus esinevad alati koos. Ilmutussündmuses "seostub ilmutuse lõplikult kehtiv tõde lunastuse lõplikult kehtiva väega." Lõplik lunastus on lõplik ilmutus - "Jumala nägemine", mis toimub Jumalariigis, mis hõlmab kogu universumi, kus "Jumal on kõik kõiges". Selle ühtsuse tunnustamine või mittetunnustamine määratleb iga teoloogia iseloomu.
Lõplikult kehtiv ilmutus võidab mõistuse konfliktid:
1. autonoomia-heteronoomia. Ilmutus taastab nende ühtsuse, kujuneb teonoomia. Vastuolu ei ole, sest ilmutuse kandja ohverdas end täielikult.
2. absolutism-relativism. Uus olemine on täiuslikult konkreetne, absoluutne ja konkreetne on ühendunud "paradoksaalses" loogilises vormis. Jeesus kui Kristus on ainulaadne, sellepärast "ei tohi ühestki selle kuju üksikjoonest teha mingit absoluutset seadust". Tähendussõnad ei ole absoluutsed, vaid relatiivsed, tnglikud, vajavad täiendamist. Üks asi on absoluutne - armastuse käsk. Armastus on paradoks, mis ületab absolutismi ja relativismi. Armastuse absoluutsus "seisneb tema võimes siseneda konkreetsesse olukorda ja avastada konkreetne nõue, mis tuleneb sellest olukorrast."
3. formalism-emotsionalism. Vorm ja emotsioon taasühinevad. (Ortodokssus ja ratsionalism eitavad seda.)
Jumalik elu - sügavuse (põhjatus) ja vormi (logos) dünaamiline ühtsus (vaim). Jumaliku elu põhjatus teeb ilmutuse saladuslikuks, loogilisus võimalikuks, vaimsus loob ekstaasi ja ime korrelatsiooni, milles ilmutus vastu võetakse.
2. osa: Olemine ja Jumal
Ontoloogiline (metafüüsiline) küsimus: mis on olemine?
Mõtlemine on rajatud olemisele ega saa suunduda selle taha. Kõige universaalsemad olemist käsitlevad mõisted - printsiibid, kategooriad jne.
Oleva põhistruktuur moodustub 3 polaarsest printsiibipaarist:
1. individualisatsioon-partitsipatsioon.
Inimene on täiesti enesekeskne (tal on isegi loomadel puuduv eneseteadvus), seega täielikult individualiseeritud (persoon), v. a. mõnes kultuuris orjad, naised, lapsed. Personaalne olemine ei eksisteeri ilma osadusliku (universaalse) olemiseta - kui ta ei põrkuks teiste "ise"'de vastu, oleks ta absoluutne. Selles vastupanus avastab indiviid enese: "teise persooni vastupanus sünnib persoon." 2 võimalust:
- kui tahab teist vallutada kui objekti, peab selle hävitama
- kui ei taha hävitada, astub temaga osadusse
2. dünaamika-vorm.
Et midagi olla, peab omama vormi. Dünaamika ei ole olemasolev ega ka mitteolemasolev, väga dialektiline mõiste (temale viitavad mütoloogias "kaos", "öö", "tühjus", mis eelnevad loomisele). Kõiges olevas on tendents uute vormide loomisele. Samal ajal püütakse säilitada omaenda vormi.
3. vabadus-saatus.
Paratamatus on kategooria, mille vastand on võimalikkus (mitte vabadus). Vabadus on inimesel üksnes sõltuvalt saatusest. Vabadus ei ole mõne funktsiooni (tahe jm) vabadus, vaid inimese (täiusliku "ise", ratsionaalse persooni) vabadus, mida kogetakse kaalutluse, otsustamise ja vastutusena. Kaalutlus - argumentide vaagimine; vaagija seisab neist üle. Otsustamine - motiivide lahutamine üksteisest, hindamine, valija seisab neist üle. Vastutus - vastusekandmine otsustuse suhtes, keegi teine ei saa seda inimese eest teha. Otsused tulenevad saatusest. Saatus: mitte mingi võõras jõud, vaid mina ise kogu tervikus. Ainult see, kellel on vabadus, sellel on ka saatus. (Looduses analoogiline polaarsus: seaduspärasus-spontaansus.)
Kategooriad: olemise ja mõtlemise põhivormid. Nad on lõplikkuse vormid - sisaldavad alati positiivse ja negatiivse elemendi (olemise ja mitteolemise). Teoloogiliselt olulised on 4 kategooriat (nt kvantiteet ja kvaliteet ei ole kuigi olulised):
1. aeg - keskne kategooria. Negatiivne: kaduvus, võimatus pidada kinni käesolevat hetke, pidev edasinihkumine mineviku ja tuleviku vahel. Positiivne: uus tuleb esile. Potentsiaalselt on igas hetkes kaduvuse äng (anxiety), et tuleb surra (mitte surmahirm) - mitteolemise seespoolne kogemus.
