Arusaamise korrastamisest

Baruch Spinoza

konspekt

Soovin juhtida kõik teadused ühise lõpu ja sihini, nii et me võiksime saavutada suurima võimaliku inimliku täiuse; ja seega kõik, mis ei teeni teadustes seda ülesannet, võib heita kõrvale kui kasutu. Meie teod ja mõtted peavad olema suunatud sellele ainsale sihile. Selleks tuleb järgida mõningaid elureegleid: rääkida lihtrahvaga viisakalt ja järgida tavasid, mis ei sega sihi saavutamist; mõnusid tarvitada vaid niivõrd, kui vaja tervise jaoks; võtta vastu vaid vajalikku raha ja elutarbeid.

Kajastus näitab, et kõik taju või teadmise laadid saab taandada neljale:

1) Taju, mis tärkab kuuldusest või märgist, mida igaüks võib nimetada, kui talle meeldib (sünnipäev, päritolu jne).

2) Taju, mis tärkab niisugusest kogemusest, mida aru ei ole liigitanud: sündmus on leidnud aset ja meil pole vasturääkivat fakti. See on teadvuses ründamatu ja siia kuulub peaaegu kogu praktiline elukogemus. Näiteks, et ma suren, sest teised minusugused on surnud, kuigi kõik ei ela ühekaua ega sure samasse haigusse. Õlil on omadus tuld toita ja veel kustutada. Või et koer on haukuv loom.

3) Taju, mis tärkab nii, et ühe asja olemus on järeldatud teisest, aga mitte täpselt: tagajärjest järeldame põhjuse või üldväitest järeldame omaduse olemasolu. Me ei saa põhjusest aru ja räägime sellest üldmõistetes: miski eksisteerib, mingi jõud jne; või väljendume eitavalt: see ei ole see ega too jne. Ühest teise tuletamiseks peame kindlalt tajuma, et tunnetame just seda keha ja mitte teist ning järeldame selgesti, et teadvus on kehaga ühendatud ja et see ühendus on antud aistingu põhjus. Selle ühenduse kaudu ei saa me aru millestki aistingu taga, kuna asjad ei ole seotud nende õige olemuse kaudu, vaid abstraktselt. Neid häirib kergesti ettekujutus. Sest seda, mis on iseeneses üks, kujutleb inimene mitmest koosnevana. Näiteks, kui ma tean, et on omadus, et miski paistab kaugemal väiksemana, saan sellest järeldada, et päike on suurem kui paistab.

4) Taju, mis tärkab nii, et asja tajutakse vaid selle olemuse kaudu või selle vahetu põhjuse teadmise kaudu. Neid on vähe. Teadvuse olemuse teadmisest tean, et see on seotud kehaga. 3+2=5. Kaks sirget, mis on paralleelsed kolmandaga, on omavahel paralleelsed.

Et leida neist tajulaadidest parim, tasub loetleda eesmärgi saavutamise vahendeid: saada täpne teadmine meie loomuse kohta, mida soovime täiustada, ja teada niipalju kui vajalik loomusest üldse; koguda sel viisil asjade erinevusi, sarnasusi, vastandusi; uurida, kuhumaani saab neid teisendada; võrrelda tulemust inimese loomuse ja väega. Niiviisi saame taibata täiustumise kõrgeimat astet, mida inimene on võimeline saavutama.

Esimene laad, kuulduteadmine, on ebakindel ega anna taipu asja olemusest, sellest tulenev kindlus ei ole teaduslik. Teine laad ei anna võrdsuhte ideed ning selle tulemused on ebamäärased, sest niiviisi ei leia me loomunähtusest muud kui juhuslikke omadusi. Kolmas laad annab otsitud asja idee ja võimaldab teha veariskita järeldusi, kuid sellest ei piisa täiuseks. Ainult neljas laad esitab asja täpse olemuse veatult.

