Filosoofia veeb

Praktilise mõistuse kriitika

Immanuel Kant

konspekt

Eessõna

Arutleva mõistuse jaoks on vabaduse mõiste küsitav, kuid mitte võimatu: ta saab mõelda sellest vasturääkivuseta, kuid ei saa kinnitada selle külge mingit objektiivset tegelikkust.

Vabaduse mõiste on puhta ja isegi arutleva mõistuse süsteemi ülesehituse nurgakivi. Teised mõisted (Jumal, surematus), mida ideedena ei toeta arutlevas mõistuses miski, klammerduvad nüüd vabaduse mõiste külge ning saavutavad püsivuse ja objektiivse tegelikkuse. Fakt, et vabadus on tegelik, tõestab nende võimalikkuse.

Vabadus on kõlblusseaduse kogemuseväline tingimus. Jumala ja surematuse ideed seda ei ole, need on vaid selle seaduse poolt raamistatud paratamatu tahteobjekti tingimused. Praktilises toimes piisab, et neis ei oleks sisemist võimatust (vasturääkivust).

Vabaduse mõiste kaudu saavad Jumala ja surematuse ideed objektiivse tegelikkuse, seaduslikkuse ja subjektiivse paratamatuse. Need ei laienda mõistuse teoreetilist teadmist. Kuid tõenäosusest saab kinnitus ja nõnda ühendub mõistuse praktiline kasutus teoreetilise mõistuse koostisosadega.

Praktiline mõistus valmistab tegelikkust ise, ilma et mängiks kokku arutlemisega, ette põhjuslikkuse kategooria ülemeeleliseks objektiks: vabaduseks. See on praktiline mõiste, mis määratud vaid praktiliseks kasutamiseks. Juba eelmises “Kriitikas” oli väide, et mõtlev subjekt on enese jaoks üksnes sisetaju nähtumus. /Põhjuslikkuse kui vabaduse ühendus põhjuslikkuse kui loomuse mehhanismiga, esimene antud kõlblusseaduse ja teine loomuseaduse kaudu ning mõlemad seotud sama subjektiga, inimesega, on võimatu ilma selleta, et inimest kujutletaks puhta teadvuse abil kui olendit iseeneses seoses esimesega, aga kogemusliku mõistuse kaudu kui nähtumust seoses viimasega. Muidu oleks mõistuse enesega vasturääkivus vältimatu./

Vabaduse mõiste on empiristide komistuskivi, ent kriitiliste moralistide jaoks võti praktiliste põhimõteteni, kuna nad näevad seeläbi, et peavad edasi minema mõistuslikult.

Teadmine mõistuse kaudu ja a priori teadmine on sama asi. Selge vasturääkivus on pigistada paratamatust välja kogemuslikust väitest. Samavõrd vasturääkiv on hankida sellise paratamatuse abil otsustusele tõelist üldisust. Nõustumise üldisus ei tõesta otsustuse objektiivset paikapidavust.

Isegi Hume ei teinud empirismi nii üleüldiseks, et lülitada sinna matemaatikat. Ta pidas oma väiteid analüütilisteks ja kui need oleksid laitmatud, oleksid need ka ümberlükkamatud; kuid sellest ei järeldu, et mõistusel on võime teha ümberlükkamatuid otsustusi ka filosoofias, sest seal oleksid need sünteetilised, nagu põhjuslikkuse seadus. Ent kui keegi võtab üleüldist empirismi tõena, peab olema sisse põimitud ka matemaatika.

Kui matemaatika läheb vastuollu sellise mõistusega, mis tunnustab vaid kogemuslikke põhimõtteid, nii nagu see vältimatult juhtub antinoomias, kuna matemaatika tõestab vääramatult ruumi piiritut jagunevust, mida empirism ei saa lubada, on kõige võimalikuma näitliku tõenduse ja kogemuslikest põhimõtetest ammutatud järelduste vahel ilmne vasturääkivus.

Empirism rajaneb kokkupuutel, ratsionalism paratamatusel, kuhu saame heita pilgu. Niiviisi avaldub üleüldine empirism tõelise skeptitsismina.

Mõistuse teoreetilise kasutuse uurimine tegeleb vaid puhta tunnetusvõimega. Praktiline kasutus tegeleb tahet raamistavate alustega. Kuni on tegu vaid tahteakti küsimusega, on mõistusel alati objektiivne tegelikkus.

Kas puhas mõistus suudab tahet raamistada iseenesest? Vaeme, et vabadus kuulub inimtahtesse. Tõestame, et ainult puhas, kogemuslike tingimusteta mõistus on tingimusteta praktiline. Seega uurime kriitiliselt läbi mitte puhta praktilise mõistuse, vaid praktilise mõistuse kui sellise. Sest puhas mõistus - kui on näidatud, et ta eksisteerib - ei vaja kriitilist läbiuurimist, vaid sisaldab ise selle kasutuse kriitilise uurimise nõudeid. Praktilise mõistuse kriitikal on kohus mitte lubada kogemuslikult tingitud mõistusel arvata, et ta on ainus tahte raamistamise alus. Puhta mõistuse kasutus on loomuomane. Mõistuse kogemuslikult tingitud kasutus on, vastupidi, kogemuseülene, väljendudes nõudmistes ja käskudes, mis jäävad kaugele tema enese valdkonnast. See on vastupidine olukord kui puhta mõistusega selle arutlevas kasutuses.

1. raamat. Analüütika.

Peatükk 1: Puhta praktilise mõistuse põhimõtted.

Praktilised põhimõtted on mitme praktilise reegliga seotud väited, mis sisaldavad tahte üldist määratlemist: subjektiivsed (maksiimid), kui subjekt peab tingimust paikapidavaks vaid tema enese tahte jaoks, ning objektiivsed (praktilised seadused), kui tingimus tunnistatakse paikapidavaks iga mõistusliku olendi tahte jaoks.

Praktilised seadused rajanevad oletusel, et puhas mõistus sisaldab piisavat praktilist alust, et tahet raamistada. Ülejäänud on maksiimid. Need on vastuolus: inimene teeb oma maksimumi, et mitte taluda tasumata solvangut, ja näeb, et see on kõigest maksiim, ning kui seda pidada kõigi mõistuslike olendite reegliks, oleks see enesega vastuolus.

Loomuteaduses on põhimõtted (näiteks tegevuse samasus) ka loomuseadused, sest seal on mõistuse kasutamine teoreetiline ja objekti loomuse poolt raamistatud. Praktilises filosoofias on mõistusel tegu subjektiga, eriti tema soovivõimega, mille laad on reeglis muutlik. Praktiline reegel on alati mõistuse saadus, sest kirjeldab toimingut seda eesmärgistava tagajärje vahendina. See “peab” reegel on imperatiiv olendile, kelle tahte ainus raam ei ole mõistus, ning väljendab toimingu objektiivset paratamatust ja seda, et kui mõistus raamistab tahte täielikult, toimub toiming vastavalt reeglile.

Imperatiivid on seega erinevalt maksiiimidest objektiivselt paikapidavad. Neid on kahesuguseid: hüpoteetilised - vilumuse eeskirjad, mis raamistavad põhjuslikkuse tingimusi (raamistavad tahet vaid soovitud tagajärje suhtes), ning kategoorilised - praktilised seadused, mis raamistavad tahet (täielikult).

Kõik praktilised põhimõtted, mis eeldavad tahte raamistamise alusainena soovivõime objekti, on kogemuslikud ega saa edasi anda praktilisi seadusi; soov eelneb praktilisele reeglile. Soovivõime aineks on objekt, mille tegelikkust soovitakse. Valiku aluseks on objekti käsitusviis ja selle heameele-seos subjektiga, mis raamistab soovivõimet otsima teostust; heameel on valiku raamistamise võimalikkuse tingimus. Aga me ei tea a priori - objekti ideest - idee loomust, seda, kas ta on seotud heameelega, pahameelega või ükskõikne.

Heameelel-pahameelel rajaneval põhimõttel puudub objektiivne paratamatus, mida peab seaduse puhul teadma a priori.

Praktiliste põhimõtete aine on üht tüüpi, selle üldiseks aluseks on enesearmastus või isiklik õnn. Heameel tutvumisest asja eksistentsiga rajaneb subjekti vastuvõtlikkusel ja toimub meelte (tutvumise seos subjektiga tunnete kaudu), mitte arusaamise (tutvumise seos objektiga mõistete kaudu) kaudu. Praktiline on see vaid niivõrd, kui soovivõimet raamistab meeldivuse aisting, mida subjekt loodab objekti eksistentsist. Õnn on mõistusliku olendi teadlikkus elu meeldivusest ning kui teha see valiku raamistamise ülimaks aluspõhjaks, moodustub enesearmastuse põhimõte.

Pole tähtis, kas heameel tuleb meeltest või arusaamisest, see tunne ärgitab alati samu elujõude, mis avalduvad soovivõimes, erineb vaid aste. Ainus asi, mille järgi inimene valib, on see, kui tugev, kestev, kergesti kättesaadav ja korduv see meeldivus on.

Põhimõttekindlus on filosoofi kõrgeim kohustus ja kõige harvemini esinev.

Mõistus raamistab praktilises seaduses tahet vahetult, mitte heameele-pahameele tunde kaudu, isegi kui heameel on selles seaduses eneses antud. Ainult seetõttu, et ta on puhta mõistusena praktiline, saab ta anda seaduse.

Paratamatult on iga mõistusliku, kuid piiratud olendi sooviks ja tema soovivõime vältimatuks raamiks - olla õnnelik. Aga et subjekt saab soovivõime ainet teada vaid kogemuslikult, ei ole õnnenõue seadus, sest seadus peab sisaldama mõistuslike olendite tahte ja kõigi juhtumite jaoks täpselt sama määratlusalust. Õnne mõiste on vaid määratluse subjektiivsete aluste üldnimi. Subjektiivselt paratamatu seadus (loomuseadus) on objektiivselt väga juhuslik praktiline põhimõte, väga erinev eri inimestes.

