Saksa jutlused

Meister Eckhart

konspekt

Jutlus 1 (DW33)

Pühakud vallutavad oma usuga neli valdkonda: maailma, mida saab ületada vaimurikkusega; keha, mida saab ületada nälja ja januga; kuradi riigi, mida saab vallutada mure ja piinaga; Kristuse riigi, mida saab vallutada armastuse jõuga.

Kui arm ja hõng sisenevad tahtesse, nimetame seda armastuseks, kui nad sisenevad meie arusse, nimetame seda usu valguseks. Kui nad sisenevad pulbitsevasse ossa, mis on meie dünaamiline jõud, nimetame seda lootuseks.

Jutlus 2 (DW38)

Kui kujutada sõna ette mõistuses, on see nii puhas ja õrn, et on õige sõna, enne kui võtab vormi mu mõttes ja lõpuks lausutakse kehaliselt suu kaudu, olemata siis muud kui sisemise sõna avaldumine. Samal moel kõneldakse sisemine sõna hinge südames, selle sisimas ja puhtaimas osas: mõistuses. Seal leiab aset sünd.

Aeg ei saa loomupäraselt puudutada ei Jumalat ega hinge, muidu nad poleks need. Kui aeg saaks puudutada hinge, ei saaks Jumal selles kunagi sündida ja see ei saaks sündida Jumalas.

Mõistuses olen ma ühevõrra lähedal punktile, mis asub kaugel mere taga, kui ka kohale, kus ma praegu seisan. Selles Jumala avaruses ja rikkalikkuses saavutab hing teadmise, miski ei page ta eest ja ta ei otsi midagi muud.

Üks läte, millest voogab arm, on seal, kus Isa annab sünni oma Pojale. Teine seal, kus olendid voogavad välja Jumalast; eemal esimesest, nii nagu maa taevast.

Jutlus 3 (DW28)

Kes armastab õiglust, see seda ka valdab, selle poolt vallutatakse ja saab õiglaseks. Õiglane inimene ei ole Jumala ega olendite teenistuses, vaid on vaba. Mida lähemal õiglusele, seda enam on vabadust. Sest miski, mis on loodud, ei ole vaba. Niivõrd, kui minu kohal on miski, mis ei ole Jumal, olen ma sellest rõhutud; ka armastus rõhub, kui ei ole vaba. Ebaõiglane inimene tõe teenistuses on patu ori.

Ego (mina) saab õigesti kasutada vaid Jumala kohta tema ühtsuses. Vos (sina) ütleb, et sa võid olla üks selles ühtsuses. Seega, ego ja vos viitavad ühtsusele.

Jutlus 4 (DW30)

Kohas, millest aeg ja ühegi märgi valgus iial läbi ei tungi, hinge kõrgeimas paigas, loob Jumal kogu selle maailma.

Jutlus 5 (DW53)

Palvetamine: harjutan kõnelema endast ja asjadest eraldumisest; ütlen, et peaksime pöörduma tagasi lihtsasse headusse, mis on Jumal; ütlen, et peaksime olema teadlikud võimsast õilsusest, mille Jumal on andnud hingele, et saaksime temaga ühineda; räägin jumaliku loomuse puhtusest ja särast selles. Jumal on sõna: rääkimata sõna. Isa on kõnelev toiming ja Poeg on toimiv kõne.

Jutlus 6 (DW58)

Samal moel nagu eristuvad must ja valge (üks ei talu teist), eristuvad ka miski ja eimiski. Eimiskisus on see, mis ei saa võtta midagi millestki vastu, miski on see, mis saab võtta midagi millestki vastu. Sama on Jumalas: mis iganes on miski, on täiuslikult Jumalas ja temas täiuslik. Kui hing on Jumalaga ühendatud, valdab ta temas täiuslikult kõike, mis on miski. Hing unustab seal enese ja kõik asjad, teades end Jumalas jumalikuna, niivõrd kui Jumal on seal.

