Mait Raun
Kriitiline ja ideoloogiline Kant
Kant kavatses luua täiusliku filosoofiasüsteemi. Tema süsteemi aluseks on tunnetamatud asjad iseeneses. Nende kohal paiknevad fenomenid, mis tagavad informatiivse teadmise võimaluse, ja kategooriad, mis tagavad selle, et subjekt saab fenomenaalsest informatsioonist aru. Tipu moodustavad ideed, mis annavad arusaamisele piiramatult avarduva rakenduse ja viivad näivusse.
Asja olemuse tunnistamine mittetunnetatavaks on Kanti lõiv sellele, et ta eristas teineteisest aru ja mõistuse. Aru käsitleb fenomenaalset tunnetusprotsessi, ent mitte olemusi, seevastu mõistus käsitleb küll olemusi, ent samas ei suuda iseseisvalt tunnetada.
Fenomenide ja arusaamise kategooriate vahekorra kõrgetasemeline interpretatsioon võimaldas Kantil esitada sügavasisulise tunnetusteooria. Seal näib asuvat Kanti filosoofia raskuskese, mis võimaldab tema süsteemil puudustele vaatamata koos püsida.
Mõistuse ideede kriitilisele analüüsile, mis tõendas nende ebaadekvaatsust, lisas Kant nendesamade ideede positiivse rakenduse praktilise mõistuse poolt. Tunnistades oma moraaliteoorias praktika primaarseks, rehabiliteeris Kant mõistuse näivust genereerivad ideaalid, sattudes vastuollu oma kriitilise meetodiga.
Olles tugevam sünteetiku kui analüütikuna, esitas Kant oma teostes huvitavaid probleeme ja ideid, ent jäi samas raskustesse nende formaalse lahenduskäiguga. Originaalsuse tõttu on Kanti filosoofia sellegipoolest väga mõjukas.
Kant lähtub sellest, et moraalne sund teatud käitumuslikeks otsustusteks on “mõistuse fakt”, st vaieldamatu tõsiasi iga inimese kui mõistusliku olendi enesemõistmises. Kuid niisugune sund omab moraalset tähendust üksnes siis, kui inimene on võimeline iseseisvalt otsustama, kui ta valib moraalinormi kohase käitumise või sellega vastuolus oleva käitumise. Teoreetiliselt käsitletavas maailmas ei paista jäävat mingit kohta moraalsele valikuvabadusele, selles on kõik allutatud põhjuslike seoste paratamatusele. Vabaduse olemasolu on Kanti väitel mitte teoreetiliselt põhjendatav, vaid praktiliselt tuvastatav. Seesama fakt, et inimene toimib moraalset sundi järgides, tõendab Kanti järgi moraalse vabaduse olemasolu, kuna vastasel korral oleks moraalses sunnis sisalduv kõlblusnorm tähendusetu.
Andrus Tool
Kirjutatud Mart Raukase juhendamisel (tänase) Tallinna ülikooli juures magistritööks, kaitsmata.
Samalt autorilt: Improvisatsioon teemal K-A-N-T