Visio Dei

Nicolaus Cusanus

konspekt

Peatükk 9

Peale sinu, isand, ei saa miski eksisteerida. Kuna sinu olemus läbib kõiki asju, siis teeb seda ka su pilk, mis on su olemus.

Seetõttu näed sa, isand, kõiki asju ja iga asja samal ajal ja liigud koos kõigega, mis liigub, ja seisad koos nendega, mis seisavad. Ja kuna mõned liiguvad, sellal kui teised seisavad, siis sina, isand, seisad ja liigud samal ajal, ühel ajal lähed sa edasi ja puhkad.

Ja ometi sa ei liigu ega puhka, kuna oled eelkõige kõrgel ja vaba kõigest, mida saab kujutleda või nimetada.

Ta siseneb pimedusse ja leiab mõistuse haardest väljaspool vastandite ühtelangemise. Seal, kuhu aru kõrgeimgi tõus ja otsustus ei küüni, vasturääkivuste ühtelangevuse taga on Jumal: täielik paratamatus.

Peatükk 10

Sa oled seal, kus kõne, vaade, kuulmine, maitse, puudutus, mõistus, teadmine ja arusaamine on samad ja kus nägemine on sama nähtavaga ja kuulmine kuuldavaga ja maitsmine maitstavaga ja puudutamine puudutatavaga ja rääkimine kuulmisega ja loomine rääkimisega.

Jumal tegi taeva ja maa ning pidi siis nägema ja rääkima ja toimima ja tegema kõik muu, mida saab nimetada. Mismoodi siis ei ole kõik asjad tulnud ellu korraga, vaid paljud neist järjestatult? Kuidas lähtub selline asjade mitmekesisus ühestainsast mõistest?

Jumal lõi igavikus, ent igaviku järjestus on ilma järjestuseta. Igavikus, milles sa lood, langeb iga ajajärjestus kokku igaviku nüüd´iga. Kus minevik ja tulevik on nüüdsega üks, ei ole minevikku ega tulevikku. Põhjus, miks selles maailmas eksisteerivad asjad varasemate ja hilisematena, on see, et sa ei kujutlenud varem nende asjade eksistentsi: kui sa oleksid kujutlenud neid varem, oleksid nad eksisteerinud varem.

Kes mõtleb varem-hiljem põhimõttel, ei ole kõikvõimas. Paradiisi müür on see ühekuuluvus, kus hilisem on üks varasemaga, kus lõpp on üks algusega, kus alfa ja omega on sama.

Mis näib võimatu, on paratamatus ise, sest nüüd ja siis on sinu sõnast väljaspool. Seetõttu need, kes lähenevad sinule, kohtuvad müüril, mis ümbritseb paika, kus sa elad ühesuses. Sest nüüd ja siis langevad paradiisi müüri ringi sees ühte. Aga, oo mu Jumal, täielik ja igavene, see, et sa eksisteerid ja räägid, on väljaspool olevikku ja minevikku!

Peatükk 12

Kui Jumal ei näe midagi peale enese, siis kuidas ta saab luua teisi asju, mis ei ole tema?

Kuigi absurdimüür, mis on loomise ühtekuuluvus loodavaga, võib näida võimatu, selles mõttes, et loomine ja loodav on üks, ei ole siin siiski tegelikku raskust, sest sinu juures on loomine ja eksistents sama.

Kui ma kujutlen loojat loomas, olen endiselt siinpool paradiisi müüri. Kui ma kujutlen loojat loodavana, ei ole ma ometi sisenenud, kuid olen müüril. Aga kui ma märkan sind kui täielikku piiritust, millele ei sobi ei loova looja ega loodava Jumala nimi - siis hakkan tõesti märkama sind katmatult ja sisenen rõõmude aeda.

Peatükk 13

See, kes sulle läheneb, peab tõusma kõrgemale igast piirist ja lõpust ja piiratud asjast. Aga kuidas ta jõuab Jumalani, kui peab ületama lõpu? Aru on teadmatu ja elab pimeduses.

Et mõista piiritust, tuleb saada aru arusaamatust. Aru peaks teadma, et on sinu suhtes teadmatu, sest peaks teadma, et sind ei saa teada, ilma et teataks teadasaamatut ja märgataks nähtamatut ja saavutataks kättesaamatut. Sa oled alguse ja lõputa; sa oled algus ilma alguseta ja lõpp ilma lõputa; sa oled algus ilma lõputa ja lõpp ilma alguseta; sa oled nii algus, mis on lõpp, kui ka lõpp, mis on algus, siiski mitte algus ega lõpp, vaid algusest ja lõpust kõrgemal, täielik piiritus ise, igavesti õnnistatud!