Jutlus 7 (DW48)

Kõik sarnased asjad armastavad üksteist ja ühinevad, seevastu erinevad väldivad ja vihkavad. Suurim erinevus on taeval ja maal. Maa tajub endas erinevust taevast, ta on pagenud taevast madalaimasse punkti, on liikumatu, ei saa taevale läheneda. Aga taevas tajub, et maa on temast pagenud, ja pakub end maale, et teha ta viljakaks - maa on seega kõige viljakam ajalikest asjadest.

Hinge sädet ei puuduta ei ruum ega aeg, see vastandub kõigile olenditele ega soovi midagi peale Jumala. Ta ei piirdu Isa, Poja ega Pühavaimuga ega kolme isikuga koos, niivõrd kui nad eksisteerivad üksikosadena. See valgus ei piirdu jumaliku loomuse viljaka ühtsusega ega lihtsa, vaikse, jumaliku olemisega, mis ei anna ega võta midagi, vaid pigem soovib teada, kust see olemine tuleb. Sisimas paigas, kus ei ole eristust, ei Isa, Poega ega Pühavaimu, kus igaüks on võõras, saab valgus rahu. See on lihtne vaikus, iseeneses liikumatu, millest liiguvad kõik asjad.

Jutlus 8 (DW50)

Pühakud on mõnikord tummad, sest näevad nii võimsat ja salapärast Jumala headust, et nende teadvus ei suuda selle märki kinni hoida, kuna teadvuse märgid on teistsugused ning nii võimsat Jumalat ei saa panna sõnadesse.

Jutlus 9 (DW41)

Õiglane inimene toimib nagu Jumal, miksita, ja nii nagu elu elab enda jaoks, otsimata miksi, et end õigustada, teab samamoodi ka õiglane inimene ilma õigustava miksita, mida teeb.

Nälg Jumala tahte järele: mida näljasem olla, seda enam toit maitseb. See on nii meeldiv tahe, et kui Jumal ka soovib neid säästa, ei soovi nad, et Jumal seda teeks, sest on nii rahul sellega, mida ta algselt neilt soovis.

Kõik, mida otsime viiteta Jumalale, on eimiski. Loomutäius on Jumal või eksisteerib temas ilma vahenduseta.

Jutlus 10 (DW39)

Õiglane inimene ei taotle oma toimingute kaudu midagi, sest need, kelle toiminguil on iseseisev eesmärk või miks, on teenrid ja palgalised ning tõeliselt on nende toimingud surnud, isegi kui sihiks on Jumal. Toimi sisemise aluspõhja järgi ja kõik toimingud on elusad toimingud.

Kui kujutled, et mingi loomutäius on teisest tähtsam, siis sa ei armasta seda õigluse järgi ja Jumal ei toimi sinus. Sa pole õiglane.

Igavikus pole varasemat ega hilisemat, tuhat aastat tagasi sündinu ja tuhande aasta pärast sündiv on igavikus üks ning Jumala teona on need mõlemad üks praegusega.

Isa loomuses on anda sünd Pojale, Poja loomuses, et mina sünnin temas ja tema märgis. Pühavaimu loomuses on, et mind kasutatakse temas ära ja ma muundun täielikult armastuseks.

Jutlus 11 (DW40)

Jumalat ei tule võtta hea ja õiglasena, mis on tema rüü, vaid puhta ja selge substantsina. Seega kisu Jumalalt maha kõik, mis teda rõivastab, ja võta teda ta riietusruumis, kus ta on alasti ja paljas iseeneses. Nõnda saad temas püsida ja pälvid viis asja: inimese ja Jumala vahel pole eristust, nad on üks; inimene tuletab oma õndsuse sellestsamast puhtusest, millest Jumal; tema teadmine, toimimine ja arusaamine on üks Jumala teadmise, toimimise ja arusaamisega; Jumal sünnib temas alati, sellest saadakse aru nii, kuidas Jumal ilmutab oma märgi; ta sünnib Jumalas pidevalt, sest Jumala märgi ilmutamine meis teeb meid justkui Jumalaks, mida enam ilmutame end, seda enam oleme Jumala moodi, seda enam temaga ühendatud.

