LAIENDID

MHR

traktaat: Psüühika ja reaalsus, 2

rmt: Meel ja maailm, MR Piller, 2005

I AKSIOOMID

1) Emantsipeerunud psüühika on subjektne.

Dominandid aktualiseeruvad tahtepingutuses.

Tahe on psüühika ja reaalsuse vastuolu eksistentsiaalne parameeter, mis korreleerub subjektsusega.

2) Subjekt tunnetab reaalsust objektsena.

Reaalsuse objektne struktuur vastab subjekti psüühilisele stereotüübile ja on tendentslik.

Tendentslikku saab märgiliselt interpreteerida. Märk on piiritletud reaalsus, mis sisaldab subjektset ja objektset komponenti.

3) Objekt on struktuurne ja funktsionaalne.

Objekt on struktuurne sedavõrd, kuivõrd leidub tunnetuses deduktsiooni (märgilist tendentsi). Struktuuris reflekteerub objekti emantsipeerituse tase.

Objekt on funktsionaalne sedavõrd, kuivõrd leidub tunnetuses induktsiooni (märgitut tendentsi). Funktsionaalses seoses reflekteerub subjekti ja objekti integreerituse tase.

II DOMINANDID

1) Sümbioos.

Võib tähistada mistahes sümboliga.

Positiivselt väljendudes: täius.

Negatiivselt väljendudes: mida subjekt ei saa märgata ega jätta märkamata.

Kahendsüsteemis 1=0.

2) Monaad.

Ühik, millel puudub vastand.

Sõltuvalt subjekti positsioonist kas aktuaalne või potentsiaalne: kas absoluutselt märgiline monaad või absoluutselt märgitu monaad.

Kahendsüsteemis kas monaad 1 või monaad 0.

3) Duaad.

Aktuaalne ja potentsiaalne monaad korraga.

Paradoksaalselt väljendudes: märgiliselt avalduv märgilise ja märgitu elemendi märgitu üleminek teineteiseks.

Kahendsüsteemis toimub see üleminek sümbioosi piiride relatiivses, tasakaalutus vahemikus 1...0.

4) Triaad.

Aktuaalne ja potentsiaalne monaad koos nendevahelise seosega.

Kahendsüsteemis: 1; 1...0; 0. Funktsionaalne seos 1...0 iseloomustab vastandite teineteiseks ülemineku intensiivsust.

III MÕISTESKEEMID

1) 2/0 skeem.

1. Primaarne duaad.

Tendents objektsele solipsismile: eelistatud on reaalsus.

Absoluutselt emantsipeerunud reaalsuse kontseptsioon välistab subjekti tahte ja psüühilise arengu. Psüühika on subjektsuseta reflektor.

Tendents subjektsele solipsismile: eelistatud on psüühika.

Emantsipeerunud psüühika tendeerib subjektsuse täieliku aktualiseerumise suunas, püüdes absolutiseerida psüühikat monaadiks 1 ja redutseerida reaalsust monaadiks 0.

Duaad deformeerub. Ent duaadi väärtus asub sümbioosi piirväärtuste vahemikus 0...1 ning aktualiseerumine jääb relatiivseks. Resultaadis manifesteerub tasakaalutu dualism (kahekordsus): psüühika on korraga subjektne ja sümbiootiline, nii lahus reaalsusest kui reaalsusega seotud.

2. Sekundaarne duaad: eelistatud objekt, tõrjutud objekt.

Subjekt saab dedutseerida lõputu hulga sekundaarseid duaade. Sest kui ta eelistab objekti üht komponenti teistele ning aktualiseerib selle omakorda objektiks, tõstes tervikust esile (absolutiseerides seda monaadi 1 suunas ja redutseerides teisi osi monaadi 0 suunas), jääb resultaat siiski alati relatiivsesse vahemikku 1...0. Seega on võimalik järgmine samasugune operatsioon.

Avaldub deduktiivsete operatsioonide lineaarne lõputus.

See lõputu sirgjoon on ometi paradoksaalne, jäädes piirväärtuste 0 ja 1 vahele.

Subjekt tendeerib potentsialiseerumisele, 0'le, tunnetades reaalsust (ja ka psüühikas sisalduvat) maksimaalselt objektsel kujul. Kuid samas on objektid seotud subjekti tahteaktiga.

3. Duaad-sümbioos.

Psüühika korrastamise skeem: deduktiivse tendentsi ületamisel duaadid järjest indutseeruvad, subjekt kerkib sirgjoonel aina kõrgemale tasemele, kuni jõuab primaarse duaadini ja indutseerib selle, sealt edasi lakkavad märgid.

