I MAAILMAVAADE

MHR

rmt: Meel ja maailm

Ma vaatan ringi: mu ümber on maailm.

Maailm aegajalt hammustab, aegajalt paitab. Esimene tundub halb ja teine hea, aga enamasti ei oska ma ennustada, kuidas parajasti läheb, õnn vaheldub ebaõnnega ja kumbki on juhuslik.

Ma vaatan maailma ja see vaade on minu maailmavaade. Teistel on jälle nende vaated.

Märkan, et ühe vaade on maailmaga rohkem kooskõlas kui teisel ja sedaviisi vaatav inimene aimab paremini, mis juhtub. Näib, nagu oleks maailmaga hästi läbi saada midagi väärt.

Äkki on see koguni niipalju väärt, et peaksin püüdma leida maailmaga kooskõla? Tõesti, siis ei ole maailm enam üksnes minu ümber, vaid mina olen maailmas ja maailm on minus ja mul ei tarvitse enam maailma leidmiseks ringi vaadata.

Õigupoolest just see ongi maailmavaade.

Kummaline, ma ei avastagi rohkem maailmavaateid.

Kuigi esmapilgul näis nende hulk lausa lõputu, on teised kõik vaid soovide ja püüdluste hägu. Mitte vaated, vaid kae minu ja maailma vahel, selle tulemus, et ma ei ole maailmaga üks.

Nii selge on korraga kõik! Ometi märkan juba järgmisel hetkel, et maailm asub minust väljaspool ja meie vahel on piir, ning mõtlen kohkunult: kas ma ei olegi jõudnud maailmavaateni? Aga mis sellest, ma võin vähemalt selle poole püüelda! Ning mõtlen siis läbi hägu - ja mis selleski imelikku, püüdleja vaade on paratamatult hägune -, et kui peaksin piiri ületama, ei ole mu meel ja maailm enam vastuolus ja saabub üksmeel.

Piiri ületamine on minu püüdlus, üksmeel minu siht.

Kui siht on selge, siis teele! Ning ka ülesanne ei näi raskete killast: meel tuleb muuta samasuguseks kui maailm.

Aga kui ma vaid teaksin, milline on maailm! Maailm asub ju teisel pool piiri ja ma märkan ainult seda, mis peegeldab mu enese meelestust.

Kui ma piiri maha murran ja neelan maailma oma meelde, jääb järele üksnes meel - ja maailma ei olegi. Ent kui ma teen vastupidi ning andun maailmale ja lasen tal vallutada oma meele, siis ei ole jällegi meelt.

Mitte kuidagi ei saa ületada piiri meele ja maailma vahel, teine vastandeist tõmbub lihtsalt varju, mu püüdlus on määratud nurjuma!

Ometi, kui kaks teed viivad omaette ummikusse, ei tarvitse nende vahel puududa kolmas. Tõepoolest, miks ei võiks vastandid olla hoopis millegi kaks külge? Miks meelestan neid tormijooksule, lootuses, et üks vallutab teise, kui võin nad selle asemel ühitada?

Sest päriselt ei ole kumbki iial teisest täielikult lahus, vaid omavahel seotud, ja piir on paindlik. Enamgi veel, vastandid lausa tingivad teineteise ning sõltub vaid mu enese meelestusest, kas otsin vastandust või üksmeelt, kas lõhun või loon. Juba mõte, et pean vastandite ühitamist võimalikuks, ühendab neid mingil määral.

Märkan, et kui mul õnnestub hõlmata maailm üha täielikumalt meelde ja samas avada meel üha täielikumalt maailmale, siis asun kolmandal, keskmisel teel, mis ületab vastanduse. Ning piir, see vastanduse paratamatu kaaslane, sulab ja viimaks kaob.

Aga olgu ma ka tuhat korda meelestunud meele ja maailma piiri ületama, pean samas ometi tunnistama, et just meelestus ongi piiritõke. Ikka ja jälle tahan ma midagi märgata, kasvõi piiri ületamist - ja selleks pean tõmbama esmalt meele ja maailma vahele piiri!

Ning igaüks, kes on tõmmanud selle piiri, märkab asju ja nähtusi. Ta märkab märke, mitte maailma. Veel enam, ta märkab asju ja nähtusi erinevalt, sest vaatab maailma läbi hägu.

Erinevalt, ent ometi ka sarnaselt - tegu on ilmselgelt inimese, mitte ahvi, vaala või tondi märkamisviisiga. Nii et meelestus on küll tõke, kuid ka tugi, kuidas muidu oleks meil üldse võimalik omavahel arukalt suhelda? Ja see tugi toetub omakorda millelegi, mis on meele ehitus.

