III MEELEOLUD JA MEELESEISUNDID

MHR

rmt: Meel ja maailm

Märkan inimest, kes juhindub sellest, et on olemas ainult maailm: tema enese teod on pelgalt tuimad vastused maailmale ja mõttedki maailma ettesosina tulemus. Ja nii ei saa tal olla meeleolu - see on üksnes maailma tuju peegeldus inimeses. Kuigi tal muidugi on.

Ning märkan inimest, kes juhindub sellest, et on olemas ainult meel: ta hulbib pidetult omaenda ulmades. Ja nii ei saa tal olla meeleolu - see on üksnes inimese viirastus ja unenägu. Kuigi tal muidugi on.

Mõlemal juhul tambib inimene maailmas ringi nagu lehm põllupeenarde vahel, purustades väliseid asju, ent kokkuvõttes ennast.

Aga kas mina ise olen teistsugune - kui sageli on mu meel segane! Ometi, mõnikord on meel ka selge ja siis laabub kõik, mida ette võtan. Ent ikka ja jälle see imeline meeleselgus hääbub, sest ma ei suuda mitte kuidagi sundida meelt heaks - õnneks küll ka mitte halvaks -, meeleolud vahelduvad omatahtsi.

Seda selgust tahaksin veel ja veel. Aga võibolla ei tunne ma lihtsalt oma meelt piisavalt?

Märkan, et meel on maailma peegeldus ja maailm on meele peegeldus - see on lõputu nõiaring.

Märkan, et meel süüvib maailma - süüvib lõputult. Ja maailm süüvib meelde - süüvib lõputult. See on sirgjoon, mis on oma otsatuses niisama nõiduslik kui ring.

Märkan sedagi, et kumbki arutlus meelest ja maailmast on ühekülgne ja suubub lõputuses, mis pigem kohutab kui tekitab selgust, väljapääs peab leiduma mujal.

Ent kui ma seejärel keskendun sellele, mis kuulub tõepoolest vaid minule - meelele -, ei muutu see selgeks, veel enam, segadus üksnes suureneb. Hing kinnitab: mina olen pidevalt mina ise ja seega on meel pidev kulg. Samas kinnitab aru: mina märkan maailma iga hetk erinevalt ja seega koosneb meel märkidest. Aga kulg välistab märgid - sest pideval ei ole piiri. Ja märk, vastupidi, välistab pideva kulgemise - sest on seisatatud.

Kumba meelt peaksin eelistama: kas pidevat või märgilist, kas liikuvat või seisvat, kas piiritut või piiratut?

Hing vastab mulle: arukat otsides ei saa nagunii täielikult meelt peatada, sest muidu kaob kulg ja meel laguneb, seda teed minnes kõnnid eksirajal ja satud aina uutele vastuoludele, su meel muutub üha segasemaks.

Ning aru vastab omakorda: hingestatut otsides ei saa nagunii täielikult kulgeda, sest muidu kaob maailma märkamine ja meel laguneb, seda teed minnes kõnnid eksirajal ja satud aina uutele vastuoludele, su meel muutub üha segasemaks.

Pidevuses ei ole seisundit, sest seisund on seisatatud meel. Märgatus ei ole meeleolu.

Kuulates korraga nii hinge kui aru, teen järelduse, et meele jaoks on parim kesktee nende kahe vahel. See on kesktee ka kõigi vastanduste vahel, mis kuuluvad hinge ja aru vastuolu juurde. Ilmselt neil üürikestel hetkedel, kui vastuolud taanduvad, tunnengi meelt selgena ja leian, et väärtuslik on vältida äärmusi. Siis on mul meelestus ületada meelestus.

Et jõuda keskteele, pean teadma oma asupaika. Kuna märkan, et suudan mõelda, võin väita näiteks seda, et asun aru juures.

Aga mida enam ma süvenen mõtlemisse, seda arulagedamad küsimused püstituvad ja meel muutub rõhutuks, näib, nagu ei olekski aru mu asupaik. Kust saab alguse retk, kui lähtekohta ei õnnestu leida? Ja kuhu ma sel juhul lähen? Ja mis on meelestus ületada meelestus - üksnes paljad sõnad?