Õige idee on midagi muud kui selle ideatum (korrelaat, suhtepaariline). Ring ja ringi idee erinevad: ringi ideel ei ole keset ja ääreala. Keha idee ei ole keha.

Kuna õige idee erineb ideatum´ist, on sellest võimalik aru saada tema enda kaudu. Teisisõnu, vormilises olemuses (essentia formalis) võib idee olla teistsuguse objektiivse olemuse (essentia objectiva) subjekt. Ja see teine objektiivne olemus võib jällegi olla iseeneses midagi tegelikku. Peeter on tegelik. Peetri õige idee on Peetri objektiivne tegelikkus ja iseeneses midagi tegelikku, kuid erinev vormilisest Peetrist. Kui Peetri õige idee on tegelik ja tal on oma eksistents, on sellest samuti võimalik aru saada - kui olla teise idee subjekt, mis saab objektiivselt mahutada kõik, mida Peetri idee vormiliselt mahutab. Ja jällegi, ideel Peetri ideest on oma iseseisvus, mis võib olla järgmise idee subjekt, jne piiritult. Teab, et teab, et teab jne. Keegi ei saa teada kõrgeima kindluse loomust, valdamata täpset ideed või asja objektiivset olemust: sest kindlus on sellise objektiivse olemusega samane. Tõel pole vaja märki, piisab, kui vallata asjade objektiivset olemust (ehk ideid neist) niimoodi, et see kõrvaldab kahtlused.

Seega ei seisne õige uurimisviis tõe märkide otsimises pärast idee omandamist, vaid õpetab meile tõe enese (= asjade subjektiivsete olemuste = ideede) otsimise korda. See uurimisviis on kajastav teadmine ehk idee idee. Kus pole idee ideed, pole ka uurimisviisi; uurimisviis näitab vastavuses antud õige idee nõuetega, mismoodi peab teadvust suunama. Kajastav teadmine, mille objektiks on kõige täiuslikum olend, on parem kui muid objekte kajastav teadmine - uurimisviis on kõige täiuslikum, kui idee on kõige täiuslikuma olendi oma. Kui teadvus saab aru suuremast hulgast loomuobjektidest, mõistab ta end paremini.

Ideel on mõttemaailmas samad asjaolud kui tema ideatum´il tegelikkuse maailmas. Seega, kui loomuses on miski, millel pole teiste asjadega seost (pole tekitatud teiste asjade poolt või neid tekitav), ning kui see on objektiivne olemus, mis on vastavuses objektiivse tegelikkusega, ei ole objektiivsel olemusel seost teiste ideedega, temaga ei saa siduda ühtki järeldust.

Kuid nendest asjadest, mis on teistega seotud (kõik asjad, mis eksisteerivad), saab aru teadvuse kaudu ning nende objektiivsetel olemustel on samad seosed kui nende objektiivsetel tegelikkustel, teisisõnu, me saame neist ideedest järeldada teisi ideid.

Meil on: määratud lõpp, kuhu soovime juhtida oma mõtted; määratud parim tajulaad; leitud tee, millel teadvus saab teha hea alguse. Uurimisviis peab varustama meid: 1) vahenditega, kuidas eristada õige idee teistest tajudest ja neid vältida; 2) reeglitega, kuidas tajuda tundmatuid asju vastavalt õige idee nõuetele; 3) korraga, mis võimaldab meil vältida kasutut tegevust.

1) Õige idee ja muu eristamine.

Asi on võimatu, kui selle eksistents on seotud vasturääkivusega, paratamatu, kui selle mitteeksistents on seotud vasturääkivusega, võimalik, kui mitte kumbki pole seotud vasturääkivusega. Kui me teaksime paratamatuse ja võimatuse välispõhjuseid, ei moodustaks me selle kohta väljamõeldud hüpoteese.

