LAHENDAMINE

MHR

traktaat: Psüühika ja reaalsus, 4

rmt: Meel ja maailm, MR Piller, 2005

Täiesti formaalselt ei saa ülesandeid lahendada. Märke omavahel kokku sobitades saabub ühtäkki etapp, kus formaalloogikast ja tahtepingutusest ei piisa. Psüühika genereerib lahenduse mingil momendil justkui iseenesest.

Analoogiliselt quasi-sümbioosiga jääb ka ülesande lahenduseni jõudmine määramatuks. Võib vaid kogemuslikult ennustada, et mingite tingimuste täitmisel (nt pärast õiget ülesandepüstitust ja põhjalikku eeltööd) see saabub, ja selle juhtumist loota.

Seega on ka kõige deduktiivsema tegevuse juures resultaat võimalik vaid siis, kui mingiks momendiks muutub psüühikas valdavaks induktsioon. Induktsioon on deduktiivse formaalloogilise tegevuse abivahend. (Analoogiliselt vajab ka kõige induktiivsem tegevus, nt eelkirjeldatud ühinemine absoluudiga, enda kõrvale deduktsiooni, et oleks midagi indutseerida.)

Lahenduse leidmise moment on unio mystica.

Lahenduse märgiline fikseerimine on profaanne. See allub kahekordsusele, olles paratamatult kas ülejäänust isoleeritud ja ühekülgne (lahenduses sisaldub üks mõistesüsteem) või vastuoluline (kaks mõistesüsteemi korraga).