RELIGIOON JA TEADUS

MHR

traktaat: Psüühika ja reaalsus, 4

rmt: Meel ja maailm, MR Piller, 2005

Mõlemad on üksmeelel, et inimese sünnijärgne areng toimub tasakaalutuse tingimustes, märgitust olekust 0 märgilise oleku 1 suunas, ning valikuhetkel asub märkav inimene duaalses punktis 0...1. Tal on võimalik valida religiooni tee ja teaduse tee vahel: kas pöörduda tagasi märgitusse algolekusse 0 või senist arenguteed jätkates pürgida täielikult märgilisse olekusse 1, suubuda reaalsuse märkidesse. Esimese variandi puhul on tarvis teadlikku pingutust, et korraldada analüüsile tendeeriv tunnetusprotsess ümber sünteetiliseks, teine variant niisugust psüühika restruktureerimist ei eelda.

Samas leidub ka religiooni skeemi teaduse skeemile eelistav psühholoogiline erinevus. Selle puhul väidetakse üpris usutavalt, et suubutakse taas lähteolekusse - seega on ees ootamas täiesti võimalik, peaaegu kogemuslikult tunnetatud olek, märgitu tase 0. Ent teise skeemi puhul tuleb saavutada uus, tundmatu olek, märgiline tase 1, mille võimalikkuses ei saa olla nii kindel.

Lähemal vaatlusel osutub vahe ometi illusoorseks, maskeeritult nõuab ka esimene skeem uue oleku saavutamist, sest pärast 0...1-olekut saabuv 0-olek on teine 0-olek kui enne 0...1-olekut. Sünteesiringi 0-punktid erinevad omavahel aegruumiliselt samavõrd kui analüüsijoone 0 ja 1: vahele jääb arenguperiood, kus sünteesi kõrval avaldab mõju ka analüüs, areng toimub ruumis ja selle teostumiseks kulub aega.

Religiooni ja teaduse vahel valiku tegemise eelduseks on, et märkamist (analüüsi) ja mõistmist (sünteesi) käsitatakse suktsessiivselt. Ent samahästi võib neis näha duaadi - kuna diskreetsus ja pidevus on duaad, peavad ka märkamine ja mõistmine, mis neid tunnetusprotsessi käigus produtseerivad, toimuma korraga, iga tunnetusakt sisaldab nii analüüsi kui sünteesi elemente. Järjestamise meelevaldsele metafoorsusele, mis tuleneb mõttetegevuse piiratusest, viitab näiteks eksistentsiaalse hetke kohta tõdetu, et algupäraselt on vastamisi vaid psüühika ja reaalsus, subjekt ja objekt - eeldatakse vahendavat subjektobjektset seost (taju), mitte subjektset kahefaasilist tunnetusprotsessi.

Kummagi tee järgimine on tendentslik. Äärmuslikul juhul osutub religioon psüühika täielikku pidevust manifesteerivaks ekstreempsühholoogiaks, mis kaotab kommunikatsioonivõime, ning teadus reaalsuse täielikku diskreetsust manifesteerivaks ekstreemfilosoofiaks, mis kaotab reaalsuse seletamise võime. Need ohud väldib paratamatu dualism: subjektsus mahendab objektsust ja vastupidi.