2. ruum - aeg peatub ühinedes ruumiga. Iga olemine pürgib selle poole, et luua ja säilitada endale ruumi (füüsilist, sotsiaalset). Ent kellelgi pole ruumi, mis kuuluks lõplikult temale - ta kaotab koha (nii elus kui mälestustes).
3. kausaalsus. Positiivne: viitab sellele, "mis ühele asjale või sündmusele eelneb kui allikas". Kausaalselt seletades jaotatakse, mõistetakse asja vastupanu mitteolemisele. Põhjuste otsimine - asja olemisvõime otsimine. Negatiivne: asja põhjust uurides antakse mõista, et tal puudub võime saada olevaks - mitteolemine on põhjatu. (Kant: küsimus "kust?" on universaalne, isegi Jumal peaks endalt küsima, kust ta ise pärineb.)
4. substants. Vastupidi kausaalsusele viitab millelegi, millele nähtuste vool rajaneb. Lõplik on täis ängistust, et tema substants läheb kaduma.
2 olemise viisi: essentsiaalne, eksistentsiaalne.
Essents - olemus, üldmõiste, idee, norm. Annab eksisteerivale olemise ja ühtaegu hindab seda.
Eksistents - aktualiteet, langenud maailm. Võimalus asja esinemiseks oleva tervikus.
Platon: hea on identne essentiaalsega, eksistents ei lisa sellele midagi.
Kristlus: essents - loodud maailm, eksistents - tegelik maailm.
Teoloogia käsitleb eksistentsiaalselt olemise mõtet, filosoofia aga teoreetiliselt olemise struktuuri.
Jumaliku elu printsiibid:
1. vägi - võimsus, mis teeb Jumala Jumalaks. Annab kõigele, mis on, võimu olla.
2. mõte - logos, jumaliku sügavuse peegel, Jumala eneseobjektiveeringu printsiip. Ilma teiseta oleks esimene printsiip kaos.
3. vaim - ühendab eelmised, aktualiseerib nad. Väljendab logoses selle, mis on olemas jumalikus aluspõhjas.
Jumal on elav seetõttu, et ta on vaim. Vaim on jõud, mille kaudu mõte elab, ta on mõte, mis annab jõule suuna.
Jumal kui Looja:
1. algne loomine - lõi maailma eimillestki (eelduseta). Dualismivastasele loomisõpetusele tugineb 2 keskset teoloogilist õpetust: inkarnatsioon, eshatoloogia.
2. hoidev loomine - praegu loovalt tegev (aina loob aja ja asjad). Deismi järgi on Jumal maailma loonud ega sekku hiljem - sel juhul ei ole hoidvat loomist.
3. juhtiv loomine - lõpetab tulevikus loovaltoma tegevuse. "Loomisel pole mingit eesmärki peale tema enese." Providents (ettemääratus) - Jumal ei ole millagi oma loodu suhtes ükskõikne.
Jumaliku eluprotsessi iseloom - armastus. Igas eluprotsessis on 2 tendentsi: suund lahku minna, suund taasühineda. "Armastuse ontoloogiline olemus seisab nende mõlema tendentsi lakkamatus ühtsuses." "Igas armastuses on olemas igatsus taasühinemise järele" - selle teostumist kogetakse õndsusena. "Agape (armastus) ühendab armastaja ja armastatu selle kuju pärast, mis on Jumalal neist mõlemast nende täiuslikkuses." Ka Jumala armastusel on agape-kvaliteet: "Jumal tegutseb kõige loodu täidumise suunas, et kõike lahusolevat ja lõhestatut elu ühtsuses ühendada."
3. osa: Eksistents ja Kristus
Potentsiaalne olemine - võime olla, mida ei ole veel kasutatud. Kui miski eksisteerib, siis on ta järelikult loobunud puhta potentsiaalsuse olukorrast, saanud aktuaalseks.
Aktuaalne paikneb "ühe jalaga" relatiivses mitteolemises ega aktualiseeri kogu oma potentsiaalsust. Sellest tekib lõhe essentiaalse ja eksistentsiaalse elu vahel (nt eetikas - mis on / mis peaks olema).
Platon: tõeline olemine on essentiaalne igaveste ideede valdkond.
Teoloogiline, kirjanduslik, kunstiline, religioosne mõtlemine: "eksistentses mõtlemises on mõtleja oma mõtlemisatis ühendatud objektiga".
Langus - üleminek essentsilt eksistentsile (kogetakse kiusatusena). Pole olemas individuaalset langust - Piiblis langevad nii Aadam ja Eeva kui loodus. Sümbol "Aadam enne langust" pole essents ega Kristus, vaid kõigest "otsustamatu potentsiaalsus".