Enesearmastuse põhimõtted saavad mahutada oskuse üldreegleid (kuidas leida mingi eesmärgi vahendeid), ent need on vaid teoreetilised põhimõtted, nagu näiteks, kuidas ehitada veskit, kui tahta teha leiba. Neile rajatud praktilised juhised ei ole üldised (sest heameele-pahameele tundele rajatu ei juhi kõiki sama objekti juurde).

Kui mõistuslik olend mõtleb maksiimist kui üleüldisest praktilisest seadusest, vaatleb ta seda kui põhimõtet, mis sisaldab tahet raamistavaid aluseid vormi, mitte aine pärast.

Praktilise põhimõtte aineks on tahte objekt, mis on kas tahet raamistav alus või mitte. Esimesel juhul on tahte reegel kogemuslike tingimuse subjekt ega ole praktiline seadus ning kui talt kõik tahte objektid ehk kogu seaduse aine võtta ära, ei jää järele midagi peale üleüldise seaduse andmise vormi.

Kuna paljast seaduse vormist saab mõelda vaid mõistusega ja seega ei ole see meelte objekt ega kuulu nähtumuste hulka, erineb selle vormi kui tahet raamistava aluse käsitusviis kõigist põhjuslikkuse seadusele vastavatest loomusündmuste raamistavatest alustest, mis on nähtumused. Sellise tahte sõltumatus põhjuslikkuse seadusest on vabadus selle rangeimas, üleloomulikus tähenduses. Seega on tahe, millele seaduseks sobib vaid maksiimi seadustandev vorm, vaba tahe.

Kuna praktilise seaduse aine - maksiimi objekt - saab olla antud vaid kogemuslikult ning vaba tahe peab olema kogemuslikest tingimustest sõltumatu ja siiski raamistatav, peab vaba tahe leidma oma raamistamise aluse seaduses, ent sõltumatult seaduse ainest. Kuid tolles seaduses polegi enam midagi muud kui ainult seadusandlik vorm: seega ainus asi, mis saab rajada tahet raamistavat alust.

Vabadus ja tingimatu praktiline seadus vihjavad vastastikku teineteisele. Meie teadmine tingimatult praktilise kohta ei saa lähtuda vabadusest, sest seda ei saa me teada vahetult, kuna meie esimene mõiste sellest on eitav, ega saa ka järeldada kogemusest, mis ilmutab vaid loomuse mehhanismi, vabaduse otsest vastandit. Seega on see kõlblusseadus, millest saame vahetult teadlikuks kohe, kui koostame maksiimid tahte jaoks, mis end esimesena meile esitab. Kõlblusseadus juhib vahetult vabaduse mõiste juurde.

Puhtad praktilised seadused saame teada samamoodi nagu puhtad teoreetilised põhimõtted: kanname hoolt paratamatuse eest, millega mõistus kirjutab need meile ette (nii tekib puhta tahte mõiste), ja kõigi kogemuslike tingimuste kõrvaldamise eest, mida mõistus suunab (nii tekib puhta arusaamise mõiste). Praktiline mõistus ajab arutleva mõistuse vabaduse mõistega sügavalt hämmingusse: nähtumustes ei seletu miski vabaduse mõiste kaudu, ainus võti on seal loomuse mehhanism; kui mõistus püüdleb põhjuste reas tingimatu poole, tekib puhta mõistuse antinoomia, mille kumbki külg on kujuteldamatu.

Puhta praktilise mõistuse põhiseadus: toimi nii, et su tahte maksiim oleks samal ajal alati põhimõte, mis annab üleüldise seaduse.

Puhta geomeetria ainsad eksisteeriva asjaga tegelevad postulaadid on praktilised väited, mis ei sisalda muud peale eelduse, et keegi saab midagi teha ja kui ilmneb tulemus, siis on seda teinud. Need on praktilised reeglid, mis alluvad tahte küsitavale tingimusele. Reegel ütleb siiski: peaks toimima täiesti kindlal viisil; olles seega tingimatu ning järelikult kategooriliselt praktilise väitena kogemuseväline mõte. Praktiline väide, mis niiviisi on siin seadus, raamistab tahet täiesti objektiivselt, sest puhas mõistus, mis iseeneses on praktiline, on siin otseselt seaduseandja.

Kogemuseväline mõte üleüldise seaduse esitamise võimalikkusest on käigus tingimatu seadusena, laenamata midagi kogemusest või välistahtest. See ei ole siiski teo toimeni kulgemise ettekirjutus, mis oleks füüsikaliselt tingitud. Vastupidi: see on reegel, mis raamistab tahet a priori vaid selle maksiimide vormi suhtes. Seega ei ole võimatu kujutleda seadust, millel on ainuüksi põhimõtete subjektiivse vormi otstarve ja mis on ometigi raamistamise alus, seda seaduse üldise objektiivse vormi loomutäiuse kaudu.

Selle põhiseaduse teadvustus on mõistuse fakt (mitte kogemuslik fakt; selle kaudu teadvustab mõistus end seaduseandjana), sest seda ei leidu mõistuse eelnevas tõigas, nii nagu eelnevalt ei ole antud ka vabaduse teadvustust, ning sest see sunnib end meile peale sünteetilise väitena, mis ei rajane a priori mingil puhtal ega kogemuslikul tajul. See oleks analüütiline, kui eelnevalt arvestataks tahte vabadust, kuid selleks on vaja arukat taju kui jaatavat mõistet ja me ei saa siin seda eeldada.

Praktiline puhas mõistus annab üleüldise seaduse: kõlblusseaduse. Tahte pühadus on praktiline idee, mis peab paratamatult täitma eeskuju otstarvet, mille poole kõik piiratud mõistuslikud olendid peavad püüdlema, isegi kui ei jõua selleni. Puhas kõlblusseadus seisab pidevalt silme ees. Ülimalt saab piiratud praktiline mõistus maksiime eeskuju poole lõputult arendada. See on loomutäius ega saa olla loomupärase võimena kunagi täiuslik, sest tõendusel ei ole sel juhul iial ümberlükkamatut kindlust.

Tahte autonoomia on kõigi kõlblusseaduste ja neile kohaldatud kohustuste ainus põhimõte. Teisalt ei esinda valiku heteronoomia mingit sundust, vaid vastandub sunduse põhimõttele ja tahte kõlbelisusele.

Kõlblusseadus väljendab vabadust - puhta praktilise mõistuse autonoomiat. See autonoomia on kõigi maksiimide vormiline tingimus, üksnes selle all saavad nad nõustuda kõrgema praktilise seadusega. Kui praktilisse seadusse tuleb nüüd selle võimalikkuse tingimusena tahteakti aine (seadusega ühendatud sooviobjekt), tekib valiku heteronoomia. Sest tahe ei anna ise seadust, vaid üksnes suunad mõistlikuks kuuletumiseks patoloogilistele (füüsika)seadustele. Maksiim, mis ei sisalda endas ettekirjutava üleüldise seaduse vormi, ei tekita sundust ja vastandub puhta praktilise mõistuse põhimõttele ja nõnda ka kõlbelisele kalduvusele, isegi kui sellest tulenev toiming võib kohalduda seadusele.

Puhta vaba tahte seadus väljendab paratamatust, mis ei ole loomupärane, vaid sisaldub ainult seaduse üldise võimalikkuse vormilistes tingimustes. Praktiliste reeglite aine toetub ainult subjektiivsetele tingimustele. Igal tahteaktil peab olema objekt ja seega aine; kuid ei saa eeldada, et aine oleks maksiimi raamistav alus ja tingimus.

Kui ma omistan omaenese õnne kõigile piiratud olenditele, saab sellest objektiivne praktiline seadus vaid siis, kui lülitan sellesse teiste õnne. Seega ei teki see seadus eeldusest, et seadus on igaühe valiku objekt, vaid faktist, et üleüldisuse vorm, mida mõistus nõuab kui enesearmastuse maksiimile seaduse objektiivse kehtivuse andmise tingimust, on ise tahet raamistav alus. Seega ei ole objekt (teiste õnn) see alus.

Kui tahet raamistavaks aluseks võtta õnn, tekib vastuolu kõlbluse põhimõttega - nagu alati, kui raamistav alus on mujal kui maksiimi seadusandlikus vormis. Vastuolu ei ole ainult loogiline, vaid pigem praktiline ja kui mõistuse hääl ei oleks tugev, siis see hävitaks kõlbluse.

Õnne põhimõte saab anda maksiime, kuid mitte tahte seadusi, isegi kui objektiks oleks üleüldine õnn. See teadmine rajaneb kogemuse andmetel. Iga neid sisaldav otsustus oleneb inimese muutlikust arvamusest.

Enesearmastuse maksiim annab ainult nõu, kõlblusseadus käsib. Selles on suur vahe, mida meile soovitatakse ja mida oleme kohustatud tegema.

Kõlbluse põhimõtet raamistavad alused on:

- subjektiivne väline: haridus, koostis;

- subjektiivne sisemine: kehaline või kõlbeline tunne;

- objektiivne sisemine: täiuslikkus;

- objektiivne väline: Jumala tahe.

Subjektiivsed on kogemuslikud. Objektiivsed rajanevad mõistusel: täiuslikkusest kui asjade iseloomust ja Jumalast kui kõrgeimast mõeldavast täiuslikust substantsist saab mõelda vaid mõistuse mõistete kaudu. Kõik need põhimõtted on materiaalsed ega kõlba ülimaks kõlblusseaduseks. Puhta mõistuse praktiline põhimõte on ainus, mis saab varustada kategoorilisi imperatiive, teisisõnu praktilisi seadusi, mis suruvad toiminguid peale kohustusena.

“Kriitikate” vahel tekib vastuolu. Eelmises ei teinud kogemusevälist teadmist võimalikuks mitte põhimõtted, vaid meeleline taju (aeg, ruum), see saabus ainult meeleobjektide kaudu. Sünteetilisi põhimõtteid ei saa tuletada mõistetest ilma tajuta.

