Eetika

Baruch Spinoza

konspekt

I Jumala kohta

D(efinitsioon)1: Isepõhjustatud: see, mille olemus sisaldab eksistentsi või mille loomust saab ainsana kujutleda eksisteerivana.

D2: Asi on piiratud, kui seda piirab teine sama loomusega asi. Näiteks keha on piiratud seetõttu, et me kujutleme alati teist keha. Mõte on piiratud teise mõtte poolt, aga keha ei ole piiratud mõtte ega mõte keha poolt.

D3: Substants: see, mis on iseeneses ja kujutletav enese kaudu, see, mille käsituse saab moodustada sõltumatult teistest käsitustest.

D4: Omadus: see, mida aru tajub substantsi olemust raamistavana.

D5: Laad: substantsi teisend, see, mis eksisteerib ja on kujutletav millegi muu kui enese kaudu. (V28T: Laadid on Jumala omaduste teisendid.)

D6: Jumal: täiesti piiritu olend, substants, mis seisneb piiritutes omadustes, millest igaüks väljendab igavest ja piiritut olemuslikkust. Muidu piiritu asja puhul saab eitada piirituid omadusi, kuid täiesti piiritu ei sisalda eneses eitust, mahutades enese olemusse kõik, mis väljendab tegelikkust.

D7: Vaba asi: eksisteerib vaid omaenese loomuse paratamatuse kaudu ja mille tegu raamistab vaid tema ise.

D8: Igavik: eksistents ise, niivõrd kui kujutleda seda paratamatu järeldusena igaviku määratlusest. Selline eksistents on igavene tõde, nagu asja olemus, ja nii ei saa seda seletada kestvuse või aja vahendusel, ehkki kestvust saab kujutleda alguse ja lõputa.

A(ksioom)3: Kindlaksmääratud põhjusele järgneb tagajärg paratamatult ning kui kindlaksmääratud põhjus puudub, on tagajärg võimatu.

A4: Tagajärje teadmine sõltub põhjuse teadmisest ja sisaldab seda.

A5: Asjadest, millel pole midagi ühist, ei saada teineteise vahendusel aru, ühe käsitus ei sisalda teise käsitust.

V(äide)13: Absoluutselt piiritu substants on jagamatu. T(õestus): Kui see oleks jagatav, siis osad kas hoiaksid täiesti piiritu substantsi loomust alal või mitte. Esimesel juhul on meil mitu sama loomusega substantsi, teisel juhul lakkab täiesti piiritu substants eksisteerimast, mõlemad on absurd. J(äreldus): Iga substants ning ka laiendatud substants on jagamatu.

V14: Peale Jumala ei saa möönda ega kujutleda ühtki substantsi. J1: Jumal on üks, universumis on vaid üks substants. J2: Laiendus ja mõte on kas Jumala omadused või Jumala omaduste ärgitused.

V15: Mis iganes on olemas, on Jumalas ning Jumalata ei saa midagi olla või kujutleda. M(ärkus): Laiendatud substants on üks Jumala piirituid omadusi. Vastaste arvates koosneb laiendatud substants osadest, mis on kas piiratud või piiritud: esimesel juhul koosneb piiritu piiratust, teisel juhul mitmest piiritust, järeldades, et laiendatud substants peab olema piiratud ega saa puutuda Jumala loomust. Nad ei järelda seda piiritu kvantiteedi mõistest, vaid mõistest, et piiritu kvantiteet on mõõdetav ja koosneb piiratud osadest; piiritu kvantiteet ei ole mõõdetav ega koosne piiratud osadest. Kui piiritut substantsi saaks nii jagada, et osad on tegelikult eraldi, miks siis ei saa üht osa hävitada nii, et teised jäävad omavahel seotuks nagu varem? Kui asjad on eraldi, siis saavad need eksisteerida omaette.

V16: Jumaliku loomuse paratamatusest järeldub piirituil viisidel piiritu hulk asju, teisisõnu kõik asjad, mis saavad sattuda piiritu aru valdkonda.

V20: Jumala eksistents ja tema olemus on üks ja sama. T: Jumal ja kõik ta omadused on igavesed, igaüks neist väljendab eksistentsi (sest V7: Eksistents kuulub substantsi loomusesse. T: Kuna substantsi ei saa valmistada miski väline (sest V6: Üht substantsi ei saa valmistada teise substantsi poolt. T: Universumis ei saa olla kaht samase omadusega substantsi (sest V2: Kahel substantsil, mille omadused erinevad, ei ole midagi ühist. V3: Asjadest, millel pole midagi ühist, ei saa üks olla teise põhjus.), peab ta olema iseenese põhjus, see tähendab, tema olemus sisaldab paratamatult eksistentsi.). Seega seletavad Jumala omadused, mis seletavad tema igavest olemust, samal ajal tema igavest eksistentsi.

V23: Iga laad, mis eksisteerib paramatult ja on piiritu, peab paratamatult järelduma kas Jumala mingi omaduse täielikust loomusest või omadusest, mis on teisendatud paratamatult eksisteeriva ja piiritu teisendi kaudu.

V24: Jumala valmistatud asjade olemus ei sisalda eksistentsi. D1 põhjal. J: Jumal ei ole vaid eksistentsitulevate asjade põhjus, vaid ka nende jätkumine eksistentsis; skolastiliselt väljendudes: Jumal on asjades olemise (essendi rerum) põhjus. Kui süveneme asjade olemusse, näeme, et see ei sisalda ei eksistentsi ega kestvust.