Viimaks oskan väita veel vaid seda, et asun oma meeleolus.  Sest mis on meeleolu? See on meele olemasolu, hinge ja aru paratamatu kooslus - vähemalt see on mul kindlasti.

Märkan sedagi, et kuigi meeleolud erinevad, ei ole neil olulist vahet. Kui mul ka ükskord imelikul kombel veab, nii et mina hammustan maailma, aga tema paitab mind vastu, siis sellele ei saa rajada midagi püsivat, iga hetk võib õnn pöörduda: mina küll paitan maailma, aga tema hammustab mind. Rõõmuhoo järel pean ootama kurvameelsust ja vastupidi.

Aga sellena on iga meeleolu kõrvalekalle keskteest, kae, mis kujundab maailmast segase ja ebaloomuliku pildi, ning mul tuleb ta ületada.

Ning märkan siis, et keskteele ei saagi jõuda. Tarvitseb mul meeleolu tõesti ületada ja saavutada üksmeel, kui olen samas ületanud ka kesktee, sest puuduvad vastandid, mille keskel on tee. Kesktee on üksnes kujund - eesmärk pürgija jaoks, märk, mis on ees.

Seega võin rahumeeli loobuda enda asukoha märgi otsimisest, kuna ka sihi asukohal ei ole märki, tee on üksnes kujutlus.

Aga siiski, ma ei suuda pidada teed pelgalt lihtlabaseks kujutluseks. Kesktee kujund osutab, et leiduvad erinevad tasemed, veel enam, ta osutab, et arengul on suund üksmeele poole - ja kui see peakski olema vaid kujutlus, siis väärtuslikem kõigist!

Kuigi minu segane rõõm ja segane kurbus on võrdväärsed ning vahelduvad sihitult, ei ole seda selgus ja segasus. Tänu suunatusele on nad minu jaoks erineva väärtusega meeleolud. Kesktee kujund osutab, et kui ma tunnistan kooskõla maailmaga vastuoludest väärtuslikumaks ning järgin kooskõla, muutub segane meel üha selgemaks ja meeleolu paraneb.

Olgugi, et mul ei ole võimalik oma retke lähtekohta - oma asupaika - märgi abil väljendada, sisaldub see ometi minu meele olekus.

Ning märkan ka ravimit: mida vähem ma meelestun üksmeelt piirama, mida vähem lõhun teadet maailma kohta, mida vabam olen kujutlustest, mis muudavad meelt segaseks, seda vahetumalt märkan maailma. Selgem meel asub keskteele lähemal.

Aga kuidas märgata, kui selge on meel? Selleks pean meele peatama. Tulemuseks on seisund: arukas kujutlus meeleolust.

Mõistagi on iga piir meelevaldne - nii ka iga meeleseisund. Kes saavutab mingi seisundi, on selle samas juba ületanud: kes sünnib, on ületanud sünni, kes on täielikult olemas, on ületanud olemise. Ta ületab märkamatult piiri, mis asub ülenevate meeleseisundite vahel, ning siirdub ühelt tasemelt teisele, aga sõnad jäävad piiri taha.

Mistarvis siis hullata piiridega, kui soov on hoopis vastupidine, üksmeel? Tõesti, kui meel on segane, võib ka parimat otsides tõmmata lõputu hulga piire ning korda püüdes jõuda täielikku korratusse, sest segane ei mõista, kuhu ja kui palju piire paigutada.

Paraku ei saa aru läbi piirideta ning isegi parimad vaimsed õpetused on piiride ja neist tulenevate märkide kogumid. Kui meeles on viissada piiri, mis ahistavad meelt, aga õpetus räägib kõigest viiest piirist, mis pealegi vastavad meele seaduspäradele, siis õpetust järgides ahistus kahaneb. Kui ahistus kahaneb, siis meel korrastub. On võimalik, et meel korrastub sedavõrd, et märkab ka piiritu võimalikkust.

Aga kas saab üldse mõni piir vastata meele seaduspäradele, kui nad kõik on meelevaldsed nagu aru ja üksnes kujutlused? Siiski leidub piire, mis on niisama üldised kui meele areng ise: kasvõi esimene piir, millest tulenevad järgmised ja saab võimalikuks aru.