Kõlblusseadus toob sisse meeltemaailma andmetega ja kogu teoreetilise mõistusega seletamatu fakti, mis määratleb puhast vaimset maailma jaatavalt ja teeb meil võimalikuks sellest midagi (seadust) teada. See seadus annab meeltemaailmale vaimse maailma vormi, teisisõnu ülemeelelise loomuse vormi, mis ei põrku meelelise loomuse mehhanismiga. Loomus oma laias tähenduses on seadustele alluv eksistents. Meeleline loomus eksisteerib kogemuslikult tingitud seaduste kaudu, mõistuse vaatepunktist on see heteronoomia. Sama olendi ülemeeleline loomus on eksistents neist seadustest sõltumatult ja kuulub puhta mõistuse autonoomia juurde, tema (ja arusaamise puhta maailma) põhiseaduseks on kõlblusseadus.

Loomuse süsteemi, milles tahe on subjekt, ja loomuse süsteemi, mis on ise tahte subjekt, seadustel on vahe, mis rajaneb asjaolul, et esimeses peavad objektid olema tahet raamistavate käsituste põhjused, kuid teises asub objektide põhjuslikkust raamistav alus ainult mõistuse puhtas võimes (puhas praktiline mõistus).

Kuidas saab puhas mõistus teada objekte a priori, kuulub esimesse “Kriitikasse”. Siin on oluline küsida, kuidas saab mõistus raamistada tahte maksiimi, sest see juhtub vaid kogemuslike kujutiste kui raamistavate aluste abil: kas raamistav alus on kogemusliku või puhta mõistuse mõiste? Kuidas ta saab olla see teine?

Puhtad praktilised seadused on võimalikud vaid tahtevabaduse suhtes; aga kui tahtelt nõutakse vabadust, on need paratamatud. Vabadus on paratamatu, sest need seadused on paratamatud, olles praktilised postulaadid.

Kõlblusseadus on esitatud ümberlükkamatult kindla faktina, millest oleme a priori teadlikud, isegi kui ei leita ühtki täpse järgimise näidet. Kõlblusseaduse objektiivset tegelikkust ei tõestata tuletamisega, teoreetilise, arutleva või kogemuslikult toetatud mõistuse pingutusega. Kõlbluse põhimõte on mõistatusliku, ühegi kogemuse poolt tõestamatu valdkonna tuletuspõhimõte. Vabaduse kui puhta mõistuse põhjuslikkuse tuletuspõhimõte.

Kõlblusseadus näitab vabaduse võime kaudu, et olendeis, kes tunnustavad seaduse köidikuid, ei ole see mitte ainult võimalik, vaid ka toimiv. Kõlblusseadus on põhjuslikkus vabaduse kaudu ja niisugusena ülemeelelise loomuse võimalikkuse seadus, nii nagu meeltemaailma sündmuste metafüüsiline seadus on meelelise loomuse põhjuslikkusseadus. Kõlblusseadus määratleb seda, mille arutlev filosoofia peab jätma määratlemata. Määratleb põhjuslikkuse jaoks seaduse, mille mõiste oli arutlevas filosoofias üksnes eitav, ning annab esmakordselt sellele mõistele objektiivse tegelikkuse. Lisab eitavale mõistele jaatava määratluse: mõistus, mis tahtemaksiimide üleüldiste seaduspäraste vormide tingimuse kaudu raamistab otseselt tahet. Nii saab mõistusele, mis arutledes muutub koos oma ideedega alati kogemuseüleseks, anda esmakordselt objektiivse, kuigi vaid praktilise tegelikkuse. Selle kogemuseülene kasutus muutub loomuomaseks ning mõistus kujuneb (kogemuse vallas) ideede kaudu heaks põhjuseks.

Meeltemaailma olendite põhjuslikkuse raamistamine ei saa olla iial tingimatu ning ometi peab iga tingimusterea jaoks olema midagi tingimatut, seega põhjuslikkus, mis on täiesti iseend-raamistav. Seega ei ole vabaduse idee kui täieliku sundimatuse võime mitte tühik, vaid puhta arutleva mõistuse analüütiline põhimõte.

Mõistus kasutab põhjuse mõistet vaid praktilisel eesmärgil, kandes tahet raamistava aluse asjade vaimsele korrale, samal ajal mööndes, et ei saa aru, kuidas põhjuse mõiste saab olla nende asjade teadmise tingimus. Mõistet, mille mõistus koostab omaenese põhjuslikkusest kui noumenon´ist, ei pea teoreetiliselt raamistama. Isegi teoreetiliselt vaadates jääb see alati a priori antud puhtaks arusaamisemõisteks. Seda saab lisada nii meelte kaudu antud kui muudele objektidele. Kui need ei ole meeleliselt antud, pole mõistel kindlaksmääratud teoreetilist tähendust. Tähendus, mille mõistus sellele kõlblusseaduse kaudu annab, on praktiline.

Hume arvas, et matemaatika väited on analüütilised, teisisõnu siirduvad ühest omadusest teiseni samasuse loomutäiuse kaudu ja seega vastavalt vasturääkivuse seadusele. Kuid need väited on sünteetilised. Kuna Hume võttis kogemusobjekte kui asju iseeneses, mitte nähtumusi, oli ta korralik, kui teatas, et põhjuse mõiste on pettekujutlus.

Kui A ja B on sama kogemuse nähtumused, peavad need paratamatult olema kindlal viisil ühendatud. Neid ei saa lahutada sellele kogemusele vastandumata. Ühenduse paratamatuse tõttu ei saa ma põhjuse mõiste objektiivset tegelikkust ei tõestada ega ka tuletada kogemusevälise mõistena. Ma võin näidata selle võimalikkust puhta arusaamise põhjal, ilma kogemuslike allikateta.

Isegi edukas arutlus ei too loomuse tundmises suurt kasu. Küll aga saab teha pika sammu meeleliselt tingitust ülemeelelisele, et täiendada meie teadmist selle alustest ja kinnistada selle rajad. Ent alati jääb raja ja meie teadmise vahele piiritu täitmatu lõhe.

Peale nende seoste, mis arusaamisel on objektidega teoreetilises teadmises, on ka seos, kus see asetub soovivõime juurde, mida seetõttu nimetatakse tahteks. Juba tahte mõistes sisaldub põhjuslikkuse käsitus. Puhta tahte mõistes on põhjuslikkuse mõiste üheskoos vabadusega. Vaba tahtega olemise mõiste on causa noumenon. Me oleme veendunud, et see mõiste ei räägi enesele vastu, sest põhjuse mõiste pärineb puhtast arusaamisest. Olles kõigist meelelistest tingimustest sõltumatu, ei kitsene see nähtumustele. Aga ilma tajuta, mis saab olla vaid meeleline, on causa noumenon tühi mõiste, ehkki mõeldav: kogemuslikult tingimatu põhjuslikkuse mõiste on tühi.

Peatükk 2: Puhta praktilise mõistuse objekti mõiste

See mõiste esitab objekti vabaduse kaudu võimaliku toimena. Olla praktilise teadmise objekt tähendab seostada tahe toiminguga, mille kaudu see või selle vastand kutsutakse ellu. Et otsustada, kas miski on puhta praktilise mõistuse objekt, on vaja märgata objekti aktuaalseks tegeva toimingu tahtmise võimalikkust ja võimatust.

Ainsad praktilise mõistuse objektid on hea ja halva omad. Hea on soovivõime paratamatu objekt, halb on vastumeelsuse paratamatu objekt, mõlemad vastavalt mõistuse põhimõttele. Üheselt hea mõiste saab viidata vaid sellele, millega on vahetult seotud heameele aisting. Täiesti halva mõiste saab olla seotud vaid sellega, mis vahetult ergutab piina.

“Heaolu” ja “häda” osutavad seosele meie heameele või pahameele seisundiga. Kuid hea ja halb osutavad seosele tahtega, niivõrd kui see on raamistatud mõistuse seadusega teha midagi enese objektiks, sest tahe ei ole kunagi raamistatud otseselt objekti ja selle meiepoolse esituse kaudu. Hea ja halb viitavad toimingutele, mitte inimese meelte seisundile. Kui miski on täiesti hea või halb, ei saa see olla asi, vaid üksnes toimimisviis, üksnes tahte maksiim ning seega on toimiv inimene ise kas hea või halb inimene.

Siin on paradoks, et hea ja halva mõiste ei ole määratletud kõlblusseadusele eelnevana, kuigi näib olevat selle alus - pigem määratletakse see pärast ja seaduse abil. Kõlblusseadus teeb hea võimalikuks. Aga filosoofid otsivad muudkui tahte objekti, et teha seda seaduse aluseks, nende aluspõhimõtteks on alati heteronoomia.

Et hea ja halva mõisted kui tahte a priori raamistamise järelmid eeldavad ka puhast praktilist põhimõtet ja niiviisi puhta mõistuse põhjuslikkust, ei viita need (kui antud tajude mitmekesisuse sünteetilise ühtsuse raamistused ühes teadvustuses) algselt objektidele, nagu teevad arusaamise puhtad mõisted või teoreetilise rakendusega mõistuse kategooriad. Pigem on need põhjuslikkuse kategooria laadid, eeldades, et objektid on antud. Toimingud järgivad ühelt poolt vabaduse seadusi (mitte loomuseadust) ja kuuluvad vaimsete olendite teguviisi juurde, teisalt kuuluvad need meeltemaailma sündmustena nähtumustele; nii et praktilise mõistuse reeglid on võimalikud vaid meeltemaailma sündmuste suhtes ja seega kooskõlas arusaamise kategooriatega. Need reeglid ei aita siiski kuidagi kaasa arusaamise teoreetilisele kasutusele, et allutada taipamise mitmekesisus a priori teadvustusele, vaid üksnes soovide mitmekesisuse a priori isikustamisele praktilise mõistuse teadvustuse ühtsuseks, puhta tahte teadvustuseks.