Paraku: märgitus kõige tähistamiseks tähendab, et 0=lõputus. Niisugune on monaadi 0 tähendusväli. Seega on 2/0 skeem ühekülgne.

2) 3/1 skeem.

1. Primaarne triaad.

Psüühika ja reaalsus on taju abil funktsionaalselt seotud, moodustades dünaamilise terviku.

Tendents solipsismile: eelistatud on psüühika või reaalsus.

Seos on psüühika ja reaalsuse triaadi relatiivne element, tendeerides ühesuunalisusele, osa eelistamisele tervikule.

Tendents harmooniale: psüühika ja reaalsus on võrdväärsed.

Seos on mõlemaid monaade tendentsidena endasse hõlmav universum (tajukujund).

Psüühika ja reaalsuse koostoimes manifesteerub kahekordsus: taju on korraga osa ja tervik, korraga diskreetne komponent ja intensiivne universum.

2. Sekundaarne triaad: objekt, seos, objekt.

Reaalsuse fenomenaalne struktuur subjekti psüühikas. Iga tendents selles triaadis on paradoksaalne.

Korraga mõlemale monaadile tähelepanu koondav subjekt, kes tendeerib objektidevahelise funktsionaalse seose intensiivistamisele, ei vabane märgilisest tasakaalutusest, millest lähtus, sest deformeerib seost märgiliseks monaadiks 1. Kujuneb triaad, mis ei iseloomusta sümbioosi, vaid subjekti positsiooni sümbioosi suhtes: 1, 1, 0.

Üht monaadidest absolutiseeriv subjekt, kes tendeerib seose redutseerimisele, ei vabane märgitust tasakaalutusest, millest lähtus. Nii märgilise kui märgitu redutseerimisoperatsiooni tulemusena kujuneb triaad, mis iseloomustab subjekti positsiooni monaadi kui niisuguse suhtes: 1, 0, 0.

Kummalgi juhul avaldub tsükliline lõputus - nõiaring.

Ent kui subjekt tendeerib seose keskmisele intensiivsusele ning märkab märgilist ja märgitut tasakaalustatud duaadina, kujuneb taas triaad 1, 1...0, 0; paradoksaalsust väljendab näiteks duaadi element "märgitu märk".

Subjekt jääb igal juhul funktsionaalselt seotuks reaalsusega; objekt jääb seotuks psüühikaga.

3. Triaad-monaad.

Psüühika korrastamise skeem: subjekt indutseerib triaadide ja universumite tasemed, samuti primaarse triaadi ja kõik sekundaarsed triaadid, lähenedes spiraalselt aina ringi keskpunktile, kuni kõik on üks.

Paraku: üksainus märk kõige tähistamiseks tähendab, et 1=lõputus. Niisugune on monaadi 1 tähendusväli. Seega on 3/1 skeem ühekülgne.

IV KOMPLEMENTAARSUS

1) Kvadraad 1.

Duaadi tasakaalutuse tõttu on subjektil võimalik eelistada üht vastandit teisele, see on tema jaoks näiteks "tõde", teine "vale". Absoluutselt vaid "tõest" koosneva ideaalseisundi (mis on sümbioos sümboolse tähisega "tõde", seega monaad) projitseerib subjekt psüühikast väljapoole, kujutledes sellena reaalsust. Kujuneb universum, kus triaadi moodustab quasisümbioosiga funktsionaalselt seotud subjekt.

See loogiliselt vigane operatsioon annab raami "tõeni" jõudmise püüdlusele, subjekt tunnetab, et tänu vastasmõjule kinnistab quasisümbioos triaadis tendentsi "tõe" suunas.

Kui "tõde" on kooshoidev, konstruktiivne alge ja "vale" on lahushoidev, destruktiivne alge, toimub duaadis "tõe" egiidi all "tõe" ja "vale" lähenemine, kasvab nende sümbiootilisus: duaad väärtusega 1...0 läheneb 1=0'le.

Funktsionaalne seos psüühika ja reaalsuse vahel intensiivistub. Ent kuna tõe-parameetriga reaalsus on vaid subjektne, tunnetuslik projektsioon (sarnane objektiga), siis seos ühtlasi ka väheneb, mida enam saab täidetud selle eesmärk, duaadi dünaamika tendeerimine "tõe" suunas. Kahesuunaline seos väärtusega 1...0 läheneb 1=0'le.

