Vaimse abielu kaunistamine

Jan van Ruusbroec

konspekt

Traktaat jaguneb kolmeks raamatuks: 1 - moraalivooruste arendamine, et teha edusamme vaimses elus; 2 - siseelu astmed kõrgeimani; 3 - lühike raamat, mis käsitleb üleloomulikku, jumalatnägevat elu.

1.26

Kui inimene elab ja toimib Jumala auks ja armastab kõigest enam Jumalat, tahab ta teada Kristust nii, nagu ta on iseeneses.

Ta peab ette jooksma rahvahulgast, teisisõnu olendite mitmekesisusest, sest need teevad meid nii väikeseks ja madalaks, et me ei saa näha Jumalat. Ja ta peab ronima usu puule, mis kasvab ülevalt alla, sest ta juured on Jumal-mõistuses. Sel puul on kaksteist haru, mis on usu kaksteist artiklit. Madalam räägib jumalikust alandlikkusest ja neist asjust, mis kuuluvad meie hinge ja keha päästmise juurde. Puu ülaosa jutustab Jumal-mõistusest, isikute Kolmainsusest ja Jumala loomuse ühtsusest. Inimene peab puu kõrgeimal osal selle ühtsuse külge klammerduma; sest on nii, et Jeesus peab edasi andma kõik Jumala kingid. Saabub Jeesus ja näeb inimest ja näitab talle usu valguses, et Jumal on vastavalt Jumal-mõistusele mõõtmatu ja mõistetamatu ja ligipääsmatu ja põhjatu, ületades kõik loodud valgused ja iga piiratud käsitusviisi. Ja see on kõrgeim Jumala-teadmine, mida inimene toimekas elus saada võib: et ta saab usu valguses tunnistada, et Jumal on arusaamatu ja teadasaamatu. Selles valguses ütleb Kristus inimese soovile: “Tee ruttu ja mine alla, sest ma pean elama su majas.” See kiire laskumine, kuhu Jumal kutsub, ei ole midagi muud kui laskumine soovi ja armastuse kaudu Jumal-mõistuse põhjatusse, kuhu ei saa loodud tules küündida mitte mingi aru. Aga kui aru jääb välja, tulevad sisse soov ja armastus.

Selline on tee, kus me saame kohata Kristust toimeka elu tipus. Kui sa paikned õigluse, helduse ja alandlikkuse aluspinnal ning oled rajanud sellele elamispaiga ehk eespool nimetatud loomutäiused ja oled kohanud usu, püüdluse ja armastuse kaudu Kristust, siis elad sa Jumalas ja Jumal elab sinus ja sul on tõeline toimekas elu.

2.2

Kõigi inimeste loomuses leidub kolmekordne ühtsus ning kõigis heades inimestes on see pealegi üleloomulikul alusel.

Inimese esimene ja kõrgeim ühtsus on Jumalas; sest kõik olendid sõltuvad olemise, elu ja säilimise jaoks sellest ühtsusest; ja kui nad on selles tarkuses Jumalast eraldatud, langevad nad eimiskisse ja saavad nulliks. See ühtsus on meis olemuslikult, loomupäraselt, olgu me head või kurjad. Ja ilma meie endi tegevuseta ei tee see meid ei pühaks ega õndsaks. See ühtsus on meie sees ja siiski meist kõrgemal, see on meie olemise ja meie elu alus ja säilitaja.

Teine ühtsus või ühendus on meis samuti loomupäraselt. See on meie kõrgemate võimete ühtsus; selles mõttes, et need tärkavad loomupäraste toimejõududena teadvuse ühtsusest või vaimust. See on seesama ühtsus, mis oleneb Jumalast, kuid selle erinevusega, et siin on see toimekas ja seal olemuslik. Ometi, igas ühtsuses saab vaimust üleni ja täiuslikult aru tema substantsi täielikkuse kaudu. See ühtsus on meis endis, me meeltest kõrgemal, ning sellest tulenevad mälu, arusaamine ja tahe ja kõik vaimulikud toimevõimed. Selles ühtsuses nimetatakse hinge “vaimuks”.

Kolmas ühtsus, mis meis loomupäraselt on, on kõigi kehajõudude läte südame ühtsuses, kehalise elu päritolu ja algus. See hingeühtsus on kehas ja südame tuksuvas keskmes ja sellest voogavad edasi kõik kehalised toimingud ja viis meelt. Ja seal nimetatakse hinge “hingeks”, sest see on keha kujunduspõhimõte ja elavdab selle tugiraami; see tähendab, annab sellele elu ja hoiab selles.