Neil vabaduse kategooriatel on eelis tagumiste ees, mis on üksnes mõttevormid, et määratlemata viisil märgistada iga meile võimaliku taju üldobjekte. Vabaduse kategooriad on, vastupidi, praktilised algmõisted, mis käsitlevad valiku vaba võime otsustusi. Nende aluseks on puhas praktiline seadus a priori. Praktiliste algmõistete aluseks on puhta tahte vorm, mis on antud mõistuses ja niiviisi mõtte võimes.

Vabaduse kategooriad:

1. Kvantiteedi kategooriad

- subjektiivne, maksiimide järgi (isikliku tahte soovid);

- objektiivne, põhimõtete järgi (juhised);

- nii subjektiivsed kui objektiivsed kogemusevälised vabaduse põhimõtted (seadused).

2. Kvaliteedi kategooriad:

- kordasaatmise praktilised reeglid;

- tegevusetuse praktilised reeglid;

- väljaarvamiste praktilised reeglid.

3. Seose kategooriad:

- seos isiksusega;

- seos isiksuse tingimusega;

- vastastikune seos, ühe isiku seos teiste tingimusega.

4. Modaalsuse kategooriad:

- lubatu ja keelatu;

- kohustus ja selle vastand;

- täiuslik ja ebatäiuslik kohustus.

Selles tabelis on vabadus põhjuslikkuse liik (mitte raamistamise kogemuslike aluste subjekt) koos viitega toimingutele, mis on võimalikud vabaduse kaudu. Need toimingud on meeltemaailma nähtumused. Vabadus on ühenduses loomuse toimingute võimalikkuse kategooriatega.

Toimingu allutamine puhtale praktilisele seadusele ei hooli toimingu kui meeltemaailma sündmuse võimalikkusest. Võimalikkust uurib mõistuse teoreetiline kasutus vastavalt põhjuslikkuse (arusaamise puhas mõiste, mille jaoks on mõistusel skeem meelelises tajus; loomuse mõistete skeem visandatakse üleloomuliku taju kaudu) seadusele. Kuid siinkohal ei tegelda seadusele vastava juhtumi skeemiga, vaid seaduse enese skeemiga.

Skeem on üldine kujutlusprotseduur, mis esitab meeltele a priori arusaamise puhta käsitusviisi, mis on seaduse poolt raamistatud, ning peab olema kooskõlas loomuseadusega kui niisuguse seadusega, mille jaoks meeletaju objektid on subjektid. Ent vabaduse seaduse ja seega täieliku hea mõiste jaoks ei saa muretseda ühtki taju ega skeemi. Ainus seadus, mida saab esitada in concreto objektides, on loomuseadus, kuid seda vaid vormi poolest. See seadus teenib otsustusvõime eesmärki.

Niisuguse otsustusvõime reegel on: küsi endalt, et kui sinu poolt kavatsetav toiming toimub vastavalt loomuseadusele, milles sa ise oled osaline, kas saad siis arvata, et see saab võimalikuks sinu tahte abil. Selle reegli põhjal saab otsustada, kas toiming on kõlbeliselt hea või halb.

Vaimsetest objektidest ei ole teada muud peale vabaduse (kõlblusseaduse kaudu) ja sedagi vaid niivõrd, kui see on kõlblusseadusest lahutamatu eeldus. Peale selle seaduse eesmärgi ja puhta praktilise mõistuse kasutuse ei ole vaimsetel objektidel, mille juurde mõistus meid seaduse juhatusel juhib, meie jaoks tegelikkust.

Peatükk 3: Puhta praktilise mõistuse joontest

Kui tahet raamistatakse vastavalt kõlblusseadusele, kuid ainuüksi tunde varal, ja kui toiming ei toimu seaduse pärast, on sellel küll seaduslikkus, kuid puudub kõlbelisus. Ei tohi otsida mõnda muud ajendit, see tekitab vaid silmakirjalikkust ilma substantsita. On riskantne lasta mõnel muul ajendil teha koostööd kõlblusseadusega.

Kuidas seadus iseeneses saab olla tahte (mis on kõlbelisuse olemus) vahetu ajend, on mõistuse jaoks lahendamatu küsimus, olles samane küsimusega, kuidas on võimalik vaba tahe. Me ei saa näidata a priori allikat, kust kõlblusseadus ajendi hangib, vaid milline on kõlblusseaduse kui ajendi tagajärg teadvuses. Viimane on eitav ning seda ajendit ei saa teada a priori. Sest iga kalduvus ja meeleline tõuge rajaneb tundel ning eitav toime tundele on ise tunne. Seega saame a priori näha, et kõlblusseadus kui tahet raamistav alus tekitab kalduvuste nurjamisega piinatunnet. See on ainus juhus, kus saame a priori mõistetest raamistada tunnetusliku (puhta praktilise mõistuse tunnetuse) seose heameele või pahameele tundeni. Kõik kalduvused koos rajavad enesevaatluse (solipsismus). See koosneb kas enesearmastusest (philautia), mis on üleliigne heasoovlikkus enese vastu, või eneserahuldusest (arrogantia). Puhas praktiline mõistus peatab esimese ja lööb teise maha.

Kuna seadus on ise jaatav, on see samal ajal lugupidamise objekt, sest vastuolus oma subjektiivsete vastanditega (kalduvustega) nõrgendab upsakust. See on mittekogemusliku jaatava tunde alus. Lugupidamine on aruka põhjusega tekitatud tunne, ainus, mida saame teada täiesti a priori ja mille paratamatust saame märgata.

Enesearmastus on üldine kalduvus teha subjektiivsed valikuajendid objektiivseks tahteajendiks. Upsakus ilmneb siis, kui subjekt teeb ennast seadusandlikuks ja tingimatuks praktiliseks põhimõtteks. Kõlblusseadus välistab enesearmastuse mõju.

Eitav toime tundele (ebameeldivus) on, nii nagu iga mõju tundele ja iga tunne ise, patoloogiline. Kõlblusseaduse teadvustamise tagajärjel on kalduvustest ärgitatud mõistusliku subjekti tundeks alandus (arukas põlgus). Aga seoses selle jaatava alusega, seadusega, on see samal ajal lugupidamine seaduse vastu - kõlbeline tunne.

Nõnda on kõlblusseadus ka subjektiivne ajend. See on toimingu ajend, sest sellel on mõju subjekti meelelisusele. Subjektis ei püüdle kõlbelisusele ükski eelnev tunne; sest tunded on meelelised ja kõlblusajendid on meelelistest tingimustest vabad. Lugupidamise raamistav põhjus asub puhtas praktilises mõistuses (kuigi meeleline tunne on lugupidamistunde tingimus). Lugupidamine seaduse vastu ei ole kõlbelisuse ajend, vaid kõlbelisus ise, mida subjektiivselt peetakse ajendiks. Kõlblustunnet tekitab ainult mõistus. Lugupidamist saab rakendada vaid inimeste, mitte asjade (loom, meri jne) suhtes, viimastega on seotud kalduvused, isegi armastus ja hirm.

Vabadus seisneb vaid faktis, et see piirab kõik kalduvused, sealhulgas eneseaustuse, seadusekuulekuse tingimusele. See piirang rakendab tundele toime ja tekitab ebameeldivuse aistingu, mida saab a priori teada kõlblusseadusest. Selle seaduse toime tundele on alandus, mida me nõnda näeme a priori. Sama seadus on objektiivselt, puhta mõistuse käsitusviisis otsene tahet raamistav alus. Seetõttu toimub alandumine võrdsuhtes seaduse puhtusega; sest kõlbelise eneseaustuse nõudlikkuse kahanemine meelelisel poolel on kõlbelise ehk praktilise austuse kasv seaduse vastu arukal poolel. Kõlblusseaduse toimete väljendumine toimingutes võib ebaõnnestuda lihtsalt seetõttu, et subjektiivsed (patoloogilised) põhjused takistavad.

Ajendi mõistest tuleneb huvi mõiste, mida ei saa omistada mõistuseta olendile. Kuna seadus ise on ajend kõlbeliselt heas tahtes, on kõlbeline huvi praktilise mõistuse puhas mittemeeleline huvi. Maksiim on kõlbeliselt ehtne vaid siis, kui rajaneb ainuliselt huvil kuuletuda seadusele. Kõlbeline huvi on tunne, mis on seotud ainult praktilisega, ning seaduse esindajaga vaid vormiliselt, mitte mõne seaduse objekti tõttu, ja nii ei saa seda pidada ei naudinguks ega piinaks, kuigi tekitab huvi kuuletuda seadusele. Selle huvi tekitamise suutlikkus on kõlbeline tunne.

Kohustus on toiming, mis on seaduse järgi objektiivselt praktiline ja välistab oma raamistavate aluste seast kalduvused. Välistamise tõttu on selles mõistes praktiline kitsendus. Kitsendusest tekkiv tunne ei ole patoloogiline, nagu meeleobjektide poolt põhjustatu, vaid praktiline, teisisõnu on see võimalik tahte ja mõistuse põhjuslikkuse eelneva (objektiivse) raamistamise kaudu.

Toimimine vastavalt kohustusele on seaduslikkus, olles võimalik ka siis, kui ainult kalduvused on tahet raamistavad alused. Toimimine kohustusest on kõlbelisus, toimudes vaid seaduse pärast.

Kõlblusseadus on täiusliku olendi tahte jaoks pühaduse seadus. Piiratud mõistusliku olendi tahte jaoks on see kohustuse, kõlbelise sunduse seadus. Kuigi võib juhtuda, et toiming toimub kooskõlas kohustusega, nii nagu seadus ette kirjutab, ja mitte kohustusest, ei ole teo tegemise soodumus kõlbeline.

