Usulised tõekspidamised

Charles Darwin

tlk Kollane Maja

rmt: Mälupildid, MR Piller, 2005, ptk "Koju tagasipöördumisest kuni abiellumiseni"

Nende kahe aasta jooksul tuli mul palju mõelda religioonile. „Beagle´i“ pardal olin ma täielik ortodoks ja mäletan, kuidas mitmed ohvitserid (ehkki ise ortodoksid) mind südamest välja naersid, kui viitasin mõne kõlbelise punkti juures piibli vastuvaidlematule autoriteedile. Arvatavasti oli see argumendi uus kuub, mis neid lõbustas. Kuid järkjärgult hakkasin nägema, et „Vana testamenti“ selle silmnähtavalt vale maailmaajalooga, Paabeli torniga, vikerkaarega imetähel jne jne, samuti kättemaksuhimulise türanni tunnete omistamisega jumalale ei saa usaldada rohkem kui hindude pühi raamatuid või mõne barbari uskumusi. Mu teadvusse kerkis ikka ja jälle küsimus, mida ma ei suutnud maha suruda – kas oleks usutav, et kui jumal teeb praegu ilmutuse hindudele, kas ta lubaks siis siduda seda kokku usuga Višnusse, Šivasse jt, nii nagu kristlus on seotud „Vana testamendiga“? See paistis mulle täiesti uskumatu.

Mõeldes edasi, et isegi selgeimat tunnusmärki võib kasutada selleks, et panna terve vaimuga inimest uskuma imesid, mis ristiusku püsti hoiavad; et mida enam me teame looduse kindlatest seaduspärasustest, seda uskumatumaks muutuvad ka imed; et tollased inimesed olid meile pea käsitamatul määral ükskõiksed ja kergeusklikud; et võimatu on tõestada, nagu oleksid evangeeliumid kirjutatud sündmustega samal ajal; et need erinevad üksteisest paljude tähtsate detailide poolest, kaugelt liiga tähtsate, et saaksime näha neis pealtnägijate harilikke ebatäpsusi; nende mõttekäikude kaudu, mida ma ei esita praegu mitte sellepärast, nagu oleks neil seljas uus kuub või väärtus, vaid et neil oli minu peale mõju, jõudsin ma järkjärgult kristluse kui jumaliku ilmutuse mitteuskumiseni. Ka faktil, et paljud valeusundid on levinud nagu kulutuli üle suurte maailmaosade, oli minu jaoks mõnevõrra kaalu. Kuigi „Uue testamendi“ kõlblus on kaunis, on raske vastu vaielda, et selle täiuslikkus sõltub osalt ka tõlgendusest, mis me anname selle metafooridele ja allegooriatele.

Ent ma olin väga loid oma usust loobuma – olen selles veendunud, sest mäletan hästi, et võtsin ikka ja jälle õlekõrrena appi tähtsate vanade roomlaste kirjavahetuse ja käsikirjad, mis olid avastatud Pompejist ja mujalt ja kinnitasid kõige hämmastavamal viisil kõike seda, mis oli kirjas evangeeliumides. Kuid et mu kujutlustele oli antud vaba voli, oli mul üha ja üha raskem leida tunnusmärke, mis aitaksid mind veenda. Niiviisi roomas mitteuskumine minu juurde väga aeglases tempos, kuid oli viimaks täielikult kohal. Tempo oli nii aeglane, et ma ei tajunud mitte mingit muserdust ja pole edaspidi sekundikski kahelnud, et mu järeldus on õige. Mul on tõesti raske näha, kuidas keegi võiks soovida, et kristlus on tõde; sest kui oleks nii, siis tuleb tekstist selges keeles välja, et inimesed, kes ei usu, nende seas minu isa, vend ja pea kõik mu paremad sõbrad, peavad saama igavese karistuse.

Ja see on põrgulik õpetus.

Ehkki ma ei mõelnud personaalse jumala olemasolust kuni üsna kõrge eani kuigi palju, esitan siinkohal mõne ähmase järelduse, milleni olen triivinud. Vana argument looduse etteplaneeritusest, mida pooldab Paley, mis varem näis mulle nii hea järeldus, põrub praegu läbi, sest on avastatud loodusliku valiku seadus. Me ei saa kasutada enam argumenti, et näiteks kaunis lukk, mis seob merekarbi poolmeid, on samamoodi mingi mõistliku olendi poolt valmistatud, nagu uksehing inimese poolt. Elusorganismide mitmekesisuses ja loodusliku valiku toimes ei näi olevat rohkem planeeritust kui tuule puhumise suunas. Looduses on kõik kindlate seaduspärasuste tulemus. Kuid seda teemat olen juba käsitlenud raamatu „Loomade ja taimede mitmekesisus kodustamisel“ lõpus ja sealset argumenti pole, nii palju kui ma tean, ümber lükatud.