Mõni võib küll väita, et meelel puudub igasugune seaduspära, kuna kirgas meel on tühi, aga segane meel võib olla täidetud millega tahes, nii nagu tühja nõu saab täita kõigega!

Ent nii nagu tühja nõu täitmiseks on tarvis kallajat, kallatavat ja kallamist ja kõigile neile esitatakse kindlaid nõudeid, et tegu saaks sooritatud, siis seda enam toimub meele täitmine kindlate seaduste järgi, vastsündinud inimlaps areneb inimeseks, mitte muuks.

Mis on inimese tunnus? See, et inimene märkab, et ta meel on maailmast lahus. Aga millal see juhtub? Siis, kui inimene mõtleb iseenda kohta: mina olen mina.

Niisiis, mina ise olengi meeles. Mina on luu mu meeles, minu meelt siduv põhimõte.

Aga kui meel ei sisaldaks midagi peale põhimõtte, ei sisaldaks ta ka seda, sest pole midagi siduda. Luu ümber on tingimata ka liha. Meele sisuks on seega paratamatult vähemalt kaks märki - sest kahest vähemat ei saa omavahel siduda -, kas kaks asja või kaks nähtust või minugipoolest meel ja maailm, mis kõik on maailma märgid, ja lisaks mina-side nende vahel, mis on ühtlasi piir. See on meele ehitus.

Meele tekkimise kohta ei mõista ma midagi öelda. Ent mõtteni, et mina olen mina, jõudsin esimest korda vist kolmeaastaselt, kuigi ma ise seda ei mäleta. Ning kui mul viimaks tekkis tahtmine oma meelest ja selle sidemest maailmaga sügavamalt aru saada - seegi tahtmine kujunes järkjärgult, kümnenda ja kahekümnenda aasta vahel -, siis märkasin, et meelel on korraga kaks omadust. Märkamine, mis on eraldamine: ma märkan maailmas erinevaid asju. Ja mõtlemine, mis on üldistamine: ma liigitan neid asju väärtuse põhjal ja seon omavahel. Ning kumbki omadus on teinud oma tegusid mu meeles.

Ja mul tekkis kujutlus, et alguses oli meel justkui tühi kauss. Aga kohe kui ma emaihust välja pääsesin, hakkasin saama igasuguseid kogemusi maailma kohta ja kausi põhi täitus üpris kiiresti. Mu meel muutus muudkui avaramaks ja mahutas aina rohkem asju, märkide hulk kasvas selles nagu plahvatus. Aga järkjärgult märkide vool rauges, sest tõeliselt uut kogemust lisandus päevpäevalt vähem.

Sidumisega oli vastupidine lugu, vanusega omandas see üha suurema tähtsuse. Märke kokku sobitades avastasin asju, mida teised ei olnud õpetanud, samuti mõistsin paljusid õpetussõnu varasemast paremini, mu meel muutus muudkui sügavamaks. Mõtlemine tegi kahest, kahekümnest, kahesajast märgist ühe, ning see oli ka hädavajalik, sest üksikteadmisi oli meeles juba nii palju, et korrastuseta oleksid nad selle ummistanud.

Märkasin aina väiksemaid asju, lõhkudes maailma, mis on tervik, osadeks, mis näisid olevat märgid. Märgates meele kauss täitus, kuid midagi ei tulnud juurde.

Mõtlesin aina suuremaid asju, ühendades osi, mis on märgid, tervikuks, mis näis olevat maailm. Mõeldes meele kauss tühjenes, kuid kõik jäi alles.

Ühel hetkel olingi niikaugel, et märkasin oma meelt ja mõtlesin selle sidemest maailmaga.

Meelt märgates märkasin sedagi, et pärast iga uut kogemust paistis maailm teisiti kui enne. Justnagu oleks maailmu mitu.

Ja ongi! Kui ma pean maailmaks oma kujutlust maailmast, siis on mul iga hetk uus maailm.

Oleksin siiski väga upsakas, kui arvaksin tõsimeeli, et maailm asub minu meelevallas. Samahästi võin arvata näiteks seda, et põimin oma meeles teadmisi kujutlusteks ja pean neid petlikult maailmaks ja see kujutluse kae varjab minu eest tegelikku maailma.

Ning viimasel arvamusel on suurem väärtus kui esimesel, sest siis märkan ka sihti: kui kaovad märkamine ja mõtlemine, mis on meelestuse kaks külge, näen maailma vahetult ja saabub üksmeel.