Me oleme kõlbelise valdkonna, mis on võimalik vabaduse kaudu ja esitatud praktilise mõistuse poolt meile kui lugupidamise objekt, seadusandlikud liikmed. Samal ajal oleme selles subjektid, mitte suveräänid, ning ekslik arusaamine oma alamast asendist olendina ja upsakas lugupidamatus püha seaduse vastu on sellele seljapööramine.

Sellega sobib kokku käsu “armasta Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast” võimalikkus. See nõuab austust seaduse vastu, mis nõuab armastust. Jumalat ei saa armastada kui kalduvust (patoloogiline armastus), sest ta ei ole meeleobjekt. Seaduste tuumas saab mõista vaid praktilist armastust. Käsk, mis teeb selle reegliks, ei saa nõuda, et meil oleks see meelelaad, vaid et me püüaksime selle poole. Käskida, et keegi teeks midagi meeleldi, on endale vasturääkiv. Sest seadust ei oleks vaja, kui me juba ise teaksime, mida peame tegema ja veel enam oleksime teadlikud soovist seda teha. Ja kui teeme seda ilma soovita, ainult lugupidamisest seaduse vastu, oleks käsk teha see lugupidamise maksiimi ajendiks selle poolt nõutud meelelaadi vastutoiming. Nii nagu iga armuõpetuse kõlbeline ettekirjutus, esitab see seaduste seadus kõlbelist meelelaadi selle täielikus täiuslikkuses ning kuigi see jääb olendeile saavutamatuks pühaks ideaaliks, on see siiski arhetüüp, millele võime püüda läheneda. Kui mõistuslik olend saavutab tasandi, kus kaldub tegema kõike, mida kõlblusseadused nõuavad, ei saa temas olla soovi, mis võiks ahvatleda teda neist hälbima, sest sellise soovi ületamine on subjektile alati väärt mõningat ohverdust ja nõuab enesesundust, et teha seda, mida väga ei soovi. Sellise kõlbelise meelelaadini ükski olend ei küüni. Ta ei ole täiesti vaba soovidest ja kalduvustest, mis rajanevad kehalistel põhjustel ega nõustu kõlblusseadusega.

Inimese kõlblustasandiks on kõlblusseadusest lugupidamine. Meelelaad, mis sunnib teda kuuletuma, on kuuletumine kohustusest ja mitte sundimatust kalduvusest. Võib jõuda ka kõlbelisse fanatismi, fantastilise mõtteviisini. Kõigis kiiduväärsetes toimingutes leiame kohustuse seaduse, mis meid käsib ega lase valida seda, mis sobib me kalduvustega.

Kõlbeline fanatism on üleastumine piiridest, mis praktiline puhas mõistus inimkonnale paneb. Isegi rangeimad filosoofid stoikud on kaine, kuid targa kõlbelise distsipliini asemel sisse seadnud kõlbelise fanatismi.

Isiksus on vabadus ja sõltumatus loomuse mehhanismist. Isik, kes kuulub meeltemaailma, on omaenese isiksuse subjekt niivõrd, kui ta kuulub vaimsesse maailma. Isiksus tõstab inimese kui meeltemaailma osa endast üle, ühendab ta asjade korraga, mida saab mõelda vaid arusaamine ja millele allub kogu meeltemaailm, sealhulgas inimese kogemuslikult raamistatud eksistents ajas, ja eesmärkide terviklik süsteem, mis ainsana sobib sellise tingimatu praktilise seaduse jaoks nagu kõlblus.

Inimene on ebapüha, aga inimlikkus tema isikus peab olema talle püha. Kõike loodut saab kasutada vaid vahendina, ainult inimene ja koos temaga iga mõistuslik olend on eesmärk iseeneses. Vabaduse autonoomia tõttu on ta püha kõlblusseaduse subjekt. Iga tahet kitsendatakse mõistusliku olendi autonoomiaga nõustumise tingimuseni. Tingimus nõuab, et isikut ei kasutataks kunagi vahendina, välja arvatud siis, kui teda samal ajal koheldakse eesmärgina.

Puhta praktilise mõistuse ja puhta kõlblusseaduse loomuseks on, et sisemine rahulolu eitab kõike, mis võiks teha elu meeldivaks. See tuleneb lugupidamisest millegi elust täiesti erineva vastu, millega võrreldes elul ja selle naudingul pole mingit väärtust. Subjekt elab üksnes kohustusest, mitte et tal oleks vähimatki elumaitset.

Nii nagu arutleva mõistuse puhul, on ka praktilise mõistuse aluseks tunnetusvõime, kuna mõlemad on puhas mõistus. Kuid muidu need erinevad: teoreetiline mõistus tegeleb objektide teadasaamisega arusaamise kaudu, praktiline mõistus mitte sellega, vaid enese suutlikkusega teha neid tegelikuks (mis ei nõua teadmist neist), teisisõnu tahtega, mis on põhjuslik tegur. Praktiline mõistus peab paratamatult alustama põhjapanevatest alustest.

Õnne õpetuses raamistavad kogemuslikud põhimõtted kogu aluspõhja, ent kõlbluse õpetusest ei moodusta need isegi tühist osa. Nende kahe eristus on puhta praktilise mõistuse analüütika peaülesanne. See eristus ei ole siiski nende vastandumine. Puhas praktiline mõistus ei nõua õnne nõudlemisest loobumist, vaid üksnes seda, et see ei peaks kohustuse puhul sellest lugu. Võib olla koguni kohustus kanda hoolt kellegi õnne eest, osalt seetõttu, et see sisaldab vahendeid tolle kellegi kohustuse täitmiseks, osalt seetõttu, et selle puudumine sisaldab kiusatust kohustuse vastu patustada. Kuna kõik tahte ajendid (peale kõlblusseaduse) on kogemuslikud ja kuuluvad õnne põhimõttesse, tuleb need kõrgeimast praktilisest põhimõttest eraldada ja mitte iial liita sellega kui tingimus, sest see hävitaks kogu kõlbelise väärtuse; nii nagu millegi kogemusliku segamine geomeetrilistesse aksioomidesse hävitaks matemaatilise kindluse, mis on Platoni hinnangul suurepäraseim, mis matemaatikal on, ületades isegi selle kasulikkuse.

Tegusa põhjuse vabaduse võimalikkust ei saa mõista, eriti meeltemaailmas. Me oleme õnnelikud, kui saame piisavalt kinnitada, et ei saa anda selle võimatuse tõestust ja et kõlblusseadus postuleerib vabadust ja sunnib meid seda tõena võtma. Paljud usuvad, et vabadust saab seletada kogemuslike põhimõtetega nagu teisi loomuvõimeid ning tunnistavad selle psühholoogiliseks omaduseks, mille seletus oleneb hinge loomuse ja tahte ajendite täpsest uurimisest.

Põhjuslikkus kui loomupärane paratamatus sisaldab asjade eksistentsi. Põhjusliku seose paratamatus on ühendamatu vabadusega. Kõik on omavahel vasturääkiv. Kindlal ajal toimuv toiming allub paratamatult eelnevale tingimusele. Kuna minevik ei ole enam minu võimuses, on iga mu toiming raamistavate aluste tõttu, mis ei ole mu võimuses, paratamatu. Ajal, mil ma toimin, ei ole ma iial vaba. Nii et kui keegi omistab vabaduse ajalises raamistuses eksisteerivale olendile, ei ole ta eksistents loomupärase paratamatuse seadusest vaba. Need käsitusviisid viitavad vaid psühholoogilisele vabadusele, loomupärane paratamatus ei jäta ruumi üleloomulikule vabadusele (millest tuleb mõelda kogemuslikkusest sõltumatult).

Põhjuslikkus kui vabadus - subjekt, kes on seotud minevikuga, on samas teadlik enese eksistentsist asjana iseeneses ning näeb oma eksistentsi nii, et see ei allu ajalikele tingimustele, ja ennast raamistatuna üksnes nende seaduste kaudu, mis ta endale mõistuse kaudu ise annab. Selles eksistentsis ei eelne tahte raamistamisele miski, iga toimingut, eksistentsi iga muutuvat raamistamist, kogu meelelise olendi elulugu nähakse tema vaimse eksistentsi teadvustuses kõigest kui järelmit tema põhjuslikkusele noumenon´ina, mitte kui raamistavat alust.

Kui eeldada, et Jumal on substantsi eksistentsi põhjus, peab kinnitama, et inimese toimingute raamistav alus on väljaspool tema enese jõudu, kõrgeima olendi põhjuslikkuses. Ja vabadust ei saa siis päästa. Inimene on marionett või automaat. Eneseteadvus võib teha temast küll mõtleva automaadi, kuid sundimatuse teadvustus on pettekujutlus. Ma ei suuda kujutleda, kuidas need, kes peavad aega ja ruumi omadusteks, mis kuuluvad asjade iseeneses eksistentsi juurde, saavad vältida toimingute fatalismi. Jumal on eksistentsi põhjus ega saa olla aja või ruumi põhjus - selle hüpoteesi järgi peab eeldama sellist asjade eksistentsi kogemusevälist paratamatut tingimust; seega on asjade eksistentsi Jumala-poolne põhjustamine ajaliselt tingitud. Seega tuuakse vältimatult sisse kõik, mis räägib vastu Jumala piirituse ja sõltumatuse mõistele.

Teisalt on kerge omavahel eristada jumaliku eksistentsi omadusi, mis on kõigist ajalistest tingimustest sõltumatud, ja meeltemaailma olemise omi. Eristatakse olendi eksistentsi iseeneses ja nähtumusena. Kui aja ja ruumi ideaalsust mitte eeldada, jääb järele spinozism, mis peab aega ja ruumi esimese olendi olemuslikeks omadusteks ja asju sellest sõltuvaks, substantsis leiduvateks juhusteks. Kui asjad eksisteerivad ainult kui oma eksistentsi tingimuse toimed ajas, on nende toimingud substantsi toimingud, mida see kusagil ja mingil ajal esile toob. Spinozism on oma alusidee absurdsusest hoolimata palju veenvam kui loomisteooria, mis näeb olendeis iseeneses eksisteerivaid substantse ajas.