Need kolm ühtsust elavad inimeses loomupäraselt kui üks elu ja üks riik. Madalaimas oleme me meelelised ja loomalikud, keskmises mõistuslikud ja vaimsed ning kõrgeimas hoitakse meid vastavuses oma olemusega. Ja niisugused on loomupäraselt kõik inimesed.

2.57

Meie vaimu ühtsusel on kaks olekut; olemuslik ja toimekas.

Sisimas ja kõrgeimas osas ehk oma alasti loomuses kannab vaim katkematult oma igavese arhetüübi jälge ja jumalikku hiilgust; ja on Jumala igavene asupaik, kus Jumal viibib igaveses juuresolekus ja mida ta oma igavese sünni üha uueneva hiilguse uute saabumiste ja voogamistega pidevalt külastab. Sest kuhu ta tuleb, seal ta on; ja kus ta on, sinna ta tuleb. Ja kus ta ei ole kunagi olnud, sinna ta ei tule kunagi; temas ei ole ei valikut ega muutust. Ja kõik, milles ta on, on temas; sest ta ei lähe kunagi endast välja. Ja seetõttu valdab vaim Jumalat oma loomuse alastuses, nii nagu Jumal vaimu; sest see elab Jumalas ja Jumal selles. Ja kõrgeimas osas on võimalik ilma vahenduseta vastu võtta Jumala hiilgust ja kõike, mida Jumal saab täide viia. Ja vaim uputab ja minetab end oma igavese arhetüübi olemuslikus ja isiklikus hiilgusesäras, kui see puudutab elu kõrgeimat osa jumalikus olendis, ning valdab seal püsivalt selle igavest õnnistust; ja Poja igavese sünni kaudu voogab see koos kõigi teiste olenditega jälle edasi ning paigutatakse loodud olendisse püha Kolmainsuse vaba tahte kaudu.

See meie vaimu olemuslik ühendus Jumalaga ei ole iseeneses, vaid asub Jumalas ja voogab välja Jumalast ja sõltub Jumalast ja pöördub tagasi Jumalasse, oma igavesse algusse. Ja selles tarkuses ei ole ta kunagi olnud ega saa iial olla lahus Jumalast; sest see ühendus on meis meie alasti loomuse kaudu ja kui see loomus oleks lahus Jumalast, langeks ta puhtasse eimiskisse. See ühendus on kõrgemal ajast ja ruumist ning toimib alati ja lakkamatult vastavalt Jumala teele. Aga meie loomus, niivõrd kui see on tõesti Jumala sarnane, ehkki iseeneses olend, võtab oma igavese märgi jälje vastu passiivselt. See on see suuremeelsus, mida me loomupäraselt valdame oma vaimu olemuslikus ühtsuses, kus see on loomupäraselt ühendatud Jumalaga. See ei tee meid pühaks ega õnnistatuks, sest kõigil inimestel, nii headel kui kurjadel on see neis endis, kuid see on kindlasti kogu pühaduse ja kogu õnnistuse esmapõhjus. See on Jumala ja meie vaimu kohtumine ja ühendus meie loomuse alastuses.

2.65

Vaimset elu harjutatakse kolmel viisil.

Ajast aega teeb vaimne inimene oma sisevaatlusi lihtsalt, kõigist toimingutest ja loomutäiustest kõrgemal asuva viljaka suundumuse järgi, lihtsa vaimse piidlemise kaudu armastuse. Ja seal kohtab ta Jumalat ilma vahenduseta. Ja jumalikust ühtsusest särab talle lihtne valgus; ja see valgus näitab talle pimedust ja alastust ja eimiskisust. Pimeduses on ta sissemähitud ja langeb millessegi, mis ei ole tark, justkui see, kes on kaotanud oma tee. Alastuses minetab ta kõigi asjade taju ja eristuse ning lihtne valgus muundab teda ja läbistab. Eimiskisuses jätab kogu toimimine ta maha; sest Jumala põhjatu armastusetegu on ta alistanud ja oma vaimu viljakal soosimisel alistab Jumala ja saab temaga üheks vaimuks.

Ja oma aluspinna sügavustes ei tea ega tunne ta midagi hinges ega kehas, ainult ebaharilikku sära koos tundeerksa heaolu ja kõikjalejõudva hõnguga. See on esimene tee ja see on tühjuse tee, sest see teeb inimese tühjaks kõigist asjadest ja tõstab ta üle toimekuse ja kõigi loomutäiuste. Ja see ühendab inimese Jumalaga ja annab vankumatu püsivuse kõige sisemates meeleharjutustes, mida saab edendada.