Ent jättes kõrvale need lõputud kaunid kohastused, mida me igal sammul kohtame, võib püstitada küsimuse, kelle või mille palge ees saab maailma üldiselt heatahtlik korraldus aru anda? Mõnele autorile on maailma rängad kannatused tõesti nii kõvasti muljet avaldanud, et ta pole kindel, et kui me loeme kokku kõik elusolendid, kas siis on nendega seotud rohkem häda või rõõmu – see tähendab, kas maailm tervikuna on hea või halb. Minu meelest on rõõm otsustavas ülekaalus, ehkki seda on üsna raske tõestada. Kui mu järeldus peaks leidma tuge, oleks see heas kooskõlas tagajärgedega, mida saab välja tuua loodusliku valiku najal. Kui kõik mingi liigi olendid peaksid hakkama oma argielus äärmuslikul tasemel kannatama, loobuksid nad järelpõlve andmisest; kuid meil pole mingit põhjust uskuda, et nii on kunagi või vähemalt sageli juhtunud. Mõned teised kaalutlused panevad meid pealegi uskuma, et kõik elusolendid on kujundatud nii, et püüavad üldreeglina tunda rõõmu.

Igaüks, kes usub nagu mina, et kõigi olendite keha- ja meeleelundid (välja arvatud need, mis pole omanikule ei soodsad ega ebasoodsad) on arenenud välja loodusliku valiku ehk siis kõige kohasemate ellujäämise teel ja peale selle toimib ka kasutamise ja harjumuse mõju, tunnistab ühtlasi, et need elundid on kujundatud nõnda, et omanikul oleks võimalik teiste olenditega edukalt konkureerida ja suurendada seeläbi oma arvukust. Loom võib hakata tegutsema ka nii, nagu see on kõige kasulikum liigile, näiteks kannatades valu, nälga, janu ja hirmu – või siis tundes rõõmu, nagu söömine, joomine, juurdesigimine jne, või ka mõlema viisi kombineerumise kaudu, nagu juhtub toidu otsimisel. Kuid igasugune pikaajaline piin ja kannatus tekitab depressiooni ja kahandab vastupidavust; see, mis paneb olendeid hoiduma suure ja äkilise halva eest, on ikkagi kena kohastus. Meeldivad tundmused võivad seevastu pikka aega ilma mingi depressiivse tagajärjeta kesta; vastandina eelmisele virgutavad nad tervet süsteemi aktiivsemale tegutsemisele. Siitpeale tuleb tunnistada, et enamik elusolendeid või nad kõik on arenenud loodusliku valiku kaudu niiviisi, et harjumuspäraselt juhivad neid meeldivad aistingud. Me näeme seda rõõmust pärast pingutust, mõnikord isegi pärast keha või teadvuse kohutavat pingutust – rõõmust argipäevaste söömingute üle ning eriti rõõmust, mis tuleneb ühtekuuluvusest ja armastusest oma perekonna vastu. Kõigi nende tavaliste ja sagedaste rõõmude kogusumma on niisugune, mis tagab, nagu ma ei kahtle, enamikule olenditele õnne ülekaalu häda suhtes, olgugi et paljud neist mõnikord palju kannatavad. Säärane kannatamine on täiesti lepitatav usuga looduslikku valikusse, mis ei ole toimelt mitte täiuslik, vaid selline, et püüab kujundada kõiki liike nii edukaks kui võimalik elu eest peetavas võitluses teiste liikidega neis nii imepäraselt keerulistes ja muutlikes olukordades.

Et maailmas leidub palju kannatust, ei vaidlusta keegi. Seoses inimesega on seda püütud seletada mõnikord kujutluse kaudu, et see teenib inimese kõlbelise parandamise huve. Kuid inimeste hulk on maailmas samahästi kui olematu, kui seda võrrelda kõigi elusolendite hulgaga, ja nood kannatavad sageli kohutavalt ilma mingi kõlbelise paranemiseta. Kui niivõrd võimas ja täiuslike teadmistega olend nagu jumal, kes suutis luua universumi ning on meie piiratud teadvuse jaoks kõikvõimas ja kõiketeadja, paneb meie aru mässuliselt oletama, et tema heatahtlikkus polegi piiritu, siis mida soodsat peaks olema veel miljonite alamate loomade peaaegu lõputu pikkusega kannatustes? See väga vana argument, mis vastandab omavahel kannatuse olemasolu ja mõistliku esmapõhjuse olemasolu, paistab mulle väga tugev; ja nagu äsja märgitud, sobib kannatuse rohkus kokku vaatega, et kõik elusorganismid on välja arenenud mitmekesisuse ja loodusliku valiku teel.