Kui eksistents ajas on vaid mõtlevale olendile omane meeleline esituslaad ega hõlma seega neid kui asju iseeneses, on asjade loomine nende kui asjade iseeneses loomine, sest loomise mõiste ei kuulu meelelise laadi juurde, vaid viitab noumena´le. Loodud olendid on noumena. Seega oleks vasturääkiv öelda, et Jumal on nähtumuste looja. Samuti on vasturääkiv öelda, et Jumal kui looja on meeltemaailma toimingute põhjus, kuna need on nähtumused; ometi on ta samas toimivate olendite (kui noumena) eksistentsi põhjus. Loomine puutub nende vaimsesse, mitte meelelisse eksistentsi.

2. raamat: Dialektika

Peatükk 2: Puhta mõistuse dialektika kõrgeima hea mõiste määratlemisel

“Kõrgeim” on kas ülim (tingimatu tingimus, mis ei allu muudele) või siis täiuslik (tervik, mis ei ole sama liiki suurema terviku osa).

Loomutäius ja õnn üheskoos raamistavad, kuidas üksikisik valdab kõrgeimat head. Õnn raamistab seda võimalikus maailmas täpses võrdsuhtes kõlbelisusega (kui inimese väärtus ja ta õnneväärilisus). Kõrgeim hea tähendab tervikut, täiuslikku head, kus loomutäius on alati ülim hea, olles kõrgemate tingimuste mittevaldamise tingimus. Aga õnn ise ei ole igapidi täiesti hea, vaid eeldab käitumist vastavalt kõlblusseadusele kui selle tingimusele.

Loomutäiuse ja õnne sidet saab mõista kahel viisil. Kaks mõistesse põimitud osapoolt suhtuvad kui alus ja järelm, nende ühtsus on kas analüütiline (loogiline side; samasuse seaduse põhjal) või sünteetiline (tegelik side; põhjuslikkuse seaduse põhjal). Kui loomutäiuse-püüdlus ja mõistuslik õnnetaotlus ei ole kaks erinevat toimingut, vaid täiesti samased, siis sel juhul pole esimese aluseks vaja mingit teisele vajalikust erinevat maksiimi.

Vanad kreeklased ei pidanud loomutäiust ja õnne kaheks erinevaks kõrgeima hea koostisosaks, vaid otsisid samasuse reegli järgi nende põhimõttes ühtsust. Epikuurlased: loomutäius on olla teadlik maksiimist, mis viib õnnele; arukus tähendab kõlbelisust. Stoikud: õnn on olla teadlik loomutäiusest; kõlbelisus on tõeline tarkus. Ent esimesel oli loomutäiuse, teisel õnne mõiste juba teises terminis sees. Mis sisaldub teises, on samane selle ühe osaga, mitte tervikuga.

Analüütika põhjal on selge, et loomutäiuse ja õnne maksiimid on täiesti heterogeensed. Ja isegi kui need kuuluvad kõrgeimasse heasse, tehes selle üheskoos võimalikuks, siis subjektis need piiravad ja pidurdavad teineteist. Õnn ja kõlbelisus on analüütika järgi kõrgeima hea kaks erinevat koostisosa ja nende põimingut ei saa analüütiliselt teada. Kõrgeim hea on mõistete süntees. Kuna see põiming on teatavasti kogemuseväline ja säärasena praktiliselt paratamatu ning kuna kõrgeima hea võimalikkus ei rajane kogemuslikel põhimõtetel, peab olema selle mõiste tuletamine üleloomulik. A priori (kõlbeliselt) paratamatu on tuua kõrgeim hea esile tahte vabaduse kaudu; selle võimalikkuse tingimus saab seega asuda ainult teadmise kogemusevälisel alusel.

Kuna loomutäiuse ja õnne põiming kõrgeimas heas ei saa olla analüütiline, on see sünteetilisena põhjus-tagajärg seos, sest sisaldab praktilist head, seda, mis on võimalik toimingu kaudu. Seega peab õnne-soov olema loomutäiuse maksiimide ajend või loomutäiuse maksiim peab olema õnne tegus põhjus. Mõlemad on võimatud. Õnne soovil rajanevad maksiimid ei ole kõlbelised. Ja põhjus-tagajärg seos on loomupärane, mitte kõlbeline. Seega ei saa kõlblusseadust uurides tuvastada õnne ja loomutäiuse paratamatut sidet, mis oleks piisav kõrgeimaks heaks. Kuna kõrgeim hea on lahutamatult seotud kõlblusseadusega, teeks selle võimatus praktiliste reeglite järgi valeks ka seaduse, see oleks fantastiline, suunatud tühjade kujuteldavate lõppude poole.

Puhta arutleva mõistuse antinoomias leidub samalaadne vastuolu loomupärase paratamatuse ja vabaduse vahel maailma sündmuste põhjuslikkuses. Vastuolu pole, kui maailm, kus see toimub, on nähtumuslik. Vastavalt loomuse mehhanismile on olendil nähtumusena meelelises maailmas alati põhjuslikkus, ent niivõrd kui toimiv inimene peab end noumenon´iks (puhas, ajaliku raamistuseta taip), saab ta sisaldada sellise põhjuslikkuse raamistavat alust, mis on vaba loomuseadustest.

Sama ka praeguse antinoomiaga: esimene väide on täiesti vale, teine aga suhteliselt vale. Sest ei ole võimatu, et meelelaadi kõlbelisusel saab olla paratamatu seos, mis on õnne põhjus ja meelelises maailmas tagajärg; kuid see seos on kaudne, vahendatud loomuse vaimse autori poolt. Loomuse süsteemis saab see põiming, mis on meelte objekt ja sellisena kõrgeimaks heaks ebapiisav, tulla ette ainult juhuslikult.

Praktilise mõistuse sisevastuolu asemel on kõrgeim hea kõlbeliselt raamistatud tahte paratamatu kõrgeim eesmärk; sest see on praktiliselt võimalik ja selle tahte maksiimidel on objektiivne tegelikkus. Nii oleme sunnitud otsima kõrgeima hea, mida mõistus esitab mõistuslikele olenditele nende kõlbeliste soovide sihina, võimalikkust kaugemalt (vaimse maailma kontekstis).

Kõlbeline meelelaad on paratamatult seotud tahte raamistamise teadvustusega vahetult seaduse kaudu. Soovivõime raamistamise teadvustamine on sellest tuleneva toimingu rahulolu alus; kuid see heameel, see enesega rahulolu ei ole toimingu ajendiks. Kuna raaamistamisel on sama sisemise toime kui meeldivustundel, mida loodetakse soovitud toimingust - nimelt tegutsemistõuge, siis näeme, et seda, mida me ise teeme, võib kergesti pidada millekski, mida me tunneme passiivselt, pidades kõlbelist ajendit meeleliseks tõukeks, nagu juhtub meelte pettekujutlustes (siinkohal sisemeele pettekujutlus). Olla mõistuse puhta seaduse kaudu toiminguteks raamistatud on inimloomuse jaoks ülev ning selles ülevuses osaleb isegi pettekujutlus, milles peetakse tahte aruka raamistatuse subjektiivset koostisosa meeleliseks ja iseseisva meeletunde toimeks. Tähtis on seda meie isiksuse kvaliteeti rõhutada ja edendada selle tunde puhul võimalikult palju mõistuse toimet, kuid me peame siiski valvama, et ei madaldaks ega moonutaks tegelikku ja ehtsat ajendit, seadust ennast; sest need rõõmud on vaid järelmid. Vastuolus õnne naudinguga on lugupidamine miski, mille jaoks puudub mõistuse-eelne alustunne (meeleline, patoloogiline). Lugupidamine sarnaneb heameele tundega, olles soovivõime suhtes täpselt sama toimega, kuid pärit teistest allikatest. Toiminguid ei tehta ainult vastavalt kohustusele, vaid kohustusest, mis peab olema kogu kõlbelise edenemise siht.

Enesega rahulolu viitab eitavale rahulolule eksistentsiga, ollakse teadlik mitte millegi vajamisest. Niivõrd, kui ma olen teadlik vabadusest kuuletuda oma kõlblusmaksiimidele, on see ainulaadne allikas muutumatule rahulolule, mida võib nimetada arukaks rahuloluks (sellal kui meeleline rahulolu rajaneb muutlike kalduvuste rahuldamisel). Kalduvus teha seda, mis on kooskõlas kohustusega, saab küll kõlblusmaksiimide toimivust ülimalt hõlbustada, kuid ei tekita neid maksiime. Kalduvus on pime ja orjalik.

Vabadus saab sel kaudsel teel nauditavaks. Seda ei saa nimetada õnneks, sest ei sõltu tunde jaatavast osavõtust, ega õndsuseks, sest ei sisalda täielikku sõltumatust kalduvustest ja soovidest. See sarnaneb eneseküllasusega, mida saab omistada vaid ülimale olendile.

Sellest antinoomia lahendusest järeldub, et praktilistes põhimõtetes on kõlbelisuse teadvustuse ja samaväärse õnne kui selle järelmi loomupärane ja paratamatu side vähemalt mõeldav, kuigi seda ei saa teada ega mõista. Teisalt on näha, et õnne poole püüdlemise põhimõtted ei saa kuidagi tekitada kõlbelisust ning ülim hea (kõrgeima hea esimene tingimus) on seega kõlbelisus. Ja et kuigi õnn raamistab kõrgeima hea teist koostisosa, teeb ta nii vaid esimese kõlbeliselt tingitud, ent paratamatu järelmina. Sellise tingitu ja ta tingimuse sideme võimalikkus kuulub täielikult asjade ülemeelelistesse seostesse, seda ei saa allutada meeltemaailma seadustele, isegi kui selle idee praktiline järelm (kõrgeima hea teostumisele pühendatud toiming) kuulub siia maailma.