Piirid, mida kasutavad kõik aruka meelega inimesed, leiduvad tõesti, vähemalt arvutamine ei oleks muidu võimalik. Mis suudab täpsemini kirjeldada erinevaid tasemeid kui arvuteadus, puhta mõtlemise eeskiri!

Selgeimal juhul koosneb arvuteaduse tehe kahest märgist ja sidemest nende vahel. Õigupoolest leidub neli erinevat tehet, mis reastuvad sideme pidevuse - märkide ühtsuse, seega sisukuse - järgi ning seovad üldjuhul märke üksteisest erineva tulemusega.

Samal kombel saab sisukuse alusel eraldada ka neli üldist meeleseisundit, igaüks esindamas mingit mõttetegevuse taset, mis seob märke kokku teise tulemusega kui teised. Kuigi kujutlus, on see ometi väärtuslik, sest paneb tükeldamisele piiri - leidub vaid neli määramatut piiri meeleparanduse teel. Meeleseisundid on ka toed õpetajate jaoks: siis on neil lihtsam koostada juhtnööre ning õpilastel lihtsam aru saada.

Nagu aru, nii on ka arvuteaduse ehituskiviks märk. Üksik märk on sisutu, saades sisu alles siis, kui märgata selle kõrval teist märki ja teha tehe. Märgid on vorm, tehe ise sisu ja tulemus tähendusväli.

Kuna kahe märgi sidumise tulemus avaldub üheainsa märgina, mida saab omakorda siduda teiste märkidega, võimaldab arvuteadus vähendada märkide hulka. Ning samamoodi saab kirjeldada meeleseisundi tõusu kui märkide hulga vähenemist meeles: kui ma ületan ühe paari vastandmärke, on ees uus märk, ja nõnda selginebki eesmärk.

Kaks märki, mida arvuteadus parajasti kõrvutab, on maailma kohta saadava teate kaks külge. Tulemus oleneb sellest, kui tihedalt nad omavahel seotakse. Liitmine on kõige väiksema pidevusega side, korrutamine ja astendamine on vahepealsed, ühitamine on täiesti pidev side. Ning samamoodi saab kirjeldada meeleseisundi tõusu kui märkide aina tihedamat kokkusidumist meeles.

Ka märkamisel on tulemus - tegu. Tegu väljendab seda, kuidas kõrvutati omavahel meelt ja maailma, ent samas on tegu ka uus märk, mida omakorda kõrvutada millegagi, seega eelhäälestus järgmiseks meele kokkupuuteks maailmaga.

Kuigi tehteid ja tasemeid on neli, leidub viieski - üksik märk, ühik. Lõplik tulemus, millest enam midagi ei tulene. Niisugusel kujul kirjeldab arvuteadus täiesti arukat taset, mille puhul ei ole teist märki ega sidet sellega.

Kuid kas saab üldse olla täiuslikku märki, mis koosneb ainult temast enesest ja piirist ta ümber? Ühik on jagamatu, seega peab ka märk olema jagamatu, tema osi ei saa omavahel vastandada, õigupoolest ei saagi tal olla osi, sest siis ei ole ta ühik.

Kui märgil ei ole osi, tekib kolm võimalust: ta on kas vorm, millel ei ole sisu, või sisu, millel puudub vorm, või on ta miski, mida ei saa lahutada sisuks ja vormiks.

Kaks esimest võimalust on võimatud. Kuna vormil on alati ulatus, koosneb ta paratamatult vähemalt kahest märgist, mis on näiteks algus ja lõpp. Lisaks lahutab neid kaht mingisugune vahemik, muutus kas ajas või ruumis. See vahemik, mis teeb võimalikuks märkamise ja tähenduse, on aga sisu. Vorm ja sisu suhtuvad teineteisesse nagu aru ja hing, üks ei ole mõeldav teiseta.

Kolmas võimalus, kus sisu ja vorm on lahutamatud, vastab meele ja maailma üksmeelele - kuid üksmeele taseme märk oleks märgitu ja mitte ühik, sest tal puudub piir ülejäänuga.

Seega ei leidu märki, mis oleks kõigest sõltumatu ühik, ning puudub ka sellele vastav seisund inimese meeles.

Ometi märkan ringi vaadates imestusega, et see olematu seisund on tõsine ahvatlus. Paljud arukad uurijad teevad tohutuid pingutusi, et taandada asjad ja sündmused ühetähenduslikeks märkideks.

