Uurimus inimese arusaamisest

David Hume

konspekt

I peatükk: Filosoofia eri liikidest

1: On olemas kaks liiki filosoofe. Kõlblusfilosoofia leiab, et inimene on sündinud tegutsema.

2: Teine filosoofia leiab, et inimene on pigem seletav kui tegutsev olend, inimloomus on arutluse subjekt.

II peatükk: Ideede algupärast

11: Teadvuse tajude ja pärastise meeldetuletuse vahel on suur vahe. Ka elavaim mõte on alamal igavaimast aistingust.

12: Teadvuse tajudel on kaks klassi, mida eristavad jõu ja elavuse astmed. Jõuetumad ja elutumad on mõtted ja ideed. Teised on muljed.

13: Mõte näib olevat vaba ja sidumatu, kuid tal on kitsad piirid. Kuldne mägi = kuld + mägi. Mõtlemisainestik on tuletatud kas välis- või sisetundest, nende segunemine ja seostamine on seotud teadvuse ja tahtega ning ideed (nõrgad tajud) on muljete ja elavamate ideede koopiad.

14: Mõtteid ja ideid saab jagada tundest väljanopitud lihtideedeks. Ka kõige laiema algupäraga ideed, nagu Jumala ja hea olemise idee, tuletatakse teadvuse tehingutest, headuse ja tarkuse kvaliteetide lõputust kasvust.

17: Kõik ideed peale abstraktsete on loomult segased ja kalduvad segunema teiste sarnaste ideedega.

III peatükk: Ideede seostamisest

19: Ideede ühendamiseks on kolm põhimõtet: sarnasus, näiteks pilt viib mõtted originaalile; naabrus (ajas või ruumis), näiteks ühe toa mainimine juhatab sisse teiste uurimise; põhjus-tagajärg, näiteks haavale mõeldes kajastame ka valu. Vastandus, mis on samuti ideede ühendus, on sarnasuse ja naabruse segu.

IV peatükk: Arusaamistehingutega seotud skeptilised kahtlused

1. osa

20: Järeldamise ja järeleuurimise kahtliiki objektid on ideede suhted ning endastmõistetavad tõsiasjad. Esimest liiki on geomeetria, algebra, aritmeetika ehk iga mõistetav või näitlikult kindel jaatus. Näiteks, hüpotenuusi ruut võrdub kaatetite ruuduga või 3•5=30:2. Neid väiteid saab avastada mõtlemise abil, sõltumata sellest, mis eksisteerib kusagil universumis. Kuigi loomuses ei ole kolmnurka, ei mineta Eukleidese tõed iial oma kindlust.

21: Teine liik. Fakte ei saa teha kindlaks samamoodi. Vastandfakt on võimalik. Et päike homme ei tõuse ja tõuseb, on võrdsed vaimsed väited, esimene ei vihja rohkem vasturääkivusele kui jaatusele ja selle väärust ei saa näidata.

22: Kõigi faktiseletuste aluseks on põhjus-tagajärg suhe. Vaid sellise suhte vahendusel saame minna mälu ja meelte andmetest kaugemale.

23: Seda suhet esindavat teadmist ei saada seletuste poolt a priori, vaid see lasub täielikult kogemusel, kus leiame, et mingi üksikobjekt on pidevalt teisega seotud.

24: Põhjuseid ja tagajärgi ei avastata järeldamise, vaid kogemuse kaudu.

25: Iga tagajärg on põhjusest erinev sündmus. Seega ei saa seda avastada põhjuses ja selle esimene, a priori käsitusviis peab olema täiesti suvaline.

26: Järeldamise ülim püüe on taandada loomunähtusi tootvad põhimõtted suuremale lihtsusele ja siduda üksiktagajärjed samalaadsus-, kogemus- ja vaatlusseletuste vahendusel väheste üldpõhjustega, milleks on nõtkus, külgetõmbejõud, osade kokkukuuluvus ja liikumistõuge. Ent ükski seletus ei ole piisav, viimsed lätted ja põhimõtted on uurimisele suletud. Täiuslikem naturaalfilosoofia tõrjub teadmatust vaid veidi kaugemale, nii nagu täiuslikem kõlblus- või metafüüsikafilosoofia püüab seda võimalikult suurel hulgal üles leida. Kogu tulemus on see, et filosoofia vaatleb inimlikku nõrkust.