III

Ühte ja samasse tunnetusse mahtuva puhta arutleva ja puhta praktilise mõistuse põimingus on viimane esmane, eeldusel, et see põiming ei ole juhuslik ja suvaline, vaid a priori mõistusel rajanev ja nõnda paratamatu. Sellise alluvuseta tekiks mõistusel enesega vastuolu, sest kui arutlev ja praktiline mõistus oleksid ainult kõrvuti, sulgeks esimene oma servad ega lubaks teisest oma valdusse midagi ning teine laiendaks oma rajad kõigele ja püüaks esimest endasse mahutada.

Kõrgeima hea saavutamine maailmas on kõlblusseaduse poolt raamistatava tahte paratamatu objekt. Selles tahtes on kõrgeima hea ülim tingimus meelelaadide täielik sobivus kõlblusseadusega. Sobivus peab seega olema sama võimalik kui selle objekt, sest sisaldub käsus, mis nõuab meil viimast soodustada. Tahte täielik sobimine kõlblusseadusega on aga pühadus, milleks ükski mõistuslik olend ei ole suuteline.

Kuid piiritu edenemine kõlbelise täiuse madalamatelt astmetelt kõrgematele on võimalik, kui eeldada mõistusliku olendi piiritult kestvat eksistentsi ja isiklikkust; seda nimetatakse hinge surematuseks. Nii on kõrgeim hea praktikas võimalik vaid hinge surematuse eeldusel, mis on kõlblusseadusest lahutamatu puhta praktilise mõistuse postulaat.

Ilma meie loomuse kõlbelise ettemääratuse juhtmõtteta kaotaks kõlblusseadus kas pühaduse või siis seotaks selle nõuded saavutamatu lõppsihiga ja see suubuks fanaatilistesse teosoofilistesse unistustesse.

Kõlblusseadus annab praktilise ülesande - kõlbelisuse täiustamise. Kuna seda ülesannet saab täita vaid igavikus, juhatab see surematuse postulaadini. Seadus suunab meid kinnitama ka kõrgeima hea teise koostisosa, kõlblusele vastava õnne võimalikkust; tehes seda huvitult, puhtalt erapooletu mõistuse kaudu. Ta postuleerib Jumala eksistentsi, mis paratamatult kuulub kõrgeima hea võimalikkusse.

Õnn rajaneb loomuse kooskõlal. Kuid kõlblusseadus on loomusest sõltumatu. Kõlblusseaduses ei ole nende vahel paratamatut sidet. Mõistuslik olend ei ole loomuse põhjus ja tema tahe ei saa viia loomust iseenese jõul praktiliste põhimõtetega täiuslikku kooskõlla. Ometi on puhta mõistuse praktilises ülesandes selline side postuleeritud paratamatuna: me peame otsima kõrgeimat head (mis seega peab olema vähemalt võimalik). Kõrgeim hea on maailmas võimalik siis, kui eeldada loomuse ülimat põhjust, millel on kõlbelisele meelelaadile vastav põhjuslikkus. Loomuse ülim põhjus on olemine, mis on loomuse põhjus (ja seega autor) arusaamise ja tahte vahendusel - Jumal. Seega on parima maailma (kõrgeima tuletatud hea) võimalikkus samal ajal kõrgeima algse hea tegelikkuse postulaat, Jumala eksistentsi postulaat. Nüüd on meie kohustus ülendada kõrgeimat head. Jumala eksistentsi eeldamine on kõlbeliselt paratamatu.

See kõlbeline paratamatus on subjektiivne vajadus, mitte objektiivne kohustus ise. Pole olemas kohustust eeldada asja eksistentsi, sest see puutub vaid mõistuse teoreetilisse kasutusse. Küll aga on kohustus tekitada ja edendada maailmas kõrgeimat head, mille võimalikkust ei saa mõistusega kujutleda, kui ei eeldaks kõrgeimat taipu. Selle eksistentsi eeldamine on seega seotud meie kohustuse teadvustamisega. See on usk, isegi puhas mõistuslik usk, mille allikaks on puhas mõistus (nii teoreetiline kui ka praktiline).

Kristlik õpetus annab kõrgeima hea mõiste (Jumala-riik), mis ainsana täidab praktilise mõistuse rangeimad nõudmised. Kõlblusseadusele vastav laad on piiritu väärtusega, sest kogu võimalikul õnnel ei ole õnne targa ja kõikvõimsa väljajagaja otsustuses muud piirangut kui mõistusliku olendi ebasobivus oma kohustusega. Aga kõlblusseadus ise ei tõota õnne. Selle kõrgeima hea teise asendamatu koostisosa puuduse ületab kristlik eetika nii, et toob esile maailma, kus mõistuslikud olendid pühendavad end sihiteadlikult kõlblusseadusele; see on Jumala-riik, kus maailma püha autori kaudu, kes teeb võimalikuks kõrgeima hea, saavutavad loomus ja kõlbelisus kooskõla. Elu käitumisjuhis, käitumise arhetüüp igal tasandil, mille edenemine on võimalik ja paratamatu, on kõlbeline pühadus, sellal kui õndsus (sellega võrdsuhteline heaolu; nimega õnn) on lootuse objekt, mis saavutatav vaid igavikus. Kõlbluse kristlik põhimõte ei ole teoloogiline ega tee Jumala ja ta tahte teadmist mitte nende seaduste aluseks, vaid neile seadustele kuuletumisel kõrgeima hea saavutamise aluseks.

Kõrgeima hea, mis on puhta praktilise mõistuse objekt ja lõppeesmärk, mõiste kaudu juhatab kõlblusseadus usu juurde ning toimub kõigi kohustuste tunnistamine jumalikeks käskudeks; mis ei ole survevahendid ega rajane hirmu või lootuse ajendeil. Ma ei saa selle toimet loota teisiti, kui ühitades oma tahte maailma püha autoriga.

Kõlblus ei ole õpetus sellest, kuidas teha end õnnelikuks, vaid kuidas olla õnne vääriline. Väärilisus on kõlbelise käitumise aine. Eetika on õnne õpetus. Jumala lõppeesmärk ei ole inimeste õnn maailmas, vaid kõrgeim hea. Tarkus on (teoreetiliselt) kõrgeima hea teadmine ja (praktiliselt) tahte ühtivus kõrgeima heaga.

Jumalale antakse omadusi nagu kõikvõimsus ja muu säärane, kuid neid on ainult kolm, kõik kõlbelised: ainus püha, ainus õnnis, ainus tark olend, sest need mõisted viitavad endis piiritusele. Neis sisaldub kõik, mille pärast Jumal on usu objekt.

Inimene on iseenese eesmärk, seega teda ei tohi kunagi kasutada kellegi (isegi Jumala) vahendina ning meie isiku inimlikkus peab olema meile püha, sest inimene on kõlblusseaduse subjekt ja seega selle subjekt, mis on püha. Kõlblusseadus rajaneb tema tahte kui vaba tahte autonoomial, mis peab üleüldiste seaduste kaudu olema paratamatult võimeline nõustuma sellega, millele ta peaks end allutama.

Puhta praktilise mõistuse postulaadid ei ole teoreetilised dogmad, vaid paratamatult praktilise tähtsusega eeldused, mis annavad üldiselt arutleva mõistuse ideedele objektiivse tegelikkuse. Kolm postulaati:

- surematus, seotud kõlblusseaduse täiusliku täideviimise tingimusega;

- vabadus, seotud sõltumatusega meeltemaailmast ja inimese tahte raamistamise mahuga vaimse maailma seaduse (vabaduse seaduse) järgi;

- Jumala eksistents, seotud vaimse maailma tingimusega, mille kaudu see saab olla kõrgeim hea.

Kõrgeima hea väljavaade viib nende postulaatide kaudu mõisteteni, mida arutlev mõistus esitas üksnes küsimustena, suutmata neid lahendada. Vastavalt: paralogismid, antinoomia ja üleloomulik ideaal. Teadmine avardub praktilisest vaatepunktist ning arutleva mõistuse jaoks kogemuseülene saab praktilise jaoks loomuomaseks. Kuid me ei tea seeläbi ei hinge loomust, vaimset maailma ega ülimat olendit, nii nagu nad on iseeneses. Ühendame vaid nende mõisted kõrgeima hea kui meie tahte objekti praktilises mõistes ja teeme seda puhta mõistuse kaudu täiesti a priori. Ühendame vaid kõlblusseaduse abil ja sellega seotuna, austades objekti, mis seda käsib. Aga seda, kuidas vabadus on võimalik, niimoodi ei avastata.

VII

Et puhast teadmist praktiliselt avardada, peab andma a priori eesmärgi, mida kõigist teoreetilistest põhimõtetest sõltumatult mõeldakse kategoorilise imperatiivi kaudu, mis otseselt raamistab tahet, kui praktiliselt paratamatut. Siinkohal on objektiks kõrgeim hea. Aga see on võimatu, kui ei eeldata kolme teoreetilist mõistet (arutleva mõistuse ideed): vabadus (vaimne maailm, Jumala-riik), surematus ja Jumal. Kuna need on mõistuse puhtad mõisted, ei saa teoreetilisel viisil anda mingit nendega kooskõlas olevat taju (mis on alati meeleline) ega seega ka objektiivset tegelikkust. Nende puhta arutleva mõistuse objektide võimalikkust postuleerib praktiline seadus.

Selline teoreetilise mõistuse avardamine ei ole arutlemise avardamine, teisisõnu, teoreetilistel eesmärkidel ei saa olla jaatavat kasutust. Praktiline mõistus näitab, et need mõisted on tegelikud, neil on (võimalikud) objektid. Kuid pole tajusid ega sünteetilisi väiteid. Me ei saa näidata, kuidas mõiste osutab objektile. Loomuomased ja raamistavad on need ideed (muidu kogemuseülesed, arutleva mõistuse korralduspõhimõtted) siis, kui need on puhta praktilise mõistuse paratamatu objekti (kõrgeima hea) teostumisvõimalikkuse alused.