V25: Jumal on peale asjade eksistentsi ka nende olemuse kohustuslik põhjus. Kui Jumal ei oleks asjade olemuse põhjus, saaks asjade olemust kujutleda ilma Jumalata, kuid see on absurd. J: Üksikasjad pole muud kui Jumala omaduste teisendid või laadid, mille kaudu väljenduvad Jumala omadused kindlaksmääratud viisil.

V28T: Seda, mis on tingitud ja eksistentsiga piiratud, ei saa valmistada Jumala mõne omaduse täielik loomus; sest mis iganes järeldub Jumala mõne omaduse täielikust loomusest, on piiritu ja igavene (V21: Kõik asjad, mis järelduvad Jumala mõne omaduse täielikust loomusest, peavad alati eksisteerima ja olema piiritud, teisisõnu on igavesed ja piiritud mainitud omaduse kaudu.). See peab seega järelduma mõnest Jumala teisendatud omadusest. Aga Jumalast, mille omadus on teisendatud piiritu ja igavese teisendiga, ei saa tingitud asi järelduda. M: Jumal valmistab asju, mis paratamatult järelduvad tema täielikust loomusest, vahetult esmaste omaduste kaudu.

V29: Miski ei ole universumis juhuslik, vaid kõik asjad on jumaliku loomuse paratamatuse kaudu määratud omataoliselt eksisteerima ja toimima. Kõik on Jumal. Jumal ei ole juhuslik. (V11: Jumal või substants, mis koosneb piiritutest omadustest, millest igaüks väljendab igavest ja piiritut olemuslikkust, eksisteerib paratamatult.) M: Aktiivne loomus (natura naturans) on tema iseeneses ja kujutletud enese kaudu või substantsi niisuguste omaduste kaudu, mis väljendavad igavest ja piiritut olemust: Jumal kui vaba põhjus. Passiivne loomus (natura naturata) järeldub Jumala või mõne tema omaduse loomuse paratamatusest: Jumala omaduste laadid asjadena Jumalas, ei saa Jumalata eksisteerida.

V31: Nii piiratud kui ka piiritu tegutsev (in actu) aru, samuti tahe, soov, armastus ja muu säärane viitavad passiivsele loomusele ja mitte aktiivsele loomusele. T: Aru all ei mõista me mõttetäiust, vaid kindlat mõttelaadi, mis erineb teistest laadidest nagu tahe, soov ja armastus ning mida tuleb kujutleda mõttetäiuse kaudu; seda ei saa kujutleda ilma Jumala mingi omaduseta, mis väljendab mõtte igavest ja piiritut olemust.

V32: Tahet ei saa nimetada vabaks põhjuseks, vaid ainult paratamatuks põhjuseks. Tahe on ainult üks mõttelaad, nii nagu aru. J1: Jumal ei toimi vastavalt tahtevabadusele. J2: Tahe ja aru on Jumala loomusega samas suhtes nagu liikumine, paigalseis ja kõik loomunähtused, mille Jumal määrab omataoliselt eksisteerima ja tegutsema (V29). Tahe ei kuulu Jumalale rohkem kui miski muu.

V33: Jumal ei saa tuua asju olemisse teisel moel kui sel, mis on tegelikult kehtiv. M1: Asja nimetatakse paratamatuks olemuse (ja määratluse) või põhjuse suhtes, sest asja eksistents järeldub paratamatult neist. Sarnane on ka asja võimatuse põhjus: olemus või määratlus sisaldab vasturääkivust või tagajärjel puudub välispõhjus. Kuid asi ei ole millegi suhtes juhuslik. Juhuslikuks nimetame asja, mille puhul kahtleme, kas ta sisaldab vasturääkivust.

Lisa: Loomusel ei ole erilist eesmärki ja lõpp-põhjused on vaid inimlikud väljamõeldised. Seal on põhjus ja tagajärg segi aetud.

II Teadvuse loomusest ja päritolust

D1: Keha: laad, mis väljendab kindlal raamistaval viisil Jumala olemust, niivõrd kui seda saab kujutleda laiendatud asjana (I.V25J).

D3: Idee: vaimne käsitusviis, mis on moodustatud teadvuse kui mõtleva asja poolt.

D4: Täpne idee: idee, millel on kõik õige idee omadused või sisetunnused, kui seda kujutleda iseeneses ja ilma objektisuhteta. (Välistunnused: idee ja ideatum´i (tema objekti) ühildumine.)

D5: Kestvus: eksisteerimise piiritu jätkuvus.

D6: Tegelikkus = täius.

A3: Armastus, soov ja muud kired ei ilmne, kui inimeses puudub armastatud, soovitud jne asja idee.

A5: Me ei tunne ega taju üksikasju, välja arvatud kehasid ja mõttelaade.

V1-2: Mõte (laiendus) on Jumala omadus, Jumal on mõtlev (laiendatud).

V3: Jumalas on paratamatult mitte ainult tema olemuse, vaid ka kõigi tema olemusest paratamatult järelduvate asjade idee. V1 järgi saab Jumal mõelda lõputust hulgast asjadest lõputuil viisidel.

V7: Ideede kord ja seos on sama kui asjade kord ja seos. Põhjustatu idee sõltub põhjuse teadmisest, mille tagajärg see on (1.A4). J: Jumala mõtlemisjõud on võrdne tema tegutsemisjõuga. Mis järeldub Jumala piiritust loomusest laienduse maailmas, järeldub samas korras ja seoses Jumala ideest mõtte maailmas. Seda tõde on ähmaselt mõistnud need juudid, kes väidavad, et Jumal, Jumala aru ja Jumala poolt arusaadud asjad on samased. Loomuses eksisteeriv ring ja ringi idee on sama asi, ainult esitatud erinevate omaduste kaudu.