Nende paleuseks on suruda märgist välja sisu, mida nad nimetavad määramatuseks. Aga kuna seda ei ole võimalik saavutada - sest kui märki ei tohi seletada vastandi kaudu, siis ei saa seda üldse seletada -, tuleb teha mööndus. Ja nõnda unustabki ühetähendusliku määratlemise eeskiri ühtäkki, et vastandmärgid peavad olema täiesti meelest välja tõrjutud, ja keelab seletada märki vaid märgi enese või selle otsese vastandi kaudu. Uurija kirjeldab märgi mingisugust erilist omadust ja seab selle omaduse piiriks, millega lahutab märgi teistest märkidest, ja väidab, et leidis ühetähendusliku märgi.

Sellega ta piirdubki. Aga nõnda muudab ta märgi vargsi mõisteks.

Milleks see mõttetu pingutus? Arukas uurija loodab muuta märgid ehituskivideks ja nad siis teiste omasugustega kokku sobitada ja anda nähtusele seesugune seletus, kus puudub määramatus. Veel enam, ta silme ees terendab mõttemaja, mis koosneb väga kõvadest kividest ega pragune.

Ent nüüdki võib määramatus maja ümber paisata - sidemete kaudu märkide vahel, sest need eeldavad mitme märgi olemasolu ja tühistavad eelduse, et leidub vaid üksainus märk. Et nii ei juhtuks, kasutatakse sidumisel tehteid, mis on võimalikult ühetaolised.

Mida lihvitumad on kivid ja sidemed, seda kindlamalt majad püsivad. Aga seda enam on nad tardunud, seda vähem jääb ruumi mõtteks. Õigupoolest valitseb igas sellises majas nõiaring: kivi viib sideme juurde, side viib tagasi kivi juurde.

Praod - vastuolud - mõistagi leiduvad, kuid nad on niivõrd osavalt peidetud, et sageli ka ehitajad ise ei suuda neid leida. Alles siis, kui sisse tungib teistsugune, kivide hauda mitte mahtuv mõte, laguneb maja ja selle ümberlükkamiseks piisab ka tasasest tuuleõhust.

Sest mis juhtub inimesega, kelle arvates peab arukat otsides hülgama aruka vastandi? Ta uurib asja ainult ühest küljest. Aga päriselt uurib ta hoopis teist asja, millel ongi vaid see külg. Liiati jääb ka ühekülgsus talle kättesaamatuks, sest sellelgi ilmneb kaks külge. Ja kui ta hülgab ühe ja uurib vaid teist, märkab ta peagi, et taas on lisandunud vastandkülg, nii lõputult.

Mida paremini suudab see uurija eraldada uuritava külje kõigest muust, seda vähem on tal tegemist asjaga, mida ta uurib - märk, mille ta leiab, on peaaegu sisutu.

Samamoodi on aruga: mida paremini suudab ta eraldada kõigest muust maailma ühe külje, seda vähem on tal tegemist maailmaga. Kui hülgan millegi vastandmärgi, siis püstitan küll hõrgu, kuid ometi mõttetu mõttemaja, millel on sisu vaid niipalju, kui leidub märgis ja sidemes määramatust - otsides ükskõik millist teadmist, ei saa ma selle vastandit hüljata.

Niisiis, kui ma tahan midagi teada, peab olema kooslus, kuhu kuulub vähemalt kaks märki ja side nende vahel. Aga kui palju teadmist sisaldab üks märkidest eraldi? Selleks loen järjest läbi kaks lauset ja püüan välja selgitada, kui palju üks neist mõjutab teise tähendust.

Esimese meeleseisundi mõtteside on liitmine. Tähendusväli piirdubki nende kahe märgiga. Kui kujutada tähendusvälja ringi kujul, jääb liidetud märkide vahele kindel piir, ühele lausele kuulub üks ja teisele teine osa ringist.

Teise lause läbilugemine ei mõjuta minu arusaamist esimese lause kohta. See ilmneb, kui teen liitmise vastandtehte: lahutades kahest lausest teise, saan täpselt esimese lause.