Teoreetiline mõistus mõtleb praktilise mõistuse objektidest kategooriate abil. See toimub kenasti ilma taju (meelelise ega ka ülemeelelise) nõudeta, sest kategooriad pärinevad puhtast arusaamisest, mis on tajule eelnev ja sellest sõltumatu mõtlemisvõime, ning teevad meile teatavaks vaid üldobjekti, mistahes viisil see meile ka antakse. Kuigi ühtki tajuobjekti ei leidu, ei ole kategooriad mõttevormidena tühjad, seda tõendab kõrgeima hea võimalikkust nõudvate mõistete tegelikkus. Ent sellest ei lisandu vähimatki teoreetilist teadmist.

Neid kolme ideed saab määratleda meie loomusest tuletatud omadustega, nagu arusaamine ja tahe, mis on kõlblusseaduses omavahel vastandseoses. Kõik muu, mis kuulub psühholoogiliselt nende mõistete juurde, on kõrvaldatud.

Jumala mõiste ei kuulu füüsikasse, vaid kõlblusse. Metafüüsika abil on võimatu selle maailma teadmistest edeneda Jumala mõisteni ja tõestada veenvate järeldustega selle eksistentsi. Sest eksistentsiaalne väide on sünteetiline, selline, et pean minema mõistest välja ja väitma rohkem kui selles mõeldud, nimelt, et arusaamisest väljaspool on arusaamise mõistega kooskõlas olev objekt. Selle väiteni ei saa jõuda ilmselt ühegi järeldusega.

Mõistusel on selle teadmise saamiseks vaid üks protseduur: puhas mõistus peab oma objekti raamistama, alustades selle praktilise kasutuse ülimast põhimõttest. Kuna me teame vaid väikest osa maailmast ja veel vähem saame seda võrrelda kõigi võimalike maailmadega, saame selle korra ja muu säärase põhjal teha järelduse targa, heategeva, võimsa autori kohta, aga mitte seda, et ta on kõiketeadja, kõik-hea, kõikvõimas. Võime kujutada ette, et tarkus ja muu säärane tulevad esile kõikjal, kus meil on täpsem teadmine, kuid see ei ole järeldus, mille puhul saame uhkeldada taiplikkusega, vaid üksnes voli, mis vajab enne kasutust edasist soovitust.

Kui osutan seda mõistet katsetades praktilise mõistuse objektile, näen, et kõlbluse põhimõte tunnistab selle mõiste võimalikuks vaid siis, kui eeldada maailma autorit, kellel on kõrgeim täiuslikkus. See olend peab olema kõiketeadja, et olla võimeline teadma minu käitumist isegi mu meelelaadi kõige isiklikumates osades (alati-kohal, igavene jne). Nõnda määratleb kõlblusseadus esimese olendi käsitusviisi ülima olendi omana. See ei teostu arutlevalt, vaid kõlbeliselt. Sama kehtib teistegi mõistuse mõistete kohta, mis on praktilise mõistuse postulaadid.

VIII

Puhta arutleva mõistuse vajadus viib mööndavate hüpoteesideni, praktilise mõistuse vajadus täiesti paratamatult postulaatideni.

Kuna puhas kõlblusseadus seob igaüht kui käsk, võib õiglane inimene öelda: ma tahan, et oleks olemas Jumal, et mu eksistents maailmas oleks ka eksistents arusaamise puhtas maailmas väljaspool loomusidemete süsteemi, ja et mu kestvus oleks lõputu. Ma toetun sellele ega loobu sellest uskumusest, sest see on ainus, kus mu huvi vältimatult raamistab mu otsustust, kuna ma ei taha loovutada midagi sellest huvist; ma teen nõnda, pööramata vähimatki tähelepanu pettejäreldustele, ükskõik kui vähe ka suudan neile vastandada usutavamaid.

Võib näida nii, nagu oleks see mõistuslik usk käsk eeldada võimaluse korral kõrgeimat head. Kuid käsitud usk on absurd. Kõrgeima hea esimese koostisosa - kõlbelisuse - suhtes annab kõlblusseadus vaid käsu ja kahelda selle koostisosa võimalikkuses oleks kõlblusseaduse enese seadmine kahtluse alla. Kuid selle objekti teise koostisosa - õnne - võimalikkuse eeldamine ei ole käsk, sest teoreetilisel mõistusel ei ole selle kohta midagi öelda.

Käsul edeneda kõrgeimas heas on objektiivne alus (praktilises mõistuses) ja selle võimalikkuselgi on kuidagi objektiivne alus (teoreetilises mõistuses, millel ei ole selle vastu midagi öelda). Ent mõistus ei saa objektiivselt otsustada, kas nii on üleüldiste loomuseaduste põhjal ilma targa autorita, mis juhib loomust, või vaid autorit eeldades. Nüüd astub sisse subjektiivne tingimus, mis on ainus teoreetiliselt võimalik viis, et kujutleda loomuse valdkonna ja kõlbluse valdkonna kui kõrgeima hea võimalikkuse tingimuse täpset kooskõla; ja see on ainus kõlbelisusele kaasaaitav viis. Printsiip, mis siin meie otsustust raamistab, on puhta praktilise mõistuse usk, meie vabatahtlik otsus eeldada seda eksistentsi ja teha see mõistuse edasise rakenduse aluseks. See tuleb kõlbelise meelelaadi enese seest.

Et kogu meie loomus ei muutu ühekorraga, üritavad esimesena rahulolu saavutada kalduvused (millel on igal juhul esimene sõna). Kõlblusseadus püüab pärastpoole neid sobivates piirides hoida ja isegi suunata kõrgemale eesmärgile, mis ei hooli kalduvusest.

Ent kõlbelise meelelaadi ja kalduvuste vastuolu asemel, mis nüüd tekib (pärast lahinguid võidab järkjärgult teadvuse kõlblustugevus), võivad hakata pidevalt silme ees seisma Jumal ja igavik (sest see, mida saame täielikult tõestada, on sama kindel kui see, mida tuvastame nägemisega). Seaduse pealetungi saab tõesti vältida. Aga kuna meelelaadi, millega toiminguid tehakse, ei saa sisendada ühegi käsuga ning alati võib välispidiselt kannustada toimingutele, ei pruugi mõistus püüda jõudu koguda, et seaduse auväärsuse ereda idee abil kalduvustele vastu seista. Nõnda tehakse enamik seadusele kohaldatud toimnguid hirmust, mõned lootusest, ei ühtki kohustusest. Toimingutel ei ole kõlbelist väärtust. Kuni inimese loomus jääb nagu on, muutub tema käitumine paljaks mehhanismiks, kus kõik võib tõmmelda hästi nagu nukunäidendis, ent kujudest ei avastata elu.

Meiega on teisiti. Kogu oma mõistuse pingutusega saame vaid väga tumeda ja ebaselge tulevikuvaate; Jumal lubab oma eksistentsi ainult oletada, mitte seda tõestada; kõlblusseadus meis nõuab meilt huvitut lugupidamist; üksnes siis, kui see lugupidamine saab tegusaks ja valdavaks, lubab ta meil vilksamisi vaadata ülemeelelisse valdkonda. Vaid nõnda saab mõistuslik olend olla väärt osalema kõrgeimas heas. Mõistatuslik tarkus, mille tõttu me eksisteerime, ei ole vähem austust väärt selle poolest, mida ta meile keelab, kui selles, mida annab.

2. osa: Puhta praktilise mõistuse metodoloogia

Kuidas teha objektiivselt praktiline mõistus ka subjektiivselt praktiliseks.

Vaid filosoofid saavad seada puhta kõlbelisuse kahtluse alla. Tavatähenduses on see ilmne ja mitte abstraktsete üldvormelite, vaid tavalise kasutuse kaudu, nii nagu parema ja vasema käe erinevus.

Kõlbelisusel on inimese südamele seda rohkem mõju, mida puhtamalt seda esitatakse. Sellest järeldub, et kui kõlblusseadus ning pühaduse ja loomutäiuse märgid üldse mõjutavad meie teadvusi, teevad nad seda vaid siis, kui on asetatud südamesse oma puhtuses kui ajendid, mis ei ole segatud heaolu vaatega, sest kõige silmapaistvamalt näitavad nad end kannatuses. Aga tegur, mille kõrvaldamine tugevdab liikumisjõu toimet, on takistus; seega on iga ajendite segu, mis pärineb kellegi isiklikust õnnest, takistuseks kõlblusseaduse mõjule inimese südames.

Kui imetletud teo ajendiks oli lugupidamine kohustuse vastu, on sel vaatleja teadvusele väga suur mõju. Seega on kohustusel teadvusele läbiv mõju. Kui toimingu mõtteks on teene, on ajend juba segatud enesearmastusega ja toetub meelelisele.

Meie esimene ülesanne on teha kõlblusseadusele vastavast otsustamisest oma toimingute tavaline kaaslane. Teine ülesanne rajaneb kutsumusel märgata eeskujude põhjal ja kõlbelise meelelaadi eredas esituses näitlikult tahte puhtust.

Kokkuvõte

Kaks asja täidavad mu südant harduse ja aukartusega seda enam, mida rohkem ma neile mõtlen - tähistaevas pea kohal ja kõlblusseadus minu sees.

Teadus (kriitiliselt otsitud ja uurimisviisi poolt suunatud) on kitsas värav, mis juhib tarkuse õpetuseni, ja kui selle kaudu saadakse aru mitte ainult sellest, mida keegi peaks tegema, vaid sellestki, mis peaks saama õpetajatele selge ja hea tarkusetee kavandamisel juhiseks, mida igaüks saaks järgida, ja hoida teisi minemast eksiradu. See on teadus, mille suhtes filosoofia peab alati jääma eestkostjaks, ning kuigi publikul pole mingit huvi selle habraste uurimuste vastu, võib tal väga hästi olla huvi õpetuste vastu, mis sellised vaatlused talle esmakordselt selgeks teevad.