27: Geomeetria ei vii lõpp-põhjuste teadmiseni. Kõik matemaatika osad rajanevad oletusel, et selle tehingutes on loomu poolest sisse seatud kindlad seadused, ning kasutavad abstraktseid seletusi kas kogemuse abistamiseks nende seaduste avastamisel või nende mõju raamistamiseks üksikjuhtudel. Kui seletame a priori, vaagides vaid objekti (põhjust), nii nagu see ilmub teadvuses vaatlusest sõltumata, ei saa see sisendada arusaamist niisugusest eraldi objektist, mis on tagajärg, veel vähem näidata meile lahutamatut sidet nende vahel.

2.osa

29: Meeled teavitavad meid leiva värvist, raskusest ja koostisest, kuid meeled ega järeldamine ei saa teavitada kvaliteetidest, mis teevad selle söödavaks ja turgutavad inimese keha. Nägemine või tunne annab edasi keha liikumise ideed, kuid jõudu, mis viib keha paigast paika, ei saa käsitleda ka kaudselt. Meeleliste kvaliteetide ja salajõudude vahel pole sidet ning seega ei paiguta teadvus neid kokku selle põhjal, mida ta teab nende loomusest. Leib, mida ma varem sõin, toitis mind; see tähendab, et selliste meeleliste kvaliteetidega keha oli varustatud sel ajal selliste salajõududega. Aga pole paratamatut järelmit, et teine leib teisel ajal samuti mind toidab ja nende salajõududega peavad alati kaasnema need meelelised kvaliteedid. Järelmi on tõmmanud teadvus, tehtud on kindel samm, mõtlemisprotsess. Kahe väite “leidsin, et selle objektiga käib alati kaasas see tagajärg” ja “näen ette, et teiste samamoodi nähtuvate objektidega kaasneb samasugune tagajärg” puhul on üks teisest järeldatud. Seega ei ole nende seoseks mõistmine, vaid see nõuab vahendajat, mis teeb sellise järelduse tegemise teadvusele võimalikuks. Mis vahendajaga tegu, see ületab mu mõistmise.

30: Seletusi on kaht liiki, näitlik, mis sisaldab ideede suhteid, ning kõlbeline, mis sisaldab fakte ja eksistentsi. Kõik vaimne ja selgesõnaline on vasturääkivuseta, seda ei saa ühegi näitliku tõendiga ega abstraktse seletusega a priori kummutada. Kõik eksistentsi puutuvad tõendid rajanevad põhjusel-tagajärjel, mille kohta meie teadmine on tuletatud kogemusest. Meie katselised lõppjäreldused viivad arvamuseni, et tulevik sarnaneb minevikuga. Viimast arvamust eksistentsi puutuvate tõenditega tõestada püüdes tekib surnud ring.

31: Kogemustõendid rajanevad sarnasusel, mida avastame loomuobjektidel.

5. peatükk: Nende kahtluste skeptilised lahendused

1. osa

34: Kõigis kogemusseletustes (millest sõltub peaaegu kogu teadmine) teeb teadvus sammu, mida ei toeta ükski arusaamise tõend või protsess. Kui teadvus ei ole seda sammu tehes seotud tõendiga, peab selle esile kutsuma teine sama kaaluga põhimõte, mis säilitab oma mõju niikaua, kui inimloomus jääb samaks.

35: Tugevaima seletus- ja kajastusvõimega isik, kes äkki saadetakse meie maailma, näeb kohe objektide ja sündmuste pidevat järjestumist, kuid ei jõua põhjuse-tagajärje ideeni, sest jõud, mille kaudu loomutehinguid esitatakse, ei ilmu iial meeltesse, ning ta ei suuda järeldada, et üks on teise põhjus, kui sellele eelneb. Ühe eksistentsist ei ole võimalik järeldada teise nähtumist ning see isik hakkab tegema järeldusi alles kogemusi saades.

36: Kõik kogemusjäreldused on tava, mitte seletuse tagajärjed. Tava on seega inimelu suur juht. See on põhimõte, mis teeb kogemuse kasutatavaks ja paneb meid lootma tulevikus samasugust sündmustejada, nagu oli minevikus. Tava mõjuta ei teaks me üldse neid fakte, mis asuvad mujal kui vahetult mälus ja meeltes. Me ei saaks iial teada, kuidas kohandada vahendeid eesmärkidega või kasutada oma loomujõude tagajärje saavutamiseks.

38: Kogu usk fakti või eksistentsi tuleneb objektist, mis on saadaval meeltele ja mälule, ning selle ja mõne teise objekti tavalisest kokkukuuluvusest.