Ja märkan ka teed, kuidas meelt parandada. Kuna seni ületas märkamine üldistamist ja meel paisus üha enam märkidest, kuni maailm näis viimaks haaramatult lai, siis selleks, et meel saaks korrastuda, peab leidma aset vastupidine: üldistamine peab ületama märkamist. Teisisõnu, meele laialipaiskumist peab siitpeale asendama kokkutõmbumine.

Ometi, kui ma tõesti otsustan hakata meelt parandama, siis põrkun takistusele. Avastan, et sihilikult ja vägisi ei saagi oma otsust teoks teha: meele parandamise vahendina on mul kasutada üksnes meel - seega tema ise. Ent nagu haigus ei kao sama haigusega ajades, nii ka segane meel ei kao segase meelega ajades, vaid peab leiduma ravim, mingi tugi, mille külge klammerduda. Ja selleltki toelt ei saa parandamist nõuda, vaid sellesse saab üksnes uskuda.

Et meelt muuta, pean selle paratamatult siduma millegi muuga. Seega pean vaatama meelt kui asja meeles. See on küll arulage kujutlus, sest siis on mul justkui kaks meelt, üks pealegi teise sees. Aga mis parata - niisama arulage on ka inimese tühja meele täitumine asjadega ja sidemetega pärast sündi.

Kuna minu meeletõve laadiks on arusaam, et puudub kooskõla maailmaga, siis näib kõige väärtuslikum siduda meel maailmaga. Ka maailm on sel juhul vaid asi meeles: suure meele väike poeg, väikese meele vend. Aga mis parata - niisama arulage on ka maailma asjade ja nähtuste tekkimine eimiskist, üldse igasugune tekkimine ja kadumine.

Kõigis neis arutlustes põrkuvad vastakuti kaks taset: tase, kus on üks, ja tase, kus on mitu. Kuidas ühest tekib mitu, ei suuda sõnad seletada, õigupoolest on siis seletusi lõputu hulk.

Seda saab vaid mõista - ja kui just kujutlus meelest ja maailmast meele sees aitab mind mõistmise poole, siis ei ole ma eksiteel. Võibolla on mõne teise jaoks teised sõnad, lõpuks on parimgi vaimne õppimine vaid ühe kujutluse vahetamine teise vastu, parimgi õpetus kujutlus. Aga vähemalt minul meeldib kujutleda, et väärtuslik on eraldada kaks taset. Ja kui on juba kaks taset, siis on ka suund, kas alla või üles. Suunatus ongi arengu alus - ja arengu lõpp on suunatus.

Meel kehastab seda, mis on asju täis ning ahistatud vastuoludest. Meel on ebatäiuslik, seda saab kirjeldada kõigi heade ja halbade sõnadega, mis vaid meelde tulevad.

Maailm kehastab seda, mida ma ei leidnud asjade hulgast: maailm on täiuslik. Maailma saab kirjeldada vaid kõike märgatavat ja mõeldavat eitades, aga samas ei ole maailm ka nende eitus.

Ja mina ise? Mina olen side - luu, mida ümbritsevad meel ja maailm, omavahel vastuolus, olen luu ebatäiusliku ja täiusliku vahel.

Kui ma olen meelestatud mina ületamisele, kasvab side meele ja maailma vahel ja nad lähenevad teineteisele - aga ainult siis. Kui ma olen meelestatud meele ja maailma ühinemisele, kahaneb mina ja ma võin selle ületada - aga ainult siis.

Nii ma mõtlen. Aga samas märkan, et ebatäiusliku ja täiusliku vastuolu on samuti vaid ebatäpne seletus ja sellestki ei tohi kinni hoida. Kui võtan näiteks mõnd seletust tõe pähe, võib kergesti juhtuda, et pean meelt ja maailma enda meelevallas olevaks - aga siis ei ole see seletus väärtuslik, vaid mürk minu meelele.

Mis on ebatäiusliku ja täiusliku ühinemine? Ei kumbki neist, vaid üksmeel. Aga ka üksmeelt ootan tulemuseks ainult sellepärast, et vaatan meele poolt. Maailma poolt vaadatuna ei ole sel ühinemisel tähtsust ega tulemust. Ja ometi - ma ei saa sedagi väita.

Saan väita vaid seda, et on kasutu esitada nõudmisi maailmale, minu võimuses on muuta üksnes oma meelt, kuni see saab selgeks.

Mul on kummaline meeleolu - kuigi paigutan maailma oma meele sisse, usun ometi, et maailm on meelest üle. Usk on ainus abivahend, tänu millele meel ei hulbi iseenda mahlas, vaid asub maailma toe küljes, see ongi suunatus.