Reaalsuse kui teise tasandi, quasisümbiootilise tõe-tasandi väärtus oleneb subjekti positsioonist, sellest, millele ta osutab tähelepanu. "Tõde" on monaad 1, kui subjekt otsib tõde ("vale"=0), ja monaad 0, kui subjekt võitleb valega ("vale"=1). Need kaks varianti reaalsuse hindamisel on komplementaarsed, moodustades duaadi 1...0. Mida enam lähenevad duaalne psüühika ja taju sümbiootilisusele, seda enam ka projitseeritud reaalsus.

Duaalse subjekti ja quasisümbioosi triaad areneb psüühika ja reaalsuse triaadiks, kuni triaadi ja universumi tase indutseeruvad.

See skeem on ühekülgne, sest võrdsustab reaalsuse sümbioosiga ja annab sellele parameetri. Skeemi praktiline väärtus seisneb osutuses, et quasisümbioosile mingit väärtust andes saab sedasama (ükskõik mida) genereerida psüühikas, konstruktiivsena on see positiivne tee.

2) Kvadraad 2.

Tänu kahekordsusele saab subjekt lahutada dünaamilise universumi sümbiootilise "tõena" triaadist kui "valest" ning projitseerida selle ideaaltendentsina psüühikast väljapoole, reaalsusse. Kujuneb duaad, mille moodustavad quasisümbioos ja mittesümbiootiline triaad. Selle väärtus asub relatiivses vahemikus 1...0, mida subjekt saab interpreteerida kui triaadi vastuolu sümbiootilise komponendiga.

See loogiliselt vigane operatsioon annab raami vastuolu ületamise püüdlusele, subjekt tunnetab, et tänu vahetule mõjule genereerib quasisümbioos triaadis "tõest" tendentsi.

See mõju võimaldab subjektil hõlmata psüühikas aina enam vastandipaare kui võrdväärseid, üksnes laengu poolest erinevaid suurusi, indutseerides nad neutraalseteks quasisümbioosideks (märgituteks monaadideks 0).

Neutraalsus jääb illusoorseks, sest triaad säilitab tasakaalutu kuju 1, 0, 0 või 1, 1, 0. Loogiline viga on selleski, et subjekt võrdsustab sümbioosi 1=0 neutraalsusega 1-1=0 (tõe-parameetriga sümbioos on tendentsita), andes samas sümbioosile ka paralleelväärtuse 1 (märgiline monaad "sümbioos"). Ent mida vähem sisaldab psüühika vastandipaaride antagonismi, seda vähem fluktueerub subjekti taju ning seda enam täiustub psüühika ja reaalsuse kontakt.

Antagonismi kahanedes intensiivistub funktsionaalne seos märgilise monaadi 1 suunas. Kuna vastandid, näiteks "tõde" ja "vale" taandavad teineteist (1-1=0), siis seos ühtlasi redutseerub. Resultaadiks on seose lähenemine 1=0'le.

Kui funktsionaalne seos triaadis on sümbiootiline ning iga "tõde" ja iga "vale" taandunud, lakkab vastandus. Tendentslikkuse ületamise poole arenedes saab psüühika dünaamiline triaad üha täiuslikumaks monaadiks, kuni kaob erinevus duaadi teise poolega, triaad ja universum kattuvad. Ent siis osutub duaad monaadiks - ja ei ole ka seda, sest puudub vastand.

Skeem on ühekülgne, selle praktiline väärtus seisneb osutuses, et psüühika poolt hõlmamatu ülendamine quasisümbioosiks võimaldab neutraliseerida antagonismi psüühikas, see on konstrueerimisele vastupidine tee.

3) Kvadraadide seos.

Kvadraadid on psüühika kirjeldamisviisid. Duaadi-kvadraad 1 on pigem strukturaalne, subjekt tendeerib diskreetsusele; triaadi-kvadraad 2 pigem funktsionaalne, subjekt tendeerib intensiivsusele.

Kuna adekvaatne formuleerimine on võimatu ning subjekti psüühika struktuuri ja funktsioneerimist saab kirjeldada ka teisiti, on kvadraadid metafoorid.

Kvadraadide väärtuseks on viide subjekti mõisteskeemide komplementaarsusele: kui üks skeem aktualiseerub, on teine potentsiaalne, avaldades mõju loogiliste vigade kujul.

Loogiliselt teineteist välistavaid skeeme seostades saab subjekt kaudselt kirjeldada psüühika tööprintsiipi. Näiteks on kvadraadis 1 tendents "tõe" suunas, kuid see ei tähenda "vale" elimineerimist, vaid vastanduse neutraliseerimist, viimast aga kirjeldab kvadraad 2.