Teise meeleseisundi mõtteside on korrutamine. Tähendusvälja moodustavad kaks märki ja teadmine, et nad on ühenduses. Kui kujutada tähendusvälja ringi kujul, siis on küll üks märk ühes, teine märk teises servas, kuid vahepeale jääb nende ühisosa - teine märk annab esimesele lisavärvingu.

Teise lause lugemine täpsustab arusaamist esimesest lausest, üldine tähendusväli on suurem kui kummagi lause tähendus eraldi. Kui nimetan esimese märgi tähenduse teadmiseks ja teise märgi tähenduse teadmatuseks, sest see eksitab esimese märgi sisu märkamist, ning tahan teada, kui suurt teadmist kannab eraldi esimene lause, pean tegema korrutamise vastandtehte. Märkan, et sellal, kui aru otsib teadmist esimesest lausest, naerab hing, et teadmist võib olla mitmesugust - kuivõrd osa teadmisest sisaldub ka kahe märgi ühenduses, ei saa teine märk koosneda täiesti vaid teadmatusest.

Kolmanda meeleseisundi mõtteside on astendamine. Aga astendada saab kahel viisil: kumbki märk võib olla nii astme alus kui astendaja. Kui kujutada tähendusvälja ringi kujul, tuleb teineteise peale sulatada kaks vastandlikku ringi. Puudub selge piir, kus asub üks märk, kus teine, nad on läbisegi ning tähendusvälja moodustavad nii mõlemad märgid kui nende vastasmõju.

Loen läbi kaks lauset, ent mõlemad mõjutavad teineteist ja ma ei saa neid käsitleda lahus, nad on tähendusväljas tingimata vajalikud. Kui tahan teada, millise teadmise saan eraldi esimesest lausest, et võin kasutada kaht erinevat eeskirja - sõltuvalt sellest, millisest tähendusvälja osast teadmist otsin, võin nii juurida kui logaritmida. Ja saan kaks täiesti erinevat märki teadmise kohta. Teadmise ja teadmatuse vastandus ei kehti ning puudub ühtne eeskiri, kuidas neid teineteisest eraldada.

Märkan, et kõigi kolme kirjeldatud taseme vältel muutub märk järjest määramatumaks, sisaldades üha rohkem tõlgendusvõimalusi - märk on terviku aina vähenev, aina vägivaldsemalt sisust väljarebitud välisvorm. Samas muutub tähendusväli aina sisukamaks kujundiks ja minu meeleseisund aina määratumaks. Mida paremini ma märkan märkide ühtsust, mida terviklikumat kujundit suudan korraga haarata oma meeles, seda täielikum on ettekujutus, mille saan.

Neljanda meeleseisundi mõtteside on ühitamine. Ma võin ükskõik kummasse ühitaja otsa paigutada ükskõik kumma märgi, ja tulemus on alati hoopis midagi muud - algne kujund, millest need märgid pärit. Veel enam, ma saan lõputu hulga ühesuguseid kujundeid, mis erinevad omavahel üksnes asetuse poolest aegruumis. Kui kujutada tähendusvälja ringi kujul, on see täis märkide ühtsust. Aga kuna ei ole märke, on ring samahästi ka tühi.

Kaht lauset ei saa teineteisest eraldada, nad on tervik. Mõistan, et teadmise ja teadmatuse eraldamine tuleneb vaid meelestusest, mis lõhub tervikliku tähendusvälja osadeks ja riputab neile külge sildid. Kui mind ei sega eelhäälestus, siis ei teki ka vajadust tükeldada tähendusvälja, see on täis märkide ühtsust kogu aegruumiliselt märgatavas maailmas - ja siis leian vahetu teadmise, mis on samas tühi.

Aga miks on aegruumis lõputu hulk erinevaid kujundeid? Pealegi kujundeid, mis samas on ühesugused - ja märgi puudumise tõttu märkamatud -, sellal kui erinevus on märkamise vili?

Kujundite vastuokslik nihestumine on lõiv. Selle eest, et ma vaatan üksmeelt maise taseme pinnalt, jäädes paratamatult seotuks aja ja ruumi mõõdete ning mitmekesisusega. Just sellepärast näibki üksmeele tasemele kuuluv toiming mulle ühtaegu nii tühi kui ka täis - ja see on lõputu toimimine toimimata.