Inimese vahekord universumiga on ühtlasi loomise ja languse vahekord. Piiblis jt müütides vastutab languse eest inimene, kuigi langust ennast mõistetakse kosmilise sündmusena(inimestmõjutavad üle- ja alainimlikud jõud). Ainult inimese läbi toestub üleminek essentsilt eksistentsile. Üleminekul on moraalneja traagiline iseloom.
Jumal loob "siin ja praegu" - kõik langeb igal ajahetkel. Loodu headus on potentsiaalne. Aktualiseerudes langeb ta vabaduse ja saatuse kaudu universaalsesse võõrdumusse.
Üleminek on hüppeline. Eksistentsi ei saa tuletada essentsist.
Patt: võõrdumine, jõutegur, mis valitseb maailma. Personaalsem ja aktiivsem kui võõrdumus. Patt "viitab isikliku vastutuse elemendile võõrdumuses." Patud (kõrvalekalded moraliseadustest) on patu manifestatsioonid.
Võõrdunud (jumalikust olemiskeskmest lahtirebitud) inimene osutub ise oma maailma keskmeks. Konkupistsents - "piiramatu igatsus kogu tegelikkust enesele saada".
Pahe: patu tagajärg võõrdumuse seisundis. Toimub enesekaotus. Isik lõhestub, toimuvad moraalsed ja psühhopatoloogilised konfliktid.
Otoloogiliste polaarsuste konflikt (eraldumine) võõrdumusolukorras:
1. vabadus-saatus.
Kui vabadus lööb saatusest lahku, lakkab ta tabamast asju, mis talle saatuse poolt antakse. Vabadus püüab kõike haarata, inimene teeb enda universumi keskmeks, vabadus kaotab sisu ja suundub juhuslikele objektidele - rahutus, tühjus, mõttetus. Vabadus muutub omavoliks, saatus mehhaaniliseks paratamatuseks. Inimene satub vastandlike üksikajendite võimusesse ega ole enam ühest keskmest määratletav.
2. dünaamika-vorm.
Lahtirebituse sümbolid on armutud inimesed. Dünaamika muutub vormituks ihalduseks, inimene tahab suunduda kõikjale. Vorm ilma dünaamikata muutub "võõraks seaduseks", surudes maha loovad jõud või vallandades mässulised dünaamilised jõud, mis viivad kaosesse või veel tugevamasse rõhumisse.
3. individualisatsioon-partitsipatsioon.
Inimene on suundunud endasse, langedes seetõttu objektide mõju alla, mis teevad ta enda objektiks. Üksindus ajab kollektiivi, kus muutub veel üksildasemaks.
Meeleheide: vältimatu konflikt selle vahel, mis on inimene potetsiaalselt ja mis tegelikult. Ollakse kaotanud eksistentsi mõtte. Meeleheite kogemuse peegeldus - Jumala viha sümbol. Viha kogemise kaudu jõuab inimese juurde armastus - Jumal jätab inimese enesehävingu kätte, et teda päästa.
Ida ja lääne elutunde erinevus:
- idas on esikohal mitteajalooline uue olemise ootus, ainult üksikud osalevad jumalikes avaldustes, kõik olev on väärtusetu, "uus olemine seisneb ainuüksi olemispõhja enese jaatamises"
- läänes on esikohal ajalooline tüüp, essentsiaalselt hinnatakse olev heaks, mida eksistents on rikkunud, kuid mitte hävitanud, uue olemise ootus on "ühe tegelikkuse ootus, milles võõrdumus on võidetud", see toimub ühe pöördumatu ajalooprotsessi kaudu
Uue olemine: "olemine, milles essentsi ja eksistentsi vaheline kuristik on ületatud". Ehk "võit käsu all oleva olukorra üle". Käsk viitab inimese essentsiaalsele olemisele ja vastandub tema eksistentsiaalsele olemisele. Kuna nüüd essentiaalne olemine kuulub eksistentsi, lakkab käsk olemast käsk. Paulus: Kristus on käsu lõpp. (St selle eksistentsi lõpp, mille tunnused on võõrdumus, konflikt, enesehävitamine.)
Ajalugu on kvalitatiivselt Kristuses lõpule jõudnud. Kvantitatiivselt pole uue olemise realiseerumine veel lakanud. Sellepärast tuleb Kristus veelkord (viimnepäev).
Jumal on sealpool essentsi ja eksistentsi.
Jeesuse kui Kristuse universaalseima tähendusega sümbolid:
Kristuse rist - alistumise sümbol eksistentsile; selle rist, kes on võitnud surma ja võõrdumuse
Kristuse ülestõusmine - võidu sümbol eksistentsi üle; selle ülestõusmine, kes alistus surmale ja eksistentsiaalsele võõrdumusele
Vastasel korral oleks esimene üks ajaloo traagilistest sündmustest, teine küsitav miraakel.