Jumalas on Isa aktiivne, Poeg passiivne.

Jutlus 12 (DW1)

Ka kõrgeimad inglid on vaid hingetempli ebatäiuslik samasugusus, nad ei saa minna üle piiri, millest hing saab.

Jutlus 13 (DW2)

Kui vaim oleks alatiseks (mõistuse jõuga hinges) ühendatud Jumalaga, ei jääks me iial vanaks, sest nüüd, milles Jumal lõi inimesed, ja nüüd, milles inimsoo viimane liige lahkub, ja praegune nüüd on Jumalas samad, ei muud kui üksik nüüd.

Hinges on jõud, mis on nimetu, vormitu, tühi ja vaba, üks ja lihtne kui Jumal. Aga ükski jõud, ka Jumal, ei saa piiluda hetkekski hinge varjupaika, mis on üks ja lihtne.

Jutlus 14 (DW8)

Õilsaimad asjad on olemine, elu ja teadmine. Teadmine on neist kõrgeim, sest teised sisalduvad selles. Samas on kõrgeim elu, nagu elus puu on üllam kivist, millel on vaid olemine. Aga puhas, iseeneses olemine on kõrgeim, sest olemist vallates valdab ka teadmist ja elu.

Jutlus 15 (DW10)

Keha on rohkem hinges kui hing kehas. Keha ja hing on rohkem Jumalas kui enestes ning õiglus on kõigi asjade läte tões.

Teenri ja isanda vahel pole iial võrdset armastust. Teener on Pojast eemal. Näha Jumalat samade silmadega kui värvi oleks vale, sest see on ajalik ja kõik ajalik on võõras Jumalale. Kui nüüd´is sisaldub ka väga väike osa aega, on see ikkagi aeg.

Õiglane olemine jääb kannatuses ja rõõmus, kibeduses ja magususes samaks ega luba millelgi takistada meid leida ühinemist õigluses. Õiglane inimene on üks Jumalaga. Samasugusus on armastatu. Armastus armastab alati seda, mis on temaga sama. Seega armastab Jumal õiglast inimest nagu iseennast.

Jutlus 16 (DW12)

Kolm asja, mis takistavad kuulda igavest sõna, on kehalisus, mitmus ja ajalikkus - ning need tuleb ületada. Kogu igavese Isa õpetus on tema olemine, loomus ja jumalikkus, mille ta ilmutab meile Pojas, õpetades meid saama Poja taoliseks. Kõik, mida Jumal teeb, teeb ta selleks, et me saaksime tema ainusündinud Pojaks, ning pärast näitab ta meile oma olemise ja loomuse küllust, kogu jumalolemise sügavikku.

Kui armastad ennast, armastad igaüht nii palju kui ennast. Kuni sa ei armasta mõnda teist sama palju kui end, ei armasta sa ennast õigesti. Ja sõpra ei tohi armastada teistest enam.

Inglid, inimesed ja kõik olendid, kes iganes ka Jumalast väljusid, on võrdselt eksisteerivad - seda enam on nad võrdsed igaveses eksistentsis Jumalas. Jumalas eksisteeriv kärbes on ülevam kõrgeimast inglist iseeneses.

Silm, millega ma vaatan Jumalat, on täpselt sama kui silm, millega Jumal vaatab mind. Minu silm ja Jumala silm on üks silm, üks nägemine, üks teadmine ja üks armastus.

Jutlus 17 (DW21)

Kui ütlen, et Jumal on hea, siis lisan midagi.

Teisalt on üks eituse eitus. Üks on see, millele pole midagi lisatud. Iseseisev ingel eitab, et on keegi teine. Aga Jumal on üks ja eitab kõike muud, sest pole midagi Jumalast eemal, ta on kogu jumalikkuse üks Isa.

Arm, mida kogeme selles elus, ja õndsus, mida hiljem valdame igaveses elus, suhtuvad teineteisesse kui õis ja vili. Arm ei ühenda hinge Jumalaga, vaid on selle teostumine, tema töö on juhtida hing tagasi Jumalani.