2. osa

39: Miski pole vabam kui inimese kujutlus. Kuigi see ei välju sise- ja välismeelte poolt sisustatud ideede laost, on sellel piiritu ideede segamise, ühendamise ja lahutamise jõud. Ta võib teeselda sündmuste rida koos kõigi tegelikkuse ilmingutega, kirjutada neile juurde aja ja ruumi, kujutleda neid eksisteerivana. Väljamõeldise ja uskumuse vahe ei rajane ainult ideel, vaid ka tundel. Me saame panna inimesele hobuse pea, aga ei usu, et selline hobune tegelikult eksisteeriks. Uskumus on seotud tundega. Tunne ei sõltu tahtest ja seda ei saa suvaliselt käskida. Kui mälul või meeltel on objekt, ilmub tava jõul kohe kujutlus sõnastada seegi objekt, millega see on harilikult koos; selle käsitusviisiga kaasnev tunne erineb väljamõeldisest. Kui ei oleks fakti, mida me usume nii kindlalt, et ei kujutle vastupidist, siis käsitusviisidel, millega nõustuda ja mida hüljata, vahet ei oleks - tunne eristab neid.

40: Uskumust on tundena raske määratleda. Seda saab kirjeldada kui teadvuse toimingut, mis esitab meile tegelikke asju väljamõeldistest tõelisemana ja annab kujutlusele suurema kaalu. Kujutlusel on võim kõigi ideede üle, kuid uskumuseni see ei ulatu, kuna uskumuse aluseks ei ole ideede loomus, vaid nende käsitlusviis ja tunne teadvusele.

41: Puuduva sõbra pilt elavneb sarnasuse kaudu. Iga kirg, mille see idee ajendab (rõõm, kurbus), nõuab uut jõudu. Tagajärge tekitamises on koos suhe ja olemasolev mulje. Kui pilt ei too esile sarnasust, ei vii ta mõtet sinna ja idee pigem nõrgeneb kui elavneb.

42: Jõud võib tulla ka naabruse kaudu. Kaugus vähendab idee jõudu. Mõlemad teadvuse objektid on ideed. Siire üksi ei suuda anda ideedele suuremat elavust.

43: Põhjuslikkusel on sama mõju kui kahel eelmisel.

44: Põhjuslikkus eeldab alati objekti suhteseose uskumust, muidu pole suhtel tagajärge. Pildi mõju eeldab, et me usume, et sõber on kunagi eksisteerinud. Kodu naabrus ergutab ideid siis, kui usume, et kodu tegelikult eksisteerib. Kui viskan puu tulle, kujutleb mu teadvus seda, et see suurendab, mitte ei vähenda tuld - selline ülekanne põhjuselt tagajärjele ei tulene järeldusest, vaid tavast ja kogemusest. Loomuse kulgemise ja ideede järjestumise vahel on ette kindlaksmääratud kooskõla, mis leiab aset tava alusel.

45: Lapse esimestel eluaastatel põhjus-tagajärg seos ei avaldu ning kaldub ka igas muus elujärgus vigu tegema.

VI peatükk: Tõenäosusest

(Locke´i tõendid on näitlikud ja tõenäolised, Hume lisab tõestuslikud: kahtluseta kogemuslikud tõendid.)

46: Maailmas ei ole juhuslikkust. Kuid on tõenäosus, mis tekib juhuste ülekaalust mingis suunas. Vastavalt ülekaalu suurenemisele suureneb tõenäosus. Teadvus vaatab sündmuse avastamiseks igasse suunda, ent leides asjaolusid, mis lähevad kokku pigem ühe kui teise sündmusega, liigub teadvus sagedamini selle sündmuse juurde.

47: Põhjuste tõenäosusega on sama lugu kui juhusega. Mõni põhjus tekitab pidevalt sama tagajärje. Aga on ebakindlamaid põhjuseid, näiteks oopium ei pane kõiki uinuma. Kui sarnasena nähtuvatele põhjustele järgnevad erinevad tagajärjed, võivad nood meenuda teadvusele ja siseneda meie kaalutlusse, kui raamistame sündmuste tõenäosust. Kuigi anname eelise sagedasemale, ei saa mööda vaadata teistestki (näiteks soe ilm jaanuaris). Kui sündmuses langeb palju vaateviise kokku, siis need tugevdavad seda kujutlust, sigitavad uskumuse-tunde ja annavad selle objektile teistsuguse sündmuse ees, mida nii paljud katsed ei toeta, eelise.

