Sisemine loss

Avila Teresa

konspekt

Teos käsitleb seitset lossi, mille kaudu hing liigub oma teed puhastusest ühtsuseni, ja nelja palve astet.

Peatükk 11

Palve esimene aste. Algaja. Talle näib väsitav hoida meeli meelespidavana. Ta peab harjutama tähelepanu mittepööramist sellele, mida näeb ja kuuleb, see olgu vaiksete palvetundide praktiline harjutus. Ta on häiritud, sest pole kindel, et kahetseb oma patte, kuigi teeb seda. Mõtiskleb Kristuse elust ja ta aru väsib. Palve lõpus võib tunda ebameeldivust. Teda peab kiitma.

Peatükk 14-15

Teine aste. Nüüd saab hing meelespidavaks ja puutub kokku üleloomulikuga, milleni ta omaenese pingutustega arvatavasti ei jõuaks. Mõnikord on väsinud, kuid enese väljaaitamiseks kulub vähem vaeva. Arm ilmutab end hingele selgemalt. Et anda rõõmutundele tugevamat hõngu, koondatakse võimed, nagu tahe, mälu ja kujutlemine. Aru toimib nüüd väga hästi.

Saabunud sellele tasemele, hakkab hing minetama iha maisete asjade järele, sest maisel pinnal sellist rikkust, au ja sära pole. Ilmneb õige rõõm, sellal kui maine rahulolu tuleb ja läheb ja me ei saa seda tagasi.

Siinne rahulolu asetseb hinge kõige sisemises osas ega tea, millal või kuidas tuli. Tihti ei tea see isegi seda, mida teha või soovida või küsida. See näib leidvat kõike otsekohe ja siiski mitte teadvat, mida leidis.

Kui hing ei ole kaugemal käinud, võib ta arvata, et enamat ei olegi, ega söanda edasi liikuda, kartes, et see õnnistus võib tal sõrmede vahelt pudeneda, mõnikord ei julge isegi hingata. Hing on nii küllastunud Jumalast, et kui ka kaks võimet eksleb, on tahe ikka ühenduses Jumalaga. Tahe kutsub järkjärgult aru ja mälu jälle tagasi.

Juba on olemas väike säde õigest armastusest Jumala vastu. See väike säde on märk või pant, et Jumal annab hingele näha, et ta on valinud selle suurteks asjadeks, kui see on valmis neid vastu võtma. Kõik, mida hing peab tegema neil vaikuseaegadel, on olla rahulik ja mitte tekitada müra. Müra on tegutsemine aru abil, et leida sõnu ja mõtisklusi, millega tänada Jumalat õnnistuse eest, ning kuhjata patte ja vigu, et tõestada endale, et ei vääri seda. Siis tuleb rahutus, aru tegutseb ja mälu pulbitseb.

Tahe peab vaikselt ja targalt aru saama, et me ei kohtle Jumalat vägivaldselt.

Peatükk 16-17

Kolmas aste. Pingutust on veel vähem. Jumal aitab aednikku juba nii, nagu oleks ta ise aednik. Hinge võimed magavad, mõnu ja muud säärast on palju rohkem.

Agoonia ei näi mulle miski muu kui kõigi selle maailma asjade peaaegu täielik surm ja teostumine Jumalas. Hing ei tea, mida teha, kas rääkida või olla vait, kas naerda või nutta. See on suurepärane hämmeldus, taevalik hullus, milles ilmub õige tarkus ning hing täitub suurima rõõmuga.

See pole kõigi võimete täielik ühendamine, need ei ole niivõrd sulandunud, et ei toimi. Neist ükski ei näi tihkavat liigutadagi ja me ei saa ühtki neist liikvele ilma suure ja sihiteadliku pingutuseta kinnistada tähelepanu mingile välisasjale, ehkki ma ei arva, et sellistel aegadel meil täiesti õnnestub seda teha. Mitte mingil arul ei ole seal väärtust.

Hing ihkab palvesõnade väljavoogamist, kuid on magusas mittepuhkamises ega saa ennast mahutada. See on hinge ja Jumala täielik, väga määratu ühendus. Tahe on üksinda ja püsivalt suures rahus, sellal kui arusaamine ja mälu on nii vabad, et saavad kanda hoolt talituste eest või teha heategevustöid. See erineb vaiksest palvest. Nõnda sisenetakse ühekorraga tegusasse ellu ja osadusse.

Siiski ei ole me sellel astmel enese täielikud peremehed ning oleme hästi teadlikud, et hinge parem osa on mujal. On nii, nagu räägiksime ühe inimesega, sellal kui teine inimene räägib meiega, nii et me ei saa korralikult tähele panna kumbagi.

Peatükk 18

Neljas aste. Hing tunneb, et ta pole päris surnud, kuid on surnud maailma jaoks. Pole mingit tunnet peale rõõmu ilma teadmiseta, mille üle rõõmustatakse. Kõik meeled on täis seda rõõmu, nii et ükski neist ei ole vaba mingil viisil tegutsema, ei väliselt ega sisemiselt.

Kehas ja hinges pole ühtki jõudu, mille kaudu see rõõm saaks lävida. Kui tõesti on kõik võimed ühendatud, siis ei saa hing seda teatavaks teha, isegi kui soovib. Kui ta saab, siis ta ei ole ühenduses. Seda seletab müstiline teoloogia, aga ma ei oska kasutada kohaseid mõisteid; ma ei saa aru, mis on “teadvus” või kuidas see erineb “hingest” või “vaimust”. Need kõik näivad mulle üks.

Tegu on justkui minestusega, suure rahu ja rõõmuga. Hingamine ja kõik kehajõud jätavad teda aina enam maha, nii et ta saab oma käsi vaid hädavaevu liigutada. Ta silmad sulguvad tahtmatult ja kui jäävad lahti, ei näe need peaaegu midagi. Kui inimene loeb selles seisundis, loeb ta vaevalt ühtki tähte välja. Ta näeb, et seal on tähed, aga kuna arusaamine ei paku mingit abi, ei suuda ta neid lugeda, isegi kui tahaks. Ta kuuleb, aga ei saa aru, mida kuuleb. Kogu kehaline tugevus kaob ja hinge tugevus kasvab õndsuse paremaks nautimiseks. See palvus ei vigasta, kestku see kaua tahes.