Jutlus 18 (DW42)

Kui hing pöördub väliste asjade poole, siis ta sureb ja samas sureb ka Jumal hinge jaoks. Nii nagu keha sureb siis, kui hing lahkub.

Hing on endas niisama noor, nagu ta loodi, vanus kuulub kehale, milles ta meeleliselt toimib. Hingel on kaks jõudu, mis pole seotud kehaga: mõistus ja tahe. Need toimivad üle aja. Hinges on piiratud olemisest vabastav puhas jõud, kuhu ei saa siseneda ükski olend, vaid ainult Jumal, kes asub seal, temagi mitte üksikosadena (tark, hea, rikas), vaid jumaliku ja alasti loomusega.

Jutlus 19 (DW5a)

Jumal ei saa anda osa. Ta annab kõik või mitte midagi. Jumal ei tea midagi peale enese. Ta silm on suunatud vaid enesele. Mida ta näeb, näeb ta eneses. Seega ei näe Jumal meid, kui teeme pattu. Et saada kinki, ei saa olla endale lähem kui teistele.

Kõik olendid ja inglid on eimidagi ja eimidagi on puudujääk, mis reostab hinge. Nad põhjustavad ebapuhtust.

Jutlus 20 (DW16a)

Paljud arvavad, et hinge märk sünnib tahtest ja teadmisest. Kuid pigem pole see nende, vaid hinge enese saadus, nagu nägu peeglis või oks, mis kasvab puust ja säilitab ta nime ja loomuse, olles iseenese väljendus. Hingest väljunu on sama mis sissejäänu. Märk on Isa Poeg.

Jutlus 21 (DW86)

On kaks liiki vahendeid. Esiteks need, milleta ei saa Jumalani jõuda: (välised) tööd ja (sisemised, aruka arusaamisega) toimingud ajas. Ning teised, mis hülgavad esimesed - tõus Jumala juurde toimub mõistuse elusa ja mõistusliku tõe kaudu, mitte meelemärkite eristamise kaudu. Valgus on toimingud ja vastupidi.

Hingel on Jumalani kolm teed: otsida mitmesuguste armastavate toimingutega kõigis olendeis Jumalat; teetu tee, kus puuduvad tahe ja märgid ning tõuseme üle enese ja asjade, vaba ja siiski määratletud, mitte veel substantsiaalses olemises, me ei näe Jumalat vahetult, Peetrus; olemine kodus, Jumala otsene nägemine tema enese olemises, Kristus.

Kolm olemuslikku asja toimingu tegemiseks: korralikkus, selle kõrgeim aspekt; taip, parim teadmine; läbinägevus, elava tõe rõõmsa kohalolu tunnetus. Need kattuvad omavahel ja viivad lähemale Jumalale.

Kolm liiki tahet: meeleline, mis nõuab juhtnööre ja ajendab meid kuulma tõelisi õpetajaid; mõistuslik, mis juhib me tegevust ja ajendab tegusid kõrgeima eesmärgi poole; igavene. Võib juhtuda, et mõistuslik tahe on loomupärastest naudingutest vaba ja keelab ka meelelisel tahtel olla nendega seotud ning see nõustub. Siis muutub vastuolu rõõmuks, sest see, kuhu muidu peame pürgima suure pingutusega, saab südame meeldivuseks - ning vaid siis kannab see vilja. Muidu ei ole õige öelda, et kehalised objektid ei mõjuta meeli.

Jutlus 22 (DW52)

Vaene inimene on see, kes ei soovi, ei tea, ei oma midagi.

Kui ma eksisteerisin oma algpõhjuses, polnud mul Jumalat ja ma olin iseenese põhjus. Ma ei tahtnud midagi ega soovinud midagi, sest olin alasti olend ja teadsin end tõe hõngu kaudu. Soovisin vaid ennast ja ei midagi muud. Mida ma soovisin, see oli minu, ja ma soovisin endale ennast ning olin vaba nii Jumalast kui kõigist asjadest.