Kahe asja olemuse erinevus on samasugune kui nende tegelikkuste või eksistentside erinevus. Mida üldisemalt eksistentsi käsitletakse, seda segasemalt seda tehakse ja seda kergem on seda omistada antud asjale. Mida üksikasjalisemalt eksistentsi käsitletakse, seda selgemalt saadakse sellest aru ja seda võimatum on loomuse korda hooletusse jättes omistada seda antud asjale (ehk esitada väljamõeldist).

Meil ei ole hüpoteeside moodustamisel muret seni, kui meil on selge taju selle kohta, mis neis sisaldub. Lihtne idee on paratamatult selge, sest seda ei saa lahutada osadeks, see on arusaadav tervikuna või üldse mitte. Kui liitobjekt jagada mõtteliselt lihtsateks koostisosadeks ja vaadelda neid eraldi, siis segadus kaob. Seega ei saa väljamõeldis olla selge, vaid on segaste ideede segu.

Väär idee erineb väljamõeldud ideest selle poolest, et nõuab vaimset heakskiitu. Mõlemad on seotud eksisteeriva asjaga, mille olemus on teada, või olemuse enesega. Selged ideed ei ole iial väärad.

Õiget ideed ei erista väärast mitte niivõrd selle välisobjekt kui siseloomus. Kui arhitekt kujutleb maja, mida kunagi ei ehitata, on idee ikka õige. Aga kui keegi väidab, et Peeter eksisteerib, teadmata, kas tegelikult Peeter eksisteerib, on väide väär ka siis, kui Peeter eksisteerib. Seega on ideedes midagi tegelikku, mille kaudu õige eristub väärast. Õige mõtte vorm eksisteerib mõttes eneses, ilma viiteta teistele mõtetele, ning sõltub arusaamise jõust ja loomusest.

Lihtsad ideed (poolring, liikumine, paigalseis, kvantiteet jne) saavad olla vaid õiged. Nende sisu vastab moodustatud mõistele ega laiene. Me võime veahirmuta moodustada nii palju lihtsaid ideid kui meeldib. Tuleb vaid uurida, millise jõuga teadvus õigeid ideid moodustada saab ja kuhumaani see jõud laieneb. Igatahes ei laiene see piiritult. Sest kui kinnitame asja puhul midagi, mis ei sisaldu mõistes, mille oleme selle asja kohta moodustanud, näib see kinnitus tajuhäirena või sellena, et oleme moodustanud katkendliku või moonutatud idee. Poolringi liikumine on väär, kui see on suletud teadvusse, ent õige, kui seotud sfääri mõistega (see tekitab sfääri).

Mõtleva olendi loomus, tema prima facie on õigete - täpsete - mõtete vormimine. Ebatäpsed ideed tärkavad meis vaid seetõttu, et oleme mõtleva olendi osad, kelle mõtted raamistavad (mõned täielikult, mõned osaliselt) meie teadvust.

Kuni me ei erista selget ja segast, on kindlus või õige idee segatud segaste ideedega. Stoikud arvavad, et on olemas surematu “hing” ja et väga aredad kehad läbistavad kõiki teisi ja neid ei läbista miski. Ilmneb, nagu koosneks teadvus väga aredatest kehadest, mis ei jagune. Me ei tee neid vigu, kui uurime tajusid antud õige idee nõuete järgi.

On ka kahtlasi ideid. Neid ei tekita iial kahtlased asjad. Kui teadvuses on vaid üks idee, olgu õige või väär, siis puuduvad nii kahtlus kui ka kindlus, on vaid kindel aisting (sest idee on ise vaid kindel aisting). Idee, mis paneb kahtlema, ei ole selge.

Mälu tugevneb nii arusaamise toel kui ka ilma selleta. Vaimsem asi jääb paremini meelde, jutustus paremini kui seosetud sõnad, samuti see, kui jõuliselt ärgitab kehaline objekt. Seega erineb mälu arusaamisest. Mälu on muljete aktuaalne aisting, millega kaasneb mõte aistingu kindlaksmääratud kestvusest (kui see oleks määratlematu, oleks mäletamine ebatäielik).