V10: Substantsi olemine ei ole omane inimese olemusele, teisisõnu, substants ei raja inimese vormilist olemist. T: Substantsi olemine sisaldab paratamatut eksistentsi (1.V7: Eksistents kuulub loomuse substantsi.) Seega, kui substantsi olemine on omane inimese olemusele, peab inimene paratamatult eksisteerima, mis on absurd.

V11: Esimene inimteadvuse vormilist olemist moodustav koostisosa on idee mõne üksikasja vormilisest eksisteerimisest. T: Inimese olemus on rajatud Jumala kindlate omaduslaadide poolt, millest 2.A3 järgi esmane on idee - idee on esimene teadvust moodustav koostisosa. Kuid mitte mitteeksisteeriva asja idee, sest siis idee ise ei eksisteeri; seega peab see olema millegi vormiliselt eksisteeriva idee. Aga mitte piiritu asja oma. Sest piiritu asi peab alati paratamatult eksisteerima ning tekiks absurd.

V12: Mis iganes inimteadvust rajava idee objektis juhtub, peab seda tajuma inimteadvuse kaudu või peab inimteadvuses paratamatult olema selle juhtumi idee. Kui see objekt on keha, ei leia kehas miski aset teadvuse poolt tajumata.

V13: Inimteadvust rajava idee objektiks on keha, teiste sõnadega kindel laienduse laad, mis vormiliselt eksisteerib, ja mitte midagi muud. A1: Kõik kehad on kas liikumises või paigal. A2: Iga keha liigutatakse mõnikord aeglasemalt, mõnikord kiiremini. L(emma)1: Kehad eristuvad üksteisest liikumise ja paigalseisu, kiiruse ja aegluse poolest ning mitte substantsi poolest. L2: Kõik kehad langevad kindlas osas kokku. T: Nad langevad kokku faktis, et sisaldavad ühe ja sama omaduse käsitusviisi, ning faktis, et neid saab liigutada aeglasemalt ja kiiremini ja nad võivad olla täiesti liikumises või paigal. L3: Keha liikumist ja paigalseisu raamistab teine keha, seda kolmas, seda omakorda neljas jne. L4: Kui kehast või mitmest kehast koosnevast isikust kindlad kehad eraldada ja kui nende kohale asub samal ajal sama hulk teisi sama loomusega kehi, säilitab isik oma varasema loomuse ilma mingi vormilise muutuseta. L5: Kui osad suurenevad-vähenevad võrdsuhtes, säilib loomus ja forma ei muutu. L6: Kui keha muudab vaid liikumissuunda, säilib loomus ja forma ei muutu.

P(ostulaat)1: Inimkeha koosneb hulgast mitmesuguse loomuga üksikosadest, millest igaüks on äärmiselt keerukas. P2: Mõned osad on vedelad, mõned pehmed, mõned kõvad.

V14: Inimteadvus on võimeline tajuma suurt hulka asju ja see on võrdsuhtes sellega, et ta keha on võimeline vastu võtma suurt hulka muljeid. T: Teadvus tajub kõike, mis kehas aset leiab; keha ärgitavad väliskehad.

V15: Inimteadvuse vormilist olemist rajav idee ei ole lihtne, vaid kokku pandud suurest hulgast ideedest. T: Kehal on suur hulk osi, keha idee koosneb nende ideedest.

V16: Iga laadi puhul, kuidas inimkeha ärgitatakse väliskehade poolt, peab idee sisaldama inimkeha loomust ja ka väliskeha loomust. J1: Inimteadvus tajub koos iseenese loomusega ka kehade mitmekesist loomust. J2: Ideed, mis meil on väliskehadest, osutavad pigem meie oma keha koostisele kui väliskehade loomusele.

V18: Kui inimkeha ärgitab korraga mitu keha ja teadvus kujutleb hiljem üht neist, meenuvad talle kohe ka teised.

V19: Inimteadvusel ei ole kehast muud teadmist peale ideede teisendeist, mille kaudu keha ärgitatakse. T: Inimteadvus on tõeline idee või teadmine (2.V13) inimkehast, mis on Jumalas, niivõrd kui seda peetakse ärgitatuks teise vormiliselt eksisteeriva üksikasja idee poolt.

V21: Teadvuse idee on ühendatud teadvusega samal viisil, nagu teadvus on ühendatud kehaga. T: Sest keha on teadvuse (= keha idee) objekt ja teadvuse idee objekt on teadvus. Teadvuse idee kui idee idee on idee eristav kvaliteet.

V22: Inimteadvus ei taju ainult keha teisendeid, vaid ka selliste teisendite ideid.

V23: Teadvus tajub end niivõrd, nagu tajub kehateisendite ideid.

V24: Inimteadvus ei sisalda täpset teadmist osadest, millest inimkeha koosneb. T: Osad ei kuulu keha olemusse.

V28: Inimkeha teisendite ideed on segased, mitte selged, sest viitavad vaid inimteadvusele. T: Teisendite ideed sisaldavad mitte ainult keha, vaid ka selle osade loomust.

V30: Meil on väga ebatäpne teadmine oma keha kestvusest. T: Keha kestvus ei sõltu selle olemusest ega Jumala täielikust loomusest, vaid loomuse tavalisest korrast või asjade koostisest; kuid Jumalas on täpne teadmine valmistatud asjast, sest temas on kõigi asjade ideed, aga mitte ainult inimkeha idee (2.V9). Teadmine meie keha kestvusest on Jumalas väga ebatäpne, sest ta koostas vaid inimteadvuse loomuse, seega on see teadmine meie teadvuses väga ebatäpne.