Armastuse nälg ja janu muutub nii suureks, et ta pidevalt loovutab ennast ja loobub oma toimingutest ja tühjeneb ja nullistub armastuses, sest ta on näljane ja janune Jumala maigu järele; ning Jumala sära sees on ta Jumala poolt vallutatud ja enam kui iial puudutatud armastusest. Elades ta sureb ja surres elab ta jälle. Ja sel viisil uueneb ihalev armastusenälg ja -janu temas iga tund. See on teine tee, mis on ihalduse tee, kus armastus elab jumalataoliselt ja ihaldab ja himustab ühendada end Jumalaga. See tee on meile kasulikum ja auväärsem kui esimene, sest on esimese alus.

Neist kahest teest võrsub kolmas tee; ja see on vaimne elu vastavalt õiglusele. Saa sellest nüüd aru: Jumal tuleb meie juurde lakkamatult, nii vahenditega kui vahetult ja nõuab meilt nii toimimist kui tulemust ja seda sel kombel, et üks mitte kunagi ei takista, vaid alati tugevdab teist. Nõnda elab kõige vaimsem inimene oma elu kahel moel, tegevuses ja puhkuses. Ja ta on mõlemas täielik ja jagamatu; sest ta on täiesti Jumalas, kuna puhkab viljal, ja täiesti endas, kuna armastab toimekalt ning Jumal kutsub pidevalt uuendama nii puhkust kui tegevust.

Just selline on inimene: ta liigub Jumala poole kirgliku armastusega igavese toimimise vastu ning Jumalas liigub ta viljaka suundumusega igavese puhkuse poole.

3.1

Vaimne jumalaarmastaja, kes on seotud Jumalaga viljakas armastuses ning iseenesega vankumatus ja toimekas armastuses ning oma eluga õiglastes loomutäiustes - nende kolme teguri ja Jumala salapärase ilmutuse kaudu siseneb vaimne inimene Jumalat-nägevasse ellu. Ta jõuab üleloomuliku meelerahuni.

See meelerahu algatab meis eelkõige arusaamise puhtuse ja selguse, sest on ebatavaline ehe ja taevalik kroon ning peale selle kõigi loomutäiuste ja kogu meie elu igavene tasu. Ja seda ei saavuta keegi teadmise ja hapruse ega ükskõik missuguse harjutuse kaudu. Ainult see, kellega Jumalal meeldib oma vaimus ühineda ja keda tal meeldib enda kaudu valgustada, saab näha Jumalat ja mitte keegi teine. Vähesed jõuavad selleni.

Aga kes on ühinenud Jumalaga ja valgustunud selles tões, on võimeline saama tõest aru iseenesest. Sest ta on Jumal koos Jumalaga. Et vaim suudaks näha Jumalat koos Jumalaga selles jumalikus valguses ilma vahenditeta, on inimese poolt tarvis kolme asja.

Esimene on see, et ta peab olema täielikult korrastatud ilma mingite loomutäiusteta: sest kui ta tühjust häirib mingisugune loomutäiuste toime, on tal jälg ning kuni see viibib tema juures, ei saa ta meelerahu.

Teiseks peab ta ustava püüdluse ja armastusega, isegi nagu põlev ja hõõguv tuli, mis ei saa enam kunagi kustuda, vaimselt kleepuma Jumala külge. Kuni ta tunneb end olevat selles seisundis, on ta võimeline meelerahuks.

Kolmandaks peab ta kaotama end teetuses ja pimeduses, milles uitavad kõik meelerahuinimesed, saamata end enam iial tunda olendina. Selle pimeduse põhjatuses, kus armastav vaim enda jaoks sureb, algab Jumala ja igavese elu ilmutus, sest selles pimeduses särab arusaamatu valgus, mis on Jumala Poeg. Hiilgus on nii suur, et armastavas meelerahus olija ei näe ega tunne oma puhkamise pinnaselt muud kui arusaamatut valgust ning selles lihtsas kõikehõlmavas alastuses leiab ta enese ja tunneb, et on ise seesama valgus, mille kaudu ta näeb, ja mitte midagi muud. See on esimene tingimus, et keegi hakkab nägema jumalikku valgust.

3.3-4

Isale järgnes teise Jumal-mõistuse isikuna Poeg ja igavese sünni kaudu tulid igavikku kõik olendid, enne kui neid loodi ajas.

Kui vaimne ja Jumalat-nägev inimene on saanud nõnda kätte oma igavese märgi ja selles selguses sisenenud Poja kaudu Isa põue, siis valgustab teda jumalik valgus ning ta võtab igal hetkel vastu uue jumaliku sünni ja läheb valguse teed mööda edasi jumalikku meelerahusse. Ja siin algab neljas ja viimane punkt - armastav kohtumine, mis seisneb ennekõike meie kõrgeimas õnnistuses.