Kuna sõnad on kujutluse osa, saavad nii sõnad kui ka kujutlus olla vigade põhjus, kui me hoolega ei valva. Veel enam, sõnad on vormitud vastavalt rahva maitsele ja taibule, olles seega asjade niisugused märgid, nagu need eksisteerivad kujutluses, mitte arusaamises. See ilmneb tõigast, et kõigile sellistele asjadele, mis eksisteerivad üksnes arusaamises, mitte kujutluses, antakse sageli eitavad nimetused, sellised nagu kehatu, piiritu jne. Nii on ka paljud tegelikult jaatavad käsitused väljendatud eitavalt ja vice versa, näiteks loomatu, sõltumatu, piiritu, surematu jne, sellal kui nende vastandeid saab palju kergemini kujutleda ja seega turgatavad need inimestele pähe esimesena ja anastavad jaatavad nimetused. Me jaatame ja eitame paljusid asju seepärast, et sõnade loomus lubab meil seda teha, ehkki asjade loomus mitte.

Kui me ei tee kujutluse ja aru vahel vahet, siis arvame, et see, mida me hõlpsamalt kujutleme, on selgem ja sellest, mida me kujutleme, saame aru. Nõnda paneme tagumise esimeseks ja pöörame edenemise õige korra pahupidi.

2) Puhta aru kaudu saabuvate (selgete) ideede ülevaatus ja eristamine neist, mida me kujutleme.

Et kõiki ideid saab taandada ühtsuseks, siis saame püüda neid seostada ja korrastada nõnda, et meie teadvus võiks võimalikkuse piires kajastada loomuse tegelikkust, nii tervikut kui ka osi. Meie eesmärgi juures on tähtis, et kõike mõeldaks kas ainult olemuse kaudu (iseeksisteeriv asi) või siis selle vahetu põhjuse kaudu (mitte-iseeksisteeriv asi, mis nõuab eksisteerimiseks põhjust).

Tagajärje teadmine on täiuslikuma teadmise omandamine põhjuse kohta - me ei saa loomuses millestki aru, kui ei suurenda samal ajal teadmist algpõhjusest, Jumalast. Vormilisi asju uurides ei saa seetõttu teha järeldusi abstraktsioonide põhjal. Järelduse tegemise parim alus on kas jaatav üksikolemus (sest mida täpsustatum idee, seda eristavam ja seega selgem see on) või õige ja seaduspärane määratlus. Arusaamist ei saa pärandada üldistelt aksioomidelt üksikasjadele, sest aksioomid on piiritu laiendusega ega raamista arusaamist süvenema ühte üksikasja rohkem kui teise. Õige uurimisviis on mõtete vormimine mingist antud määratlusest. Uurimisviisi teise osa põhipunkt on seega hea määratluse tingimuste teadmine ja nende leidmise vahendid.

Täiuslik määratlus peab võimalikult hästi seletama asja olemust ega tohi kasutada selleks asja omadusi. Kui ringi määratleda kujundina, mille keskmest serva tõmmatud jooned on kõik võrdsed, ei seleta see olemust, vaid mingit ringi omadust. Eriti vähe saab aru kehaliste olendite ja muu sellise omadustest, kuni nende olemused on tundmatud.

Määratlemise reeglid: loodud asja määratlus peab sisaldama vahetut põhjust (ring on figuur, mida kirjeldab iga joon, mille üks ots on kinnitatud ja teine vaba); määratlus või käsitusviis peab olema selline, et sellest saab tuletada asja enese (mitte koos teiste asjadega) omadused (ringi määratlusest järeldub selgelt, et kõik keskmest serva minevad sirgjooned on võrdsed).