V31: Meil on ebatäpne teadmine välisasjade kestvusest.

V32: Kõik ideed, mis viitavad Jumalale, on õiged.

V33: Ideedes, mis põhjustavad nende nimetamise vääraks, pole midagi jaatavat. T: Kui seda eitada, kujutle jaatavat mõttelaadi, mis valmistab väära kvaliteedi. Sellist mõttelaadi Jumalas ei ole; väljaspool Jumalat ei saa seda olla või kujutleda. Seega pole midagi jaatavat ideedes, mis valetavad.

V34: Iga idee, mis on meis täielik või täpne ja täiuslik, on õige.

V35: Väärus sisaldub teadmise puudujäägis, mida sisaldavad ebatäpsed, katkendlikud või segased ideed.

V37: Mis on ühine kõigile ja mis on võrdselt nii osas kui tervikus, ei moodusta ühegi üksikasja olemust.

V38: Asju, mis on ühised kõigile ja mis on võrdselt nii osas kui tervikus, ei saa kujutleda teisiti kui täpsena.

V40: Kõik teadvuse ideed, mis järelduvad ideedest, mis on selles täpsed, on ka ise täpsed. M1: Üleloomulikud mõisted - olemine, asi, miski - tekivad faktist, et piiratud inimkeha on ühekorraga võimeline selgesti moodustama ainult kindla hulga märke. Kui see hulk ületatakse, lähevad märgid segi. Kui väga ületatakse, lähevad täiesti segi. Inimteadvus saab selgelt kujutleda korraga nii palju asju, kui ta keha saab moodustada korraga märke. Kui märgid on kehas segi, kujutleb teadvus kehasid segaselt ja võib paigutada need üksikomaduste alla: olemine, asi jne. Kõik märgid ei ole ka võrdselt eredad ning tekivad mõisted, mida nimetame üldisteks: inimene, hobune, koer jne. Inimese mõiste tekib sellest, et inimteadvuses on moodustunud korraga nii palju märke, et kujutlusjõud rühmituvad. Üldmõisted ei teki inimeseti ühtmoodi, vaid vastavalt sellele, mismoodi keha on kõige rohkem ärgitatud. M2: Kuidas moodustame üldmõisted: 1) teadmine kogemuse sisendusest - segastest üksikasjadest; 2) teadmine sümbolitest, teisisõnu faktist, et on loetud või kuuldud sõnu, meenutame asju ja moodustame nendega seotud ideid, sarnaseid neile, mille kaudu kujutleme asju. Need 1) ja 2) on esimest liiki teadmine, arvamus või kujutlus. 3) Teist liiki teadmine, arutlus: teadmine faktist, et leidub kõigile inimestele ühiseid mõisteid ja asjade omaduste täpseid ideid. Kolmandat liiki teadmine: mõistmine, mis siirdub Jumala omaduste täpse idee juurest asjade olemuse täpse teadmiseni.

V41: Esimest liiki teadmine on ainus vääruse allikas, teist ja kolmandat liiki teadmine on paratamatult õige.

V42: Teist ja kolmandat liiki teadmine õpetab meid eristama õiget väärast, esimest liiki teadmine mitte.

V43: Kellel on õige idee, teab samal ajal, et tal on õige idee ega saa kahelda tajutud asjade tões. M: Õige idee sisaldab kõrgeimat kindlust. Õige idee omamine on asja täiuslik teadmine.

V44: Mõistuse loomuses ei ole pidada asju juhuslikuks, vaid paratamatuks. T: Mõistuse loomuses on tajuda asju õigesti, nagu need on iseendis. J1: Vaid kujutledes peame asju juhuslikeks.

V48: Teadvuses ei ole täielikku või vaba tahet. Kuid teadvus on raamistatud soovima seda või toda põhjuse kaudu, mis on omakorda raamistatud teise põhjuse ja see omakorda järgmise põhjuse kaudu ja nii lõputult. M: Samamoodi tõestub, et teadvuses ei ole täielikku arusaamise, soovimise, armastamise jne võimet. Siit järeldub, et seesugused võimed on kas väljamõeldud või vaid abstraktsed üldmõisted, mis seotud üksikasjadega.

V49: Teadvuses ei ole tahteakti ega jaatust ja eitust, välja arvatud see, mida sisaldab idee, niivõrd kui ta on idee. T: Teadvuses pole täiesti jaatavat ega eitavat tahteaktide võimet, vaid üksnes üksikud tahteaktid: see või too jaatus ja eitus. J: Tahe ja arusaamine on üks ja sama. T: Tahe ja arusaamine ei ole midagi väljaspool üksikuid tahteakte ja ideid. Üksik tahteakt on sama mis üksikidee. Seega tahe on arusaamine.

Märgid, sõnad ja ideed on paljudel inimestel segi aetud või piisavalt eristamata. Nende jaoks, kes arvavad, et ideed seisnevad märkides, mis moodustuvad meis kokkupuutes väliskehadega, pole ideed, mille kohta me ei saa moodustada vaimset pilti, ideed, vaid väljamõeldised. Need, kes segavad ideed ära sõnadega või jaatusega, mida idee sisaldab, mõtlevad, et saavad soovida midagi vastupidist sellele, mida nad tunnevad, jaatavad või eitavad.