Aga kui ma vaba valiku kaudu nähtavale ilmusin ja võtsin vastu oma loodud olemise, siis saabusin Jumala valdusse, sest enne, kui olendid saabusid eksistentsi, ei olnud Jumal “jumal”, vaid pigem see, mis ta oli. Siis, kui olendid nähtavale tulid ja võtsid vastu oma loodud olemise, ei olnud Jumal “jumal” iseeneses, vaid olendeis.

Kuni Jumal on “jumalas”, ei ole ta olendite ülim eesmärk. Kui kärbsel oleks mõistus, ei oleks isegi temal rahulolu “jumalaga”. Me peame tahtma sama vähe kui enne olemisse tulekut - seetõttu on vaene see, kes ei taha midagi.

Kellel on vaesus teadmises, need peaksid elama nii, et nad ei tea, et nad ei ela endile, tõele ega Jumalale. Nad peaksid olema vabad teadmisest, et nad ei tea, mõista ega tunne, et Jumal elab neis. Veel enam, nad peavad olema vabad kogu teadmisest, mis neis elab. Sest kui me sisaldusime Jumala igaveses olemuses, ei olnud meis midagi muud peale Jumala, sest mis oli meis, see oli meie. Seega ütleme, et peaksime olema eneseteadmisest niisama vabad kui enne seda, kui meid loodi.

Kõik, mis Jumalast väljub, on ette nähtud tegutsema, ja nende tegevusvormideks on armastus ja teadmine. Hinges on nende allikas, mis erinevalt hingest ise ei armasta ega tea.

Meistrid ütlevad, et Jumal on olend, mõistuslik olend, kes teab kõiki asju. Aga meie ütleme, et Jumal ei ole ei olend ega mõistuslik olend ja ta ei tea ei seda ega toda. Seega on Jumal vaba kõigist asjadest, kuna ta on kõik asjad.

Kolmas vaesus - mitteomamine on ülim. Paljud ütlevad, et maisete asjade mitteomamine on täius, aga see siin on teises tähenduses.

Kui juhtub, et keegi on vaba kõigist olenditest, Jumalast ja enesest ning kui Jumal leiab temas toimimiseks koha, siis ütleme: kuni asjad on temaga nii, ei ole ta veel jõudnud ülima vaesuseni. Sest Jumal ei kavatse olla kelleski kohaks, kus toimida. Vaid tuleb olla Jumalast ja tema tegudest nii vaba, et kui Jumal soovib hinges toimida, peab ta olema ise see koht, milles ta saab toimida, ja seda ta tõesti tahab olla. Sest kui Jumal leiab meis sellise vaesuse, teeb ta oma aktiivse toimingu ja meie võtame passiivselt vastu Jumala endis ja Jumal saab meis oma toimekoha, sest Jumal toimib iseeneses.

Me peaksime olema nii vaesed, et meil ei ole kohta ja ka me ise ei ole koht, kus Jumal saab tegutseda. Seni on meis mitmus. Jumalalt tuleb paluda, et ta vabastaks meid “jumalast”.

Läbimurre on parem kui voogamine. Kui ma voogasin välja Jumalast, ütlesid kõik asjad: Jumal on. Kuid see ei saanud teha mind õndsaks, sest ma teadsin seejuures, et olen olend. Aga läbimurdes olen ma vaba omaenese tahtest ja Jumala tahtest ja kõigist ta toimetest ja olen vaba Jumalast enesest, olen kõrgemal kõigist olendeist ja ma ei ole ei “jumal” ega olend, vaid pigem see, mis ma kunagi olin ja milleks jään nüüd ja alatiseks. Saan tõuke, mis tõstab mu kõrgemale inglitest. Selles lennus võtan ma vastu nii suure rikkuse, et ei saa piirduda sellega, mis Jumalal on kui “jumalal”, ja kõigi ta jumalike toimetega, sest selle läbimurde järelm on see, et Jumal ja mina saame üheks. Siis olen ma see, mis ma olen kunagi olnud, ega kasva ega kahane, vaid olen liikumatu põhjus, mis liigutab kõiki asju. Jumal ei saa leida meis siis paika, sest selle vaesusega saavutame, mis me oleme igavesti olnud ja jääme alatiseks.