Loomata asja määratlemise reeglid: põhjuse idee välistamine (asi ei vaja seletust millegi välise kaudu); puudub kahtlus, kas määratletav asi eksisteerib või mitte; ei sisalda omadussõna vormi pandud nimisõnu (asja ei tohi seletada abstraktsioonide kaudu); sellest saab tuletada kõik määratletud asja omadused (kuid see pole tingimata vajalik).

Uurime, kas leidub olend, kes on kõigi asjade põhjus - nii et tema olemus, mis tuleb esile mõttes, oleks kõigi meie ideede põhjus - ja nõnda saab meie teadvus kajastada loomust suurima võimaliku avarusega. Sest ta hõlmab loomuse olemust, korda ja seost. Näeme, et meil on vaja oma ideed tuletada ennekõike kehalistest asjadest - tegelikest olemustest, mis toimivad vastavalt põhjuste reale, ühest tegelikust olemusest teise tegeliku olemuseni, iial muutumata üldmõisteteks ja abstraktsioonideks, et tuletada tegelikke olemusi neist või neid tegelikest olemustest.

Põhjuste ja tegelike olemuste rida ei ole muutlike üksikasjade rida (nõder inimene ei suuda neid jälgida, sest neid on liiga palju ja iga asja olukord muutub piiritult; nende eksistentsil ei ole ühendust nende olemusega), vaid igaveste kinnisasjade rida. Me ei pea esimesest reast aru saama, sest muutlike üksikasjade olemused ei järeldu eksistentsireast. See võib varustada meid vaid väliste nimetuste, suhete ja asjaoludega, mis on väga erinevad sisimast olemusest, mida saab otsida üksnes igavestest kinnisasjadest ning seadustest, mis on sinna kirjutatud leppemärkidena, mille järgi üksikasjad aset leiavad ja korrastuvad; ent muutlikud asjad sõltuvad igavestest niivõrd, et ei saa nendeta olla.

Kuigi igavesed kinnisasjad on ise üksikud, saavad need olla meie jaoks siiski üldmõisted (või muutlike üksikasjade määratluste liigid) ja kõigi asjade vahetud põhjused.

Seda korda, miks ühest asjast saadakse aru enne teist, ei ole võimalik lisaks eksistentsireale otsida ka igavestest asjadest, sest loomult on need üheaegsed. Seega on arusaamiseks rakendatud igaveste asjade ja nende seaduste kõrval vaja teisi abivahendeid, nagu näiteks katsed. Arusaamise omadused:

1) sisaldab kindlust - teab, et asi eksisteerib tegelikkuses nii, nagu seda kajastatakse;

2) tajub kindlaid asju ja moodustab mõned ideed (näiteks kvantiteedi idee) täielikult, viitamata teistele mõtetele, ning mõned teiste kaudu (moodustab liikumise idee alles pärast kvantiteedi idee uurimist);

3) ideed, mille arusaamine täielikult moodustab, väljendavad piiritust, raamistatud ideed on tuletatud teistest ideedest (kvantiteedi idees, mida tajutakse põhjuse vahendusel, on kvantiteet raamistatud: keha tajutakse tasapinna liikumise kaudu, tasapinda joone liikumise kaudu, joont punkti liikumise kaudu, need tajud ei ole suunatud kvantiteedist arusaamisele, vaid selle raamistamisele);

4) arusaamine moodustab jaatavad ideed enne eitavaid;

5) tajub asju mitte niivõrd kestvuse kui igaviku alusel ja piiritul hulgal; asju kujutledes tajub neid raamistatud hulgal, kestvuses ja kvantiteedis;

6) selgelt moodustatud ideed järelduvad meie loomuse paratamatusest ja sõltuvad täiesti meie endi jõust; segased ideed on sageli moodustatud meie tahte vastaselt;

7) asjade ideid, mida arusaamine moodustab teistest ideedest, saab teadvus raamistada mitut moodi (näiteks selleks, et määratleda ellipsi tasapinda, tuleb midagi punktiga ette võtta);

8) mida enam väljendavad ideed objekti täiust, seda täiuslikumad on need ise.