Mõned arvavad, et tahtel on laiem tegevusulatus kui arusaamisel ja seega need erinevad. Nad väidavad, et pole vaja suurendada nõustumisvõimet (jaatus ja eitus), et olla nõus asjade piiritusega, mida me ei taju, vaid et on vaja arusaamisvõime suurenemist. Niiviisi on tahe eristatud arust: esimene on piiritu, teine piiratud. Vastuväide: aga arusaamine ei ole ainuüksi selged ideed. Tahte ulatus ei ole laiem kui tajudel ja käsituste moodustamise võimel. Ning ma ei näe, miks tahteaktivõime peaks olema piiritum kui tundevõime: sest kui suudame ühesama tahteaktivõimega jaatada piiritut hulka asju (üksteise järel, sest me ei saa piiritut hulka korraga jaatada), siis saame tundevõimega tunda või tajuda (järjest) lõputut hulka kehasid. Piiritu hulga asjadeni, mida me ei taju, ei jõua me ühegi mõtlemisega ja seega ka mitte ühegi tahteaktivõimega.

III Emotsioonide päritolust ja loomusest

D1: Täpne põhjus: põhjus, mille kaudu tajutakse tagajärge selgelt. Ebatäpne või osaline põhjus: mille enese kaudu tagajärjest ei saa aru saada.

D2: Me oleme aktiivsed, kui miski leiab aset meie sees või väljas nii, et me oleme täpne põhjus. Me oleme passiivsed millegi suhtes, kui oleme meis endis või meie suhtes toimuva puhul vaid osaline põhjus.

D3: Emotsioon: keha teisend, mille kaudu keha aktiivne jõud suureneb või väheneb, ning selle teisendi idee. (Kui olla teisendi täpne põhjus, nimetan emotsiooni aktiivsuseks, muidu kireks või seisundiks, milles teadvus on passiivne.)

V1: Niivõrd, kui teadvuses on täpsed ideed, on see paratamatult aktiivne, ebatäpsete ideede korral paratamatult passiivne.

V2: Keha ei saa raamistada teadvust mõtlema ja teadvus ei saa raamistada keha liikuma või paigal seisma.

V4: Hävitada saab vaid välispõhjusel. T: Millegi määratlus kinnitab selle olemust, aga ei eita.

V5: Asjad on loomult vastakad ega saa eksisteerida samas objektis, sest üks on võimeline teist hävitama.

V7-8: Püüdlus säilitada enese olemist on asja aktuaalne olemus (sisaldab piiritut aega, aga mitte piiratud aega).

V10: Ideed, mis välistab meie keha eksistentsi, ei saa võtta meie teadvuse postulaadina, vaid see vastandub talle.

V11: Kui miski kasvatab või kahandab keha toimejõudu, siis selle idee kasvatab või kahandab teadvuse mõttejõudu.

V12: Teadvus püüab, niivõrd kui suudab, ette kujutada neid asju, mis suurendavad keha tegutsemisjõudu.

V14: Kui teadvust on kord ärgitanud kaks emotsiooni korraga, siis kui üks neist pärast ärgitab, teeb seda ka teine.

V17: Kui avastame, et asjal, mis ärgitab meid piinavalt, on sarnasus meeldiva asjaga, hakkame esimest vihkama ja teist armastama.

V18: Inimene on mineviku ja tuleviku asja märgist sama meeldivalt või piinavalt ärgitatud kui oleviku omast.

V28: Püüdleme naudingu poole ja püüame hävitada piina.

V51: Erinevad inimesed võivad sama objekti ärgitada erinevalt ja üks inimene eri hetkil ka. T: Keha saab väliskehadelt mitmekesiseid mõjutusi.

V54: Teadvus püüab kujutleda vaid neid asju, mis tõendavad ta tegutsemisjõudu.

V57: Emotsioonid erinevad inimeseti vaid niivõrd, kui ühe inimese olemus erineb teise olemusest. M: Looma emotsioon erineb inimese omast vaid niivõrd, nagu metsik loomus erineb inimloomusest. Neilgi on teisendid.

V59: Kõik teadvusele omistatud aktiivsed emotsioonid osutavad naudingule või soovile.

/48 emotsiooni kirjeldus./

Emotsioon või kirg on segane idee. Teadvus on passiivne vaid niivõrd, kui tal on ebatäpseid või segaseid ideid.

Emotsiooni abil kinnitab teadvus senisest suuremat või väiksemat eksistentsijõudu (existendi vis), mis tal on keha või keha osa suhtes. Kõik kehade ideed, mis meil on, näitavad pigem meie oma keha vormilist meelestust kui väliskeha loomust. Aga tegelikku emotsiooni valmistav idee peab näitama või väljendama keha või selle osa meelestust, sest selle tegevus- või eksistentsijõud on kasvanud või kahanenud. Idee, mis valmistab tegeliku emotsiooni, kinnitab kehas midagi, mis sisaldab senisest rohkem või vähem tegelikkust kui varem. Teadvus jõuab suurema või väiksema täiuslikkuseni.

Emotsiooni olemasolu kaudu raamistatakse teadvust mõtlema pigem üht asja kui teist - teisisõnu, peale naudingu ja piina loomuse leidub ka soovi loomus.

IV Inimlikust orjusest ehk emotsioonide tugevusest

Orjus: inimese puudulikkus emotsioonide pidurdamisel; sest siis pole ta enese peremees, vaid oleneb saatusest.

Põhjus, miks Jumal = loomus eksisteerib ja toimib, on üks; ja kui ta ei eksisteeri lõpu jaoks, siis ta ka ei toimi lõpu jaoks - lõpp-põhjus ei ole muud kui inimese soov.