Jutlus 23 (DW69)

Nii silma ja taeva, hinge ja Jumala vahetus kui ka vahendatus on õige. Kuni nende vahel eksisteerib midagi, näiteks rõõm, valu, hirm, ootus, ei saa Jumalat näha. Silm ja hing on justkui peegel, millele ilmub see, mis talle esitatakse - näen mitte kivi, vaid kivi märki. Kuid vahetult, ilma märgita, et see märk on vahend. Märgil ei ole märki, liikumine ei liigu (vaid paneb olemisvormid liikuma), suurus on suuruseta (kuid on suure objekti põhjus). Igavene sõna on nii vahendaja kui ka märk ise, mis eksisteerib vahenduseta ja märgita, nii et hing saab mõista Jumalat igaveses sõnas, olles temast teadlik otse, ilma märgita.

Hingejõu mõistuse viis omadust: lahus siin ja nüüdist; pole millegi muuga samasugune; on millegi muuga segamatu; aktiivne; märk.

Siin ja nüüd tähistavad ruumi ja aega. Nüüd on väike ajavahemik, pigem aja maitse, teravpunkt, lõpp, ent ka väikseim kaob. Kõik, mis puutub aega, tuleb kaotada. Ka väikseim ruum kaob.

See jõud on olendite loomus saada Jumala sarnaseks. Loomus püüab salaja alati leida Jumalat asjades. Jumala loomus ei saa olla millegagi segatud. Jumal asub kõrgeimal paigal ja mõistus otsib teda.

Märgid on üksteisega täielikult seotud, ka Jumal ei tee vahet, sest kõik on koos sündinud ja surevad koos. Mõistus uurib läbi kõik jumalolemise nurgad, haarab Pojast Isa südames ja jumalikul pinnal ning paigutab ta oma pinnale. Mõistus ei jää rahule ei headuse, tarkuse ega tõega, isegi mitte Jumala endaga. Ei puhka iial, vaid murrab end jumalikule pinnale, kust lähtuvad headus ja tõde. Ta haarab jumalikust kõrgemal pinnal: enne kui jumalik saab nime ja murrab välja. Mõistus murrab kuni juureni, millest hoovab üles Poeg ja tärkab Pühavaim.

Jutlus 24

Jumal eksisteerib kõigis asjades olemuslikult, aktiivselt ja võimsalt, kuid on viljakas vaid hinges. Olendid on Jumala jäljed, neist ainult hing on tema loomupärane märk ning reageerib tema teole ja sünnile. Sünd peab kaunistama ja täiustama seda märki. Sünd toob valgust. Kuid mitte patusele, kes on täidetud pimedusega, kuna valgus ja pimedus ei saa olla rohkem koos kui Jumal ja olendid.

Kõigi olendite toimimine on suunatud lõppude lõpule. See on esmane kavatsuses, viimne täideviimises. Ka Jumal kavandab õndsakstegevat lõppu ja hinge viimist selle lõpuni, seega temani.

See, mis on sulle tuttav, on su vaenlane. Kui sul on silm, kõrv ja süda selleks, et kõike näha, kuulda, arvestada, siis hing su jaguneb ja hajub kõigi nende asjade vahel.

Mitteteadmine ei tule teadmatuse, vaid teadmise pinnalt. Passiivne olemine teeb meid täiuslikumaks kui aktiivne olemine. Kui Jumal on kõikvõimas tegutsemises, on hing mõõtmatu oma passiivsuses.

Jutlus 25

Pimedus on potentsiaalse vastuvõtlikkuse seisund, milles saab täiustuda. Sellest ei ole tagasitulekut. On vaid potentsiaalsuse (mis ei puhka, kuni täitub olemisega) teostumise pidev areng - nii nagu mateeria ei puhka, kuni täitub kõigi võimalike vormidega, ja mõistus ei puhka, kuni täitub.

