Juhtnöörid

Meister Eckhart

konspekt

1. Õige kuulekus teeb ka väikseima toimingu õilsamaks, sest kui keegi ei taha midagi endale, siis siseneb Jumal.

2. Palve vägevaim vorm on see, mis voogab vabast meelest ja saavutatakse loomutäiuslikult kõik asjad. Me võiksime palvetada nii pingsalt, et kasutame selleks kõiki oma kehaliikmeid ja selle võimeid, silmi, kõrvu, suud, südant ja kõiki meeli, ning soovime, et see ei lakkaks, kuni tunneme, et oleme lähedal ühinemisele temaga, kes on meie keskel ja kelle poole me palvetame: Jumal.

3. Rahu puudumine tuleb omatahtest. Kes otsivad rahu välistes asjades, kas kohustustes või meeleharjutustes, siis olgu need kuitahes vägevad, ei ole nad midagi. Kes hülgab riigi või kogu maailma, ei ole hüljanud midagi. Kes hülgab enese, see hülgab kõik asjad.

4. Keegi pole end täiesti hüljanud. Aga mõned on sellest teadlikud ja pingutavad pidevalt. Kuivõrd eralduda asjadest, niivõrd siseneb Jumal. Kuitahes püha tööd teeme, ei tee see meid pühaks, ent niivõrd, kui pühad me oleme, sedavõrd pühitseme oma tegemisi. Pole tähtis, mida teeme, vaid mis me oleme.

5. Kes hoiab ühte Jumalaga, hoiab ühte nii Jumalaga kui kogu loomutäiusega. Mida sina otsisid, otsib nüüd sind, sest Jumala asjad kinnituvad inimeste külge, kes kinnituvad Jumala külge.

6. Kes on Jumalast õigel viisil vallatud, on vallatud temast igal pool: tänaval ja igas seltskonnas samamoodi kui kirikus. Ent kõik tegemised, kohad ja inimesed pole samased. Palvetada on parem kui patustada, kirik on väärtuslikum koht kui tänav. Aga iga tegevuse juures tuleb säilitada ühesugune meelestus. Kelles pole õigel moel Jumalat, seda takistavad ka hea seltskond, kirik, head sõnad ja teod.

7. Kui on õige meeleseisund, on ka asjadest kasu. Selleks peab tegema üht kahest, kas õppima Jumalat vastu võtma ja hoidma oma tegemises või siis peatama asjade tegemise. Kuna oleme inimesed ega saa kogu eluaktiivsust vältida, peame õppima hoidma Jumalat kõigis asjades, mida teeme.

8. End saab ülendada kahe võimega, mõistuse ja tahtega. Need ei tohi teelt eksida, vaid peavad tegema läbi pideva hingelise edenemise.

9. Patu tõuge toob õiglasele kasu. Ahvatlus paneb tegelikkuses loomutäiuse kõvemini tööle.

10. Tahe on õige ja täiuslik siis, kui tal puudub isekus ja ta on muundunud Jumala tahteks. Kellel on rohkem tahet, sel on rohkem armastust.

11. Paljud tahavad olla kõrges seisundis ja kogeda vägevaid asju, ihates nii teguviisi kui ka head, mida see annab - aga see on vaid omatahe. Peaksime andma end üleni Jumalale ja mitte muretsema, mida ta teeb. Kes on õiges meeleseisundis, sellele toovad kannatused kasu, sest heale teevad kõik asjad head.

12. Kui me pöördume patust, toimib Jumal nii, nagu me poleks patus olnudki, ta ei karista meid pattude pärast. Ka apostlitel oli pärispatt. Harva kohtame inimesi, kes teevad suuri asju ilma esmalt valesti tegemata.

13. Leidub kaks patukahetsust, ajaline-meeleline ja üleloomulik-jumalik. Esimene viib veel suuremasse kannatusse. Teine annab vaimse rõõmu, mis viib hinge kannatusest eemale. Mida võimsamalt tunnetame oma pattu, seda enam on Jumal valmis andestama, sisenema hinge ja juhtima pattu eemale.

14. Armastuse juurde kuuluvad usaldus, õige teadmine ja kõikumatu kindlus.

15. Igavese elu kaks liiki kindlust: juhud, kui Jumal räägib ise või ingli või ilmutuse kaudu; täielik usaldus Jumala vastu. Esimenegi juhtub harva, aga teine on parem. Esimene on sageli pettekujutlus. Teist kogetakse kõigis hinge võimetes. Kus on patt, seal ei ole täielikku usaldust ega armastust. Armastus katab patud ega tea neist midagi, seda tüüpi teadmine on parem.