Mõnikord öeldakse, et loomus valmistab ebatäiuslikke asju. Aga täiuslikkus ja ebatäiuslikkus on tegelikkuses vaid mõttelaadid või mõisted, et võrrelda sama liiki üksikasju; 2.D6: täiuslikkus = tegelikkus. Täiuslikum on see, kes hõlmab tegelikkust rohkem. Kui me omistame neile midagi eitusele viitavat (piir, lõpp, puudus), nimetame neid selles ulatuses ebatäiuslikuks, sest nad ei ärgita meie teadvust nii palju kui täiuslikuks nimetatud asjad, aga mitte sellepärast, et neil on mõni sisemine puudus või et loomus vusserdas.

Hea ja halb ei ole asjus endis, vaid on mõttelaadid või mõisted. Sama asi võib olla korraga hea, halb ja mõjutu. Hea läheneb rohkem inimloomusele.

D1: Hea: see, mida kindlasti tunneme enda jaoks kasuliku olevat.

D2: Halb: see, mida kindlasti tunneme enda jaoks hea saavutamist takistavana.

D5: Emotsioonide vastuolu: need viivad inimest erinevais suundades, kuigi on sama liiki (näiteks luksus ja ahnus on armastuse liigid ja pole vastandid loomu poolest, vaid juhusliku omadusena).

D7: Lõpp: soov.

D8: Loomutäius = jõud. Kui loomutäius viitab inimesele, on see inimese loomus või olemus, niivõrd kui sellel on tagajärjekusjõudu, millest saab aru vaid selle loomuse seaduste kaudu.

/73 väidet./

Lisa: 32 osa.

2. Soovid: esiteks toimingud, mis näitavad meie jõudu, ja teiseks kired, mis näitavad puudulikku teadmist.

3. Toimingud on head soovid. Teised on kas head või halvad.

4. Enim tasub täiustada arusaamist ja mõistust. Saada aru Jumalast, Jumala omadustest ja toimingutest, mis tulenevad tema loomuse paratamatusest. Mõistuse poolt juhitud inimese ülim soov on vallata enda ja kõigi tema taibu ulatuses olevate asjade täpset käsitusviisi.

6. Asjad, millele inimene on kohustuslik põhjus, on paratamatult head. Kuri saab tulla vaid välispõhjustel. Inimesel on loomutäius osaleda üleüldises loomuses, mille seadusi inimloomus on sunnitud järgima ja muganduma nendega peaaegu piiritul viisil.

7. Kui inimene on inimeste hulgas, kelle loomus on temaga kooskõlas, siis tema toimejõud edeneb ning vastupidi.

8. Head peame kasutama ja vastupidi.

9. Kõige kooskõlalisem on liigikaaslane. Inimesele on selleks mõistusest juhitud sõber.

15. Kooskõla tekitavad asjad, mida omistatakse õiglusele, erapooletusele ja ausale elule. Ka vagadus ja usk.

16. Sageli on kooskõla hirmu tulemus, ent selline on ebakindel.

19. Libulik armastus viib vihkamisse või muidu on see hulluse liik ja tekitab pigem korratust kui kooskõla.

20. Abielu on kooskõlas mõistusega, kui soov kehalise ühenduse järele on seotud lastega ja nende õpetamisega targaks; ja kui mehe-naise armastus ei ole põhjustatud ainult kehailust, vaid ka hinge vabadusest.

21. Kooskõla loob ka meelitus, kuid vaid orjalikkuse najal.

22. Alahinnatakse võltsvagaduse ja -usu ilminguid.

25. Vagadusele saab omistada laitmatut juhtimist. Kes tahab aidata sõpradel leida kõrgeima hea naudingut, peaks püüdma võita neid armastusega, mitte panema neid imetlema süsteemi, mida nimetatakse tema nimega, ja mitte andma põhjust kadeduseks. Ta räägib vähe inimeste vigadest ning palju loomutäiusest ja teest, kuidas seda täiustada. Nõnda ei virgutata inimesi püüdma elada mõistusekuulekuses mitte hirmu ja vastikuse, vaid rõõmu abil.

27. Kuna keha säilitamine on vajalik, siis on kõige kasulikumad asjad need, mis toidavad keha nõnda, et kõik selle osad saavad talitleda õigesti. Seda tüüpi asju on väga vähe.

28. Selliste toitude valmistamiseks võib iga inimese tugevusest vaevalt piisata, kui inimesed ei anna üksteisele vastastikust abi. Kuid sümboliks on saanud raha. Raske on kujutleda naudingut, mida ei saada idee rahast kui selle põhjusest.

29. Kes teavad raha õiget kasutust ja piiravad varanduse hulga oma vormiliste vajadustega, on rahul vähesega.

30. Kõik naudingut toovad asjad on head. Kuid nauding on seotud rohkem ühe kui teise kehaosaga jne, seega võivad (kui pole käepärast mõistust ja valvsust) naudingu emotsioonid ja neist kerkivad soovid olla enamasti liialdatud.

31. Ebausk näib pidavat heaks kõike, mis toob piina, ja halvaks seda, mis naudingut. Aga nauding ei saa olla kuri. See, keda juhib hirm ja kes teeb head vaid kurja vältimiseks, ei ole juhitud mõistusest.

32. Inimese jõud on äärmiselt piiratud ja välispõhjuste jõud on sellest piiritult üle. Meil pole seega täit jõudu mugandada oma kasutusse asju, mis on olemas ilma meieta. Siiski saame ühesuguse teadvusega taluda kõike, mis juhtub meiega meie endi kasunõudmiste vastaselt, kui oleme teadlikud, et oleme oma kohuse täitnud ja et jõust, mida valdame, meil enese kaitsmiseks täielikult ei piisa; meenutame, et oleme üleüldise loomuse osa ja järgime tema korda. Kui me saame sellest selgesti aru, võib meie loomuse parem, taibu kaudu määratletud osa kindlasti leppida sellega, mis meid tabab, ja püüda selles leppimuses püsida. Sest niivõrd, kui me oleme taiplikud olendid, ei saa me soovida midagi peale selle, mis on paratamatu, ega loovutada täielikku leppimust millelegi peale selle, mis on õige: mistõttu, niivõrd kui meil on neist asjust õige arusaamine, on meie parema osa püüdlus kooskõlas loomuse kui terviku korraga.