VII peatükk: Paratamatu ühenduse ideest

1. osa

48: Matemaatikateaduste suur paremus kõlbluse ees on see, et nende meelelised ideed on alati selged, nende vähimgi lahknevus vahetult tajutav ja samad mõisted väljendavad samu ideid (näiteks ovaal ei lähe segi ringiga). Kõlblus- ja metafüüsikateaduste edu takistab ideede segasus ja mõistete mitmetähenduslikkus. Loodusteaduste edenemist pidurdab sobivate katsete puudus ja nähtuste avastamise juhuslikkus.

51: Meeltele nähtuvad välisobjektid ei anna meile jõu ega paratamatu seose ideed. Jõu ja energia idee on kajastuse idee, sest tekib teadvuse tehingute kajastamisest ja tahte käsust.

2. osa

59: Selle all, et üks objekt on seotud teisega, mõtleme vaid seda, et need on seotud meie mõttes ja tekitavad järelduse, mille kaudu saavad teineteise eksistentsi tõendiks.

60: Teaduste ainus vahetu kasu on õpetada meid juhtima ja korraldama tuleviku sündmusi nende põhjuste kaudu. Põhjus on objekt, millele järgneb teine ja mille ilmumine viib mõtte alati sellele teisele.

61: Kus pole muljet, ei saa olla ideed. Keha või teadvuse üksiktehingu puhul ei tekita miski muljet ega saa seega sisendada ka ideed, jõudu ega paratamatut sidet. Ent kui ilmneb palju samasuguseid juhtumeid ja samale objektile järgneb alati sama tagajärg, siis kasutame põhjuse ja sideme mõistet. Siis on meil uus tunne või mulje, mis ehitab mõttes või kujutluses objekti ja selle hariliku kaaslase vahel tavasideme; see tunne on otsitava idee originaal. See idee tekib hulgast sarnastest juhtumitest.

VIII peatükk: Vabadusest ja paratamatusest

1. osa

69: Ajendite ja tahteaktide kokkukuuluvus on niisama korrapärane ja ühtlane kui põhjuse ja tagajärje oma ning see korrapärane kokkukuuluvus on inimkonnas üleüldiselt teada ega ole väitlusobjekt (ka mitte filosoofilise). See inimtoimingute kogetud ühtlus on läte, millest teeme järeldusi.

73: Vabadus on (vastavalt tahte piiritlusele) jõud toimida või mitte toimida - me saame valida nii paigalseisu kui ka liikumise. See hüpoteetiline vabadus on kõigil, kes ei ole vangis.

74: Miski ei eksisteeri ilma eksistentsi põhjuseta. Juhus on vaid eitussõna ega vahenda mingit tegelikku jõudu, millel on loomulik olemine.

2. osa

78: Universumis ei ole vabadust. Kui me toimime, siis toimitakse meiega. Maailma looja, meie tahteaktide autor, pani sellesse mõõtmatusse masinasse liikumise ja andis olendeile sellise iselaadi asendi, et iga järgmine sündmus tuleb vältimatu paratamatuse tõttu. Inimtoiminguis ei saa olla üldse kõlbelist nurjatust või muidu peavad nad süüdistama selles loojat (lõpp-põhjust).

IX peatükk: Loomade mõistusest

83: Loomadki õpivad palju asju kogemusest ja järeldavad, et samad sündmused toimuvad samadel põhjustel.

84: Loomade järeldusi ei juhi seletamine, vaid tava, mis paneb looma igast meeleobjektist järeldama selle harilikku kaaslast ja kannab kujutlused uskumuse abil ühest nähtumusest teise.

X peatükk: Imedest

XI peatükk: Iseseisvast jumalikust ettehooldest ja teispoolsusest

109: Jumalikkus võib ehk olla õnnistatud omadustega, mille tarvitamist me iial ei ole näinud, kuid see on vaid tõenäosus ja hüpotees.

XII: Akadeemilisest ja skeptilisest filosoofiast

3. osa

131: Abstraktsete teaduste ja näitlikkuse ainsad objektid on kvantiteet ja hulk ning kõik katsed laiendada seda nende piiride taga olevatele teadmisliikidele on vaid sofistika ja pettekujutlus. Kvantiteedi ja hulga koostisosad on sarnased ning tasub uurida nende võrdsust ja ebavõrdsust erinevates nähtumustes. Kõik muud uurimused vaatlevad vaid fakte ja eksistentsi ega ole võimelised näitlikkuseks. Mis “on”, võib “mitte olla”. Fakti eitus ei sisalda vastuolu. Olendi mitteeksisteerimine on niisama selge idee kui eksisteerimine.