Kõik patukahetsuse vormid - paast, surnuvalvamine, palve, põlvitus, enesepiitsutamine, põrandalmagamine jne - on väljatöötatud seetõttu, et keha ja liha on alati vaimuga vastuolus. Keha on sageli liiga tugev, sest ta on maa peal oma kodus. Toit, jook, mugavus, kõik toimib vaimu vastu. Hing on siin pagenduses, tema sugulased on taevas. Liha nõrgestatakse hinge aitamiseks.

Aga liha juhtimiseks on palju parem panna talle armastuse ohjad. Armastusega saab kõige kiiremini ületada liha ja tuua Jumal lähedale.

Jutlus 27

Taevast ja maad luues Jumal ei tegutsenud ega töötanud. Ent kui ta tegi inimese, siis tegutses ta hinges. Kui Jumal toimib hinges, armastab ta oma tööd.

Jumal ja jumalolemine on teineteisest niisama kaugel kui taevas ja maa või sisemine ja väline ise. Olendil on olendi maik vaid mu välise ise jaoks: vein, leib jne. Sisemise ise jaoks ei ole olendit, vaid pigem Jumala kingituse maitse; mis ülima ise jaoks ei ole Jumala, vaid igaviku kingitus.

Jumal “saab” Jumalaks, kui kõik olendid tunnistavad Jumalat: seal sünnib “jumal”. Kui ma olin alles jumalolemise põhjas, sügavikus, tulvas ja lättes, ei küsinud mult keegi, kuhu ma tahan minna või mida teen. Aga kui ma voogasin edasi, laususid kõik olendid: “jumal”. Kui keegi küsiks minult: “Vend Eckhart, millal sa lahkusid oma majast?”, siis ma olingi selles. Miks kõik olendid räägivad Jumalast ja miks nad ei räägi jumalolemisest? Kõik, mis on jumalolemises, on üks ja sellest ei saa keegi rääkida. Jumal tegutseb, sellal kui jumalolemine ei tegutse. Kui ma sisenen jumalolemise põhja, tippu, tulva ja lättesse, ei küsi mult keegi, kust ma tulen või kus olen olnud. Seal ei ole mitte keegi minust puudust tulnud ja Jumal on seal “kohatu”.

Jutlus 28 (DW83)

Ei ole õige öelda, et Jumal eksisteerib. Ta on olemine väljaspool olemist, eimiskisus väljaspool olemist.

Hinges on kuus jõudu, mil kõigil on Jumala armastuse rõngas.

Kolm madalamat on: eristamine (rationalis), valgustumise rõngas; äkilisus (irascibilis), rahu rõngas; iharus (concupiscibilis), rahulolu rõngas.

Kolm kõrgemat on: säilitamine (memoria), sarnane Isaga, ohjeldamise rõngas, mille kaudu ohjeldame endas kõik igavesed asjad; mõistus (intellectus), sarnane Pojaga, teadmise rõngas, mille kaudu teame alati Jumalat; tahe (voluntas), sarnane Pühavaimuga, armastuse rõngas, mille kaudu armastame Jumalat.

Jutlus 29

On loomata vaim, igavene olemine, ja loodud vaim, mis sellest välja voogab, moodustades ühelt poolt inglid, teisalt mõistusliku vaimu, mis on hing. Isa vormib sõna. Kolmas isik, Pühavaim voogab neist mõlemast. Ja neist voogab ka tee, see, et Jumal on tema ise koos kõigi olenditele omaste asjadega.

Kui me oleme väärt Pühavaimu vastu võtma, siis saame tegutseda nii, nagu tegutseb Jumala loomata vaim. Saame pöörata oma mõistuse silmad endasse ja vaadata oma vaimse olemise oivalisust.

Saame tegutseda ka samal kombel nagu loodud vaim, mis on ingel. Sest inglid vaatavad lakkamatult jumalolemise peeglisse ja igaüks neist võtab vastavalt oma väärtuse määrale vastu jumaliku valguse. Nõnda saame meiegi vaadata alati jumalolemise peeglisse ja anda meile ilmutatut edasi teistele, kes ei ole nii kaugele jõudnud.