V Arusaamise jõust ja inimvabadusest

Stoikud mõtlesid, et emotsioonid sõltuvad täielikult tahtest ja me saame neid täiesti valitseda, kuid olid sunnitud tunnistama - mitte teooria, vaid kogemuse mõjul -, et nende juhtimisel pole indu vaja.

A1: Kui samas inimeses algab kaks vastanduvat toimingut, peab paratamatult leidma aset muutus, kas mõlemas või ühes kahest, mis vältab seni, kuni need lakkavad vastandumast.

A2: Tagajärje jõud määratletakse põhjuse jõu kaudu, niivõrd kui selle olemus on seletatav või määratletav selle põhjuse olemuse kaudu. (Vt 3.V7)

V1: Nii nagu mõtted ja asjade ideed on teadvuses korrastatud, on korrastatud kehas korrastatud kehateisendid ehk asjade märgid.

V2: Kui lahutame emotsiooni välispõhjuse mõttest ja ühendame selle teiste mõtetega, siis lakkavad armastus ja vihkamine selle välispõhjuse vastu ja ka neist emotsioonidest tekkivad vaimu kõikumised.

V3: Kirg lakkab otsekohe olemast kirg, kui moodustame sellest selge idee.

V5: Emotsioon asja vastu, mida me ei kujutle kui paratamatut, juhuslikku või võimalikku, vaid lihtsalt niisama, on muude tingimuste võrdsuse korral võimsam kui teised emotsioonid.

V6: Teadvusel on seda võimsam jõud emotsioonide üle, mida enam ta saab kõigist asjust aru kui paratamatutest.

V7: Mõistusest lähtuvad emotsioonid on pikaajalisemad kui need, mida saab omistada üksikobjektidele, mida me arvame puuduvat. T: Mõistusest lähtuv emotsioon osutab paratamatult asjade tavaomadustele, mida me peame olevaks ja kujutleme alati samal viisil. Sedatüüpi emotsioon jääb alati samaks.

V9: Paljude erinevate üheaegsete põhjustega seotud emotsioon kahjustab vähem kui sama võimas, ent vähemate põhjuste või üheleainsaga seotud emotsioon. T: Emotsioon on halb ja kahjulik vaid niivõrd, kui takistab teadvusel mõelda. Hullem on selline üks ja suur, mis kisub teadvuse täiesti endasse.

V10: Kuni meid ei ründa meie loomusele vastanduvad emotsioonid, on meil jõudu korrastada ja seostada keha teisendeid aruka korra järgi.

V11: Mida enamatele objektidele vaimne märk viitab, seda sagedasem või eredam see on ja haarab enda alla rohkem teadvust.

V12: Asjade vaimsed märgid seostuvad kergemini märkidega, mis viitavad neile asjadele, millest me saame selgesti aru.

V13: Vaimne märk on eredam, kui see on seotud suurema hulga teiste märkidega.

V14: Teadvus saab jõuda selleni, et kõik kehateisendid või asjade märgid viitavad Jumala ideele.

V16: Armastus Jumala vastu peab võtma teadvuses peakoha.

V18: Keegi ei saa vihata Jumalat. T: Jumala idee on meis täpne ja täiuslik. J: Armastus Jumala vastu ei saa pöörduda vihkamiseks.

V19: Kes armastab Jumalat, ei saa püüda seda, et Jumal armastaks teda vastu.

V20: Armastust Jumala vastu ei saa määrida kadeduse või armukadeduse emotsiooniga. M: Teadvuse jõud emotsioonide üle sisaldub: emotsioonide vormilises teadmises; faktis, et see lahutab emotsioonid välispõhjuse mõttest, mida me kujutleme segaselt; faktis, et selgelt arusaadud asjadele viitavad emotsioonid ületavad neid, mida me kujutleme segaselt ja katkendlikult; põhjuste hulgas, mille kaudu asjade tavaomadustesse või Jumalasse suhtuvad teisendid edenevad; korras, milles teadvus saab korrastada ja seostada omaenese emotsioone üksteisega.

V21: Teadvus saab vaid midagi kujutleda või minevikku meenutada, sellal kui keha talub. T: Teadvus ei väljenda keha vormilist eksistentsi ega kujutle keha teisendeid vormilistena ja seega ei kujutle ühtki keha aktuaalselt eksisteerivana.

V22: Jumalas on paratamatult idee, mis allutab inimkeha olemuse igaviku vormile.

V23: Keha ei saa inimteadvust täielikult hävitada, sellest jääb järele midagi, mis on igavene. T: Miski, mis on omane teadvuse olemusele, peab olema paratamatult igavene. M: Idee, mis allutab keha olemuse igaviku vormile, on kindel mõttelaad, mis kuulub teadvuse olemusse ja on paratamatult igavene. Me ei saa mäletada, et eksisteerisime enne oma keha, ega saa igavikku määratleda ajamõistetes, kuid me tunneme, et oleme igavesed. Sest teadvus tunneb neid asju, mida ta kujutleb arusaamise kaudu, niisama hästi kui mäletatavaid. Teadvuse silmad on tõestused. Teadvuse eksistentsi saab määratleda vaid kinnistatud aja kaudu, sedavõrd kui see sisaldab keha vormilist eksistentsi. Vaid niikaugele on tal jõudu raaamistada asjade eksistentsi aja kaudu ja kujutleda neid kestvuse kategoorias.