Tänapäeval on kõige tavalisem argument mõistliku jumala olemasolu kasuks pärit sügavast siseveendumusest ja tunnetest, mida enamik inimesi on ise kogenud. Kuid ei ole kahtlust, et hindud, muhameedlased ja teised oskavad esitada täpselt niisama õigeid ja niisama jõulisi argumente kas ühe jumala või siis paljude jumalate või nagu budistid, mitte ühegi jumala olemasolu kasuks. Pealegi on palju barbaarseid suguharusid, kelle puhul ei saa kindlalt väita, et nad üldse midagi sellist usuvad, mida me nimetame jumalaks: nad usuvad vaimudesse ja hingedesse ning nagu Tyler ja Herbert Spencer kinnitavad, saab ka ära seletada, kuidas umbes selline usk kujuneb.

Kunagi tagasid säärased tunded (ehkki ma ei usu, et religioosne sentiment oleks minus iial tugevalt arenenud) mulle kindla veendumuse, et jumal on olemas ja hing surematu. Kirjutasin päevikusse, et suursuguse Brasiilia ürgmetsa keskel seistes „on võimatu anda adekvaatset tähendust neile kõrgematele tunnetele, nagu üllatus, imestus ja pühendumus, mis täidavad ja ülendavad teadvust“. Mäletan hästi oma veendumust, et inimeses peab leiduma midagi enamat kui tühipaljas kehahingus. Ent praegu ei suuda ka ülevaimad vaatepildid panna mu teadvuses võrsuma selliseid veendumusi ja tundeid. Võib öelda tõesti, et ma olen nagu inimene, kes on jäänud värvipimedaks ja kelle jaoks ei ole inimeste seas levinud usul, et punane värv on olemas, tema tajupuuduse tõttu tundemärgina mitte vähimatki väärtust. Argument kehtiks ehk siis, kui kõikide rasside kõik inimesed oleksid oma sisemuses üheainsa jumala olemasolus ühtmoodi veendunud; kuid me teame, et see on tegelikkusest väga kaugel. Niimoodi ma ei saagi aru, et säärased siseveendumused ja -tunded võiksid olla kuigi kaalukad tundemärgid selle kohta, mis tegelikult eksisteerib. Kunagine teadvuseseisund, mille võimsad vaatepildid minus kunagi esile kutsusid ja mis oli lähedases seoses usuga jumalasse, ei erine oluliselt sellest, millele tihti antakse nimeks ülevustunne; ja kui raske peaks ka olema seletada selle tunde tekkelugu, saab seda vaevalt kasutada jumala olemasolu argumendina, igatahes mitte enam kui neid võimsaid, ehkki ähmaseid tundeid, mida kutsub esile muusika.

Mis puutub surematusesse, siis miski ei näita mulle paremini, kui tugev ja peaaegu instinktiivne see uskumus on, kui vaatenurk, mida praegu jagab enamik füüsikuid, nimelt, et päike ja planeedid jäävad aja jooksul elu jaoks liiga külmaks, kui just mingi tohutu keha ei söösta päikesesse ega ärata seda uuele elule. – Uskudes nagu mina, et kauges tulevikus kujuneb inimene praegusest hoopis täiuslikumaks olendiks, oleks ebamugav samal ajal arvata ka seda, et inimene ja kõik teised elusolendid on pärast nii pikkamisi toimuvat edenemist mõistetud täielikule hävingule. Neile, kes peavad inimese hinge täiesti surematuks, ei näi meie väikese maailma hukkaminek nii kohutav.

Teine allikas, mis veenab jumala olemasolus, on seotud aru ja mitte tunnetega ning avaldab mulle mõju, olles hoopis kaalukam. Selle aluseks on ääretu raskus või isegi võimatus ette kujutada, et ääretu ja imepärane universum, milles sisaldub inimene oma võimega vaadata kaugesse minevikku ja kaugesse tulevikku, on kas pimeda juhuse või paratamatuse tulemus. Niimoodi mõeldes tunnen, et olen sunnitud arvama sedagi, et algpõhjusel on mõistlik teadvus, mis sarnaneb mõnevõrra inimese omaga; ning ma olen ära teeninud nimetamise teistiks.