See on vastupidine maisele tasemele kuuluva toiminguga, mis on alati erinev ja muutlik, jättes meelde oma märgid.

Siiski suudab arvuteadus arvutada välja ka erinevate algkujundite vahe. Määratud ühitaja eeskiri väidab, et lõigus, kus algkujundeist tulenevad märgid muutuvad ühtmoodi, muutuvad ühtmoodi ka algkujundid ise ja nende vahe leiab siis, kui teineteisest lahutada ühtse lõigu piirid.

Aga kui piire ei ole - ja üksmeele puhul neid ei ole -, siis ei leidu ka piirimärke. Ja siis ei saagi väita, et algkujundid üldse erinevad. Ja kuna algkujundite vahe väärtus on alati null, saab nad vabastada aegruumi mõõdete mõjust ning ilmneb, et nad on mõõtmise suhtes määramatud.

Ja kui ma otsin lisakinnitust ja loobun ringi kujundist joone kasuks ja võtan piirimärkideks lõputuse, saan kaht lõputust lahutades tulemuseks taas nulli. Aga kui ma lõputused omavahel vastandan ning arvan, et leiduvad jaa-lõputus ja ei-lõputus, saan tulemuseks kas kaks jaa-lõputust või kaks ei-lõputust ehk samuti määramatuse, sest aru ei suuda käsitada kahekordset lõputust. Suubumine kahekordsusse viitab aga sellele, et olen oma mõtetega alles maisel tasemel ja piiratud.

Ent kui ma peaksin võtma piirimärkideks meele ja maailma ning lahutan nad teineteisest, saan arvu kujul teada nende vahe. Tulemusi on lõputu hulk ning nad kõik erinevad üksteisest aegruumiliste mõõdete poolest. Aga vahe tekib vaid siis, kui meel ja maailm erinevad - siis, kui ei ole üksmeelt.

Ka ühitamisel on vastandtehe, eraldamine, mis lubab üksmeele seisundi märgitust tähendusväljast tuletada märgi, mis asub maisel tasemel. Tuletades jätan vahele kõik muud, vahepealsed meeleseisundid - mis on tõesti vaid meelevaldsed piirid pidevas kulgemises - ning paiskun otse aru põhja.

Mis ma sealt leian? Viirastuse, sellesama täielikult märgilise seisundi, mida nii väga ihaldatakse! Ja kummaline, nii nagu üksmeele taseme puhul ei ole algkujunditel vahet, on ka tuletised kõik ühesuguse väärtusega - alati üks.

Aga kui ma sellest täielikult märgilisest seisundist omakorda tuletan üksmeele taseme, saan tulemuseks nulli, sest ühe tuletis on null. Mis tähendab vaid seda, et see tase ei ole märgiline.

Kuna ma asun nõnda mõeldes ise mõnel vahepealsel tasemel, kus igal märgil leidub vastand, siis mõistan neidki, kes arvavad, et null väljendab keskteed vastandite vahel. Tõesti, null on keskmine arv, millesse suubuvad kõik vastandused, kui üht neist pidada jaatuseks, teist eituseks. Ometi on tegu vaid mõttemänguga, sest arvuteadus ei suuda kirjeldada tasemete vaheldumist, piiri ületav muutus jääb märgatud maailma piiri taha.

Ma võin justkui lampi sisse ja välja lülitades tuletada vaheldumisi arust üksmeelt ja üksmeelest aru, kuna iga nulli tuletis on üks ja iga ühe tuletis on null. See on nõiaring, kus vahelduvad tähenduslik märgitus ja tähendusega märk.

Seetõttu pean olema tänulik, et aru kõrval on hing, mis võimaldab siluda teed läbi meeleseisundite: hinge seisukohalt on tee pidev, selles puuduvad seisundid ja tasemed. Tõsi, samas mõistan, et ka arutu hing ei viiks mind üksinda sihile - pidev tee on lõputu.

Nõnda kulgen mööda keskteed nõiaringi ja lõputuse vahel. Kõik vastanditepaarid on minu jaoks ühesugused, pärinedes samast juurest, ning kõik nad tuleb ühtviisi ületada. Kui reastan meeleseisundid selguse alusel, moodustavad nad tee üksmeele suunas.