V24: Mida rohkem saame aru üksikasjadest, seda rohkem saame aru Jumalast.

V25: Teadvuse kõrgeim püüdlus ja loomutäius on saada aru asjadest teadmise kolmanda liigi kaudu. T: Teadmise kolmas liik siirdub Jumala kindlate omaduste täpse idee juurest asjade olemuse täpse teadmiseni (2.40M2).

V26: Mida enam on teadvus võimeline saama aru asju kolmanda teadmisliigi järgi, seda enam soovib ta seda teha.

V27: Sellest kolmandast teadmisliigist võrsub kõrgeim võimalik vaimne loobumus. T: Teadvuse kõrgeim loomutäius on teada Jumalat (4.V28) või saada aru asjadest kolmanda teadmisliigi kaudu (5.V25) ja see loomutäius on suurem 5.V24 võrdsuhtes.

V28: Soov teada asju kolmanda teadmisliigi kaudu ei saa tärgata esimesest, küll aga teisest teadmisliigist.

V31: Teadmise kolmas liik sõltub teadvusest kui oma vormilisest põhjusest, niivõrd kui teadvus ise on igavene.

V32: Mida iganes me mõistame kolmanda teadmisliigi all, tunneme rõõmu ning meie rõõmuga kaasneb Jumala kui põhjuse idee.

V33: Arukas jumalaarmastus, mis tärkab kolmandast teadmisliigist, on igavene.

V34: Teadvus on kirgedele omistatavate emotsioonide subjekt. J: Ükski muu armastus peale aruka ei ole igavene.

V35: Jumal armastab end piiritu aruka armastusega. T: Jumal on täiesti piiritu - Jumala loomus rõõmustab piiritus täiuses. Ning sellise rõõmuga kaasneb idee endast - idee enese põhjusest, see, mida oleme kirjeldanud kui arukat armastust.

V36: Teadvuse arukas armastus Jumala vastu on Jumala tõeline armastus, misläbi Jumal armastab ennast, niivõrd kui teda saab seletada inimteadvuse olemuse kaudu, mida vaadeldakse igaviku vormi kaudu; teisisõnu, teadvuse arukas armastus Jumala vastu on osa piiritust armastusest, millega Jumal armastab ennast.

V37: Loomuses pole midagi, mis vastanduks sellele arukale armastusele või mida saaks ära võtta.

V38: Mida enam saab teadvus asjadest aru teise ja kolmanda teadmisliigi põhjal, seda vähem on ta kurjade emotsioonide subjekt ja seda väiksem on surmahirm.

V39: Kelle keha on võimeline väga suureks hulgaks tegevusteks, selle teadvusest on suurim osa igavene. T: Sellist kihutavad kurjad emotsioonid (4.V38) - need (4.V30), mis vastanduvad meie loomusele - vähimal määral takka. M: Et inimkeha on võimeline väga suureks tegevushulgaks, on tal selline loomus, et ta võib olla seotud teadvusega, mis hõlmab suurt enese- ja jumalateadmist, ning peamine osa temast on igavene ja seega ta vaevalt tunneb surmahirmu. Me elame pideva teisenemise seisundis ja vastavalt sellele, kas muutume paremaks või halvemaks, nimetatakse meid õnnelikuks või õnnetuks. Seda, kes sureb lapsena, nimetatakse õnnetuks; õnn on elada kogu elu terve teadvusega terves kehas. Lapse keha on võimeline väga vähesteks tegevusteks, ta teadvus sõltub suuresti välispõhjustest ja on vaevalt teadlik enesest, Jumalast, asjadest. Kelle keha on võimeline paljudeks tegevusteks, selle teadvus on enesest, Jumalast ja asjadest väga teadlik. Selles elus püüame seega esmaselt esile kutsuda seda, et lapse keha muutuks millekski muuks, saaks võimeliseks väga paljudeks toiminguteks ja selliseks teadvuseks, mis on väga teadlik enesest, Jumalast ja asjadest.

V40: Mida täiuslikum asi, seda aktiivsem ta on ja seda vähem passiivne, ning mida aktiivsem, seda täiuslikum.

V41: Isegi, kui me ei tea, et meie teadvus on igavene, saame pidada esmatähtsaks vagadust ja usku ja üldse kõiki asju, mida me 4. osas nägime olevat vapruse ja suuremeelsuse omadused. T: Loomutäiuse esimene ja ainus alus või õige eluviisi reegel on õige huvi otsimine. M: Lihtrahva üldine uskumus näib teistsugune. Enamik inimesi usub, et himudele kuuletudes on nad vabad ja eluga jumaliku seaduse kaudu seotud olles loovutavad õigusi. Usuvad, et vagadus, usk ja üldse kõik asjad, mida saab pidada teadvuse vankumatuseks, on koormad, mis nad loodavad pärast surma maha panna ning võtta vastu vagaduse ja usklikkuse aupärg. Seda ei tehta niivõrd lootusest kui surmajärgse karistuse hirmust.

V42: Õnnistus ei ole loomutäiuse tasu, vaid loomutäius ise; me ei rõõmusta selle üle, et juhime oma himusid, vaid vastupidi, me rõõmustame selle üle, oleme võimelised himusid juhtima. T: Õnnistus seisneb armastuses Jumala vastu, see armastus voogab kolmandast teadmisliigist; seega peab see armastus olema seotud teadvusega, niivõrd kui see on aktiivne - seega on see loomutäius ise.