16. Paljud arvavad, et teevad suuri asju väliste tegemistega nagu paastumine ja muu säärane patunuhtlus. Aga õige pattude nuhtlemine on selline, mille kaudu saab end suurimal määral parandada ja selleks on kõige selle vältimine, mis ei ole Jumal.

17. Uuri, mis suunas sunnib Jumal sind kõige enam minema. Kui su kiireim tee ei rajane välistel tegemistel, siis ole rahulik ja tee neid vähe. Igas meeleharjutuses on asju, mis teistes puuduvad, ent kõigi heade harjutuste toime tuleb Jumalalt ja ükski headuse vorm ei ole teisega vastuolus. Kui kellelgi on teine tee, ei tohi mõelda, et ta pingutused on asjatud. Vaimu toiming on palju parem kui keha toiming. Kuigi Kristus paastus nelikümmend päeva, on sinu jaoks sageli parem vaba kulg kui loobumine toidust. Üksi rahvahulgas on palju raskem olla kui kõrbes.

18. Ära muretse söögi ja rõiva pärast, mis on sinu jaoks liiga head, vaid harjuta oma meel ja olemise aluspõhi neist üle olema.

19. Jumal saadab oma sõpru üha nõrkustesse, et vabastada nad hoiakust, justnagu saaks meie tegevus panna Jumalat tegema midagi meie jaoks.

20. Kes soovib Jumalale vabalt läheneda, peab esmalt teadma, mis on patu kannatustest vaba. Teiseks ei tohi soovida midagi peale Jumala. Kolmandaks peame leidma, et armastus Jumala vastu kasvab ja usutalitusest hakkab üha parem. Mida vähem tunned ja mida enam usud, seda täielikum on su usk ning õiges usus - mis on palju enam inimlikust arvamusest - sisaldub ainus õige teadmine. Ka Kristuses olid kõrgemad ja madalamad võimed. Kõrgemad nautisid igavest õndsust, madalamad asusid suurimas kannatuses maa peal, kumbki ei sekkunud teisesse. Me saame kannatuse loovutada kehale ja meeltele, sellal kui vaim sukeldub vabalt Jumalasse.

21. Vaimne püüdlus nõuab kahe asja õppimist - meele kaitsmist väliste märkide eest ja teiseks, et ei tohi olla sisemärkidest, mis kujutavad asju ja ülevaid mõtteid, ega välismärkidest hajevil ja pidetu. Väliste tegemiste välispidisus ei ole siis, kui kõiges on valdav olemise sisemine ja jumalik laad, välispidine. Sõnal “tahe” on kaks tähendust: juhuslik tahe ning kindel, loov, korrastatud tahe. Tasub mitte piirduda kuulekuse, vaesuse, meelerahu ja muude loomutäiuste saavutamisega, vaid harjutada loomutäiuse toimeid ja vilju ning teha täiuslikke tegusid ilma eelneva tahtliku ettevalmistuseta, ka ilma hea põhjuse tagamõtteta, niiviisi, et loomutäiuslik tegu juhtub tahtmatult, loomutäiuse armastusest, ilma küsimuseta “miks?”

22. Tuleb usaldada Jumalat, et sinu tee on sinu jaoks parim. Me ei saa teha kõiki asju, vaid ainult üht. See hea, mille Jumal on pannud ühte teesse, on kõiges, me saame teha kõik teed omaks omaenese tees ega kinnistu tee üksikasjade külge. Kui hakkame teed vahetama, kuna teine tundub parem ja püham, siis satume ebapüsivusse. Kui teed põrkavad omavahel kokku, on see märk sellest, et need pole Jumalast, hea üks vorm ei saa teisega vastanduda. Meil on vaba tahe, millega saame valida kas hea või halva. Jumal näitab meile, et kuritegu viib surma ja heategu viib elu poole.

23. On üks õige tegevus - enese väljajuurimine. Kuid see jääb alati poolikuks, kui Jumal ei vii seda meis lõpule. Meie loomus on täiuslik vaid siis, kui Jumal teeb meid meie endi kaudu alandlikuks. Kõrgeim ülevus on sügaval alandlikkuse põhjas ning mida sügavamal, seda kõrgemal, kõrgus ja sügavus on sama. Õndsuse ja täiuse läte on vaimurikkuses. Kui eraldame end asjadest, siis soovib Jumal anda meie valdusse kõik, mis on taevas, koguni taeva enese koos kõigi selle jõududega, kõigega, mis iial temast tekkis, nii et need on meie omad rohkem kui ükski asi iial saaks olla. Jumal kuulub meile tuhat korda enam kui miski iial kuulub kellelegi. Niivõrd, kui sa oled Jumalas, on sul rahu.