Nagu mäletan, oli see järeldus „Liikide algupära“ kirjutades mu teadvuses veel tugev; ning sellest ajast peale on see väga pikkamisi ja suurte kõikumistega nõrgenenud. Kuid sugeneb kahtlus – kas inimese teadvust, mis, nagu ma täiesti usun, on välja arenenud säärasest madalast teadvusest, nagu on madalaima tasemega loomal, on üldse võimalik usaldada, kui see maalib neid võimsaid järeldusi? Kas ei või tegu olla lihtsalt põhjuse ja tagajärje seose tulemusega, mis rabab meid kui paratamatus, ent sõltub võibolla ainult pärilikust kogemusest? Samuti ei tohi mööda vaadata võimalusest, et laste teadvusse sisendatakse pidevalt usku jumalasse, mis tekitab tugevaid ja vahest koguni pärilikke tagajärgi nende ajule, mis pole veel täielikult arenenud, nii et neil on usku jumalasse samavõrd raske eemale heita, nagu ahvil loobuda instinktiivsest hirmust ja vihast mao vastu.

Ma ei looda heita vähimatki valgust neile tumedatele probleemidele. Kõikide asjade alguse müsteerium jääb meile lahendamatuks; ja mis puutub minusse, siis pean olema rahul sellega, et jään agnostikuks.

Inimene, kellel pole raudkindlat ja pidevat usku personaalse jumala olemasolusse või siis mingi tulevase õiglase karistuse ja lunastuse olemasolusse, võib võtta oma elureegliks, nii palju kui ma näen, ainult nende impulsside ja instinktide järgimise, mis on kas kõige tugevamad või paistavad talle parimad. Koer tegutseb sel kombel, kuid teeb seda pimesi. Seevastu inimene vaatab edasi ja tagasi ja kõrvutab oma mitmesuguseid tundeid, soove ja mälupilte. Seejärel leiab ta kooskõlas targimate inimeste vandetõotusega, et suurimat rahulolu saab tunda ühtede kindlate impulsside, nimelt sotsiaalsete instinktide järgimisest. Kui ta teeb teistele head, saab ta oma kaaslastelt kiita ja pälvib oma ligimeste armastuse; ja see pälvimus on kahtlemata maailma suurim rõõm. Vähehaaval võib talle talumatuks muutuda meeleliste kirgede eelistamine kõrgematele impulssidele, mida nende harjumuseks saamisel võib nimetada peaaegu instinktideks. Aru võib vahetevahel käskida tal tegutseda vastupidiselt teiste arvamusele, kelle heakskiitu ta siis ei saa; kuid ta saab siis kõikumatu rahulolu teadmisest, et on järginud oma sisemist teejuhti või südametunnistust. – Mis minusse puutub, siis ma usun, et olen vankumatult teadust järgides ja sellele oma elu pühendades toiminud õigesti. Ma ei tunne süümepiinu, et oleksin sooritanud suuri patte, samas olen ikka ja jälle kahetsenud, et pole oma ligimestele rohkem head teinud. Minu ainuke nõrk vabandus on vilets tervis ja selline psüühika, millel on ääretult raske lülituda ühelt teemalt või tegevusalalt teisele. Ma võiksin kujutleda ennast suure rahulolutundega kulutamas filantroopiale kogu oma aega, aga mitte ainult tükikest sellest; ehkki see võinuks olla palju parem toimimisviis.

Mitte miski pole märgatavam kui skeptitsismi ja ratsionalismi levik mu elu teisel poolel. Enne kihlumist soovitas isa mul hoolega varjata oma kahtlusi, öeldes, et ta teab seda erakordset häda, mis muidu abielus inimestele osaks langeb. Asjad lähevad päris kenasti, kuni naisel või mehel läheb tervis käest, ning seejärel hakkab mõni naine kannatama suures hädas, aina kaheldes oma abikaasa hingeõnnistuses, pannes sellega mehegi kannatama. Isa lisas, et on kohanud kogu oma pika elu jooksul ainult kolme naist, kes olid skeptikud; ja siinkohal tuleb silmas pidada, et ta tundis väga palju inimesi ja tal oli harukordne usaldusevõitmise võime. Kui ma temalt küsisin, kes need kolm naist olid, oli ta sunnitud neistki ühe, oma käli Kitty Wedgwoodi puhul tunnistama, et tal ei ole ühtki head tundemärki, ainult väga segased vihjed, mida toetab veendumus, et nii klaari pilguga naine ei saa olla usklik. Ma ise tunnen praegu (või olen varem tundnud) oma väikeses tutvuskonnas mitut abielunaist, kes usuvad vaid veidi rohkem kui nende mehed. Mu isa tavatses tsiteerida üht ümberlükkamatut argumenti, millega vanaproua Barlow, kes teda mitteortodoksuses kahtlustas, lootis teda ümber pöörata: „Doktor, ma tean, et suhkur on magus minu suus, ja ma tean, et minu lunastaja on elus.“