Kui soovime võtta vastu Pühavaimu, võime tegutseda ka sel kombel nagu kolmas, mõistuse vaim, mis jõuab oma eneseteadmise valguses endani ja näeb kõigi asjade tõde kui mõistuse valgust.

Jutlus 30

On kolm viisi, kuidas hing lahkub oma kolmekordsest olemisest: olemine looduna; eksistents Kolmainsuse isikulises Sõnas (Pojas) ehk olemine mittelooduna; olemine väljavoogava loomusega, mis on aktiivne Isas, kes on olendite algus.

/Esimene olemise liik - konspekteerimata./

Teine. Hinge märk on jumalik idee, mis võtab Pojas isikulise vormi. Poeg on Isa märk, kõigi olendite ehituskava. Kui hing minetab loodud olemise, näeb ta loomata märgi valgust, milles leiab omaenese loomatuse, sest kõik asjad on selles märgis ja märgi loomuses üks. Siis võib hing lahkuda sellest märgist, kus ta leiab enda olemise märgi loomatuses, ja peab kaasa tegema jumaliku surma. Hing teab endas, et ei see märk ega see olemine ole see, mida ta otsib, sest hing teab selles olemises, et tema märgis on nii eristus kui mitmus. Viimne asi, millest me seoses jumalolemisega aru saame, on mitmuse idee. Igavene olemine, milles hing end leiab, on mitmusliku igavese märgi omadus - sest Kolmainsuse isikud on omavahel erinevad - ja nõnda murdub hing läbi oma igavese märgi, et süüvida sinna, kus Jumal on rikas ühtsuses. Kristus on igavene märk: “Keegi ei tule Isa juurde teisiti kui läbi minu.” Hing ei pea jääma temasse, vaid pigem teda läbima. See läbimurre on hinge teine surm, palju võimsam kui esimene.

Kuidas saab olla surma selles, kes on elu? Kui Poeg läheb tagasi loomuste ühtsusse, kaotab ta enese ega ole siis iseseisev loomus ega ka Kolmainsuse isik, ja hing teeb sama: sureb Jumalas. See on imede ime.

Hingel on samasuse omadus, sest Poeg on samane Isaga. Aga kui nad on üks, ei ole nad samased, sest samasus nõuab eristust. Jumalikku ühtsusse sisenedes peab hing minema samasuse taha. Hing ei saa leida Jumala miskisust ilma selleta, et oleks esmalt taandatud eimiskiks.

Kolmas olemise liik, millest hing peab lahkuma, on jumalik. Olemise ja olemuse eristus on loogiline. Hing peab surema kogu jumaliku aktiivsuse jaoks, mida me omistame jumalikule loomusele. Hinge kõrgeim märk näeb jumalolemise olemust vahetult, olles vaba ja tühi igalaadi tegevustest. Kõrgeim märk juhib hinge, kuid ei saa surra koos temaga.

Jumalolemine hõljub iseeneses ja on kõik asjad. Seega on Jumal ja jumalikkus kõrgemal kõigest, mida olend olendina mõistab. Kui hing on lahkunud oma loodud olemisest ja loomata olemisest, kus ta leiab end igaveses märgis, ning jõudnud jumalikku olemusse, kus ta ei saa mõista Jumala-riiki ja kus ta teab, et ükski olend ei saa siseneda Jumala-riiki, siis avastab hing enese, läheb oma teed ega otsi kunagi Jumalat; ja nõnda sureb ta oma kõrgeimat surma. Ta kaotab iha, märgid, arusaamise, vormi. Nagu surnud keha ei saa end liigutada, nii ka hing.

Kui hing kaotab end kõigil kolmel viisil, leiab ta, et on seesama asi, mida on edutult otsinud. Leiab end kõrgeimas märgis, kus Jumal on olemuslikult kohal. Leiab oma ilu. Saab teada, et tema ja Jumal on ükssama õndsus ja riik, mille ta on leidnud pingutuseta.

Nii nagu jumalolemine on nimetu, on ka hing sama nimetu kui Jumal, sest ta on sama.

DW: Meister Eckhart: die deutschen und lateinischen Werke. Stuttgart-Berlin, 1936.