IV KUJUTLUSED MAAILMAST

MHR

rmt: Meel ja maailm

Ma märkan maailma asjade ja nähtuste kujul. Märkan sedagi, et asja juurde kuulub ruum, nähtuse juurde aeg. Sest asja osad erinevad omavahel asupaiga poolest ruumis ja kahe asja vahel on piir, mis jookseb läbi ruumi, ning nähtuse osad erinevad omavahel asupaiga poolest ajas ja kahe nähtuse vahel on piir, mis jookseb läbi aja.

Kas tõesti on ruum ja aeg teineteisest lahus? Siiski ei! Nii saaks väita siis, kui asi ja nähtus oleksid täiesti eraldi, aga paraku on nad põimunud. Koguni sedavõrd põimunud, et sedagi ei saa täpselt kindlaks määrata, kus lõpeb üks ja algab teine: liikuv asi on nähtus, sest kulgeb järjest läbi erinevate hetkede, ning igal üksikhetkel avaldub nähtus kui asi.

Aga mis nad üldse on - asi ja nähtus? Märkan, et igal asjal on osad, igal nähtusel algus ja lõpp. Aga kui on osad, siis kus algab vasak, kus parem, kus algab ülal, kus all? Ja kui on algus ja lõpp, siis kus algab tekkimine, kus ta lõpeb, kus algab lakkamine, kus ta lõpeb? Kus lõpeb üks koht ja algab teine, kus lõpeb varem ja algab hiljem?

Ma ei suuda neile küsimustele vastata, märkan vaid, et kõikjal jooksevad piirid, libisedes samas ometi eest, mitte midagi, koguni ulatust ruumis ja ajas ei saa teineteisest jäigalt eraldada, ning oleneb vaid minu meelestusest, millist aegruumi külgede seas parajasti eelistan.

Järsku märkan, et mina ise olengi piiriks. Olen hetk, mis tõmbab piiri mineviku ja tuleviku vahele ja eraldab olemasoleva olematust.

Aga miks näib minevik mulle olemasolev, tulevik olematu? Samahästi võib olemasolevaks olla hoopis praegune hetk ise, meele ja maailma vahetu kokkupuude! Ning taaskord avaldub kahekordsus: ma viibin korraga nii praeguses hetkes kui minevikus ja kõik see kokku on minu piiratud olemasolev, mis sisaldab ka varasema kogemuse.

Kuid piiriga eraldatud olemasolev on kõigest olemasoleva tuletis - aegruum on niisiis maailma tuletis, tehes võimalikuks kõik selle, mida minu maailmast eraldunud meel märkab maailma asemel.

Selles hetkes, mida meel märkab, ilmneb kogemuse mõjul veel teinegi, nähtuse ja asja kahekordsus: sellal, kui ulatus ajas sisaldab alguse märki ja lõpu märki, mis kuuluvad erinevatesse hetkedesse, sisaldab ulatus ruumis kaht vastandmärki, mis avalduvad ühel ja samal hetkel. Ja mina? Mina olen nii arukas kui võimalik ja otsin keset seda kahestumist asjalikku märki.

Kuid see, kes on arukas, püüab peatada hetke - ja seega asun ma lõpus: mul on küll minevik, aga tulevikus ei saa olla kindel, ma ei tea sedagi, kas olematu hulgast on üldse veel midagi tekkimas.

Ning märkan siis kohkunult, kuidas lõpusolija meeles kahekordsus moondub ja sellest saab tasakaalutus, suunatus. Hetk, mis peatub - olgugi vaid näiliselt, aru enese jaoks -, sisaldab kolm erinevat märki, mis on kaks ruumimärki ja üks lõpu märk, nii et ühest tekib kolm, aga vaid ühe sideme eelnenuga, sest algus jääb omaette.

Veel enam, viimaks tabab mind lausa kimbatus, sest märkan, kuidas ruum ja aeg lahknevad oma mõõtmeilt: sellal, kui ruum on lõputu kõigis suundades, on aeg lõputu vaid ühes, sellal, kui ruumil on kolm mõõdet, on ajal vaid üks suund ning toimub pidev vananemine, miski ei noorene. Otsides teadmist maailma kohta, olin ennist leppinud paremat leidmata tema tuletisega, mis on aegruum, aga nüüd märkan, et see on nihestunud piiridega ja sisaldab määramatust.

Tuiskan koos lõpuga lõputult edasi, muutes kõik, mille läbin, minevikuks - nii lõputult. Ja siiski mitte lõputult: aja jooksul ma vananen - see on tasakaalutuse vili. Ning kogu selle pulbitseva segaduse keskel asub meel nagu puri, ja sõltub meeleseisundist, kuivõrd ma tajun aegruumi või nihestatud aegruumi või aega ja ruumi eraldi, koguni eraldi ruumi mõõtmeid.

Kas tuleks ristata mõõk aegruumis sisalduva määramatusega ja püüda seda teadmisest välja heita? Sel juhul saan õnnestumise korral märgi, mis on täis teadmist aegruumi kohta. Aegruume on üks ja ta on täielikult sellesse märki püütud - märgi väärtus on üks. Ning meele, selle määramatuse allika, mõju täielikult puudub - meele väärtus on null.

Aga ringi vaadates märkan, et erinevad teadlased uurivad aegruumi erinevast küljest: teine uurib seda, mis esimese arvates ei vääri tähelepanu, kolmas hoopis muud. Üheskoos murravad nad aegruumi üha väiksemateks tükkideks, arvates, et mida väiksemat uurida, seda parem on leida teadmist. Teadused hargnevad ja kerkivad üha uued mõttemajad, ent viimaks sugeneb aegruumi kohta täielik teadmatus, sest tükk kahaneb niivõrd, et parimagi tahtmise korral ei õnnestu midagi ette kujutada. Kui iga mõttemaja on määratud, siis on neid maju määratu hulk.

Kõige üldisemal kujul uurib aegruumi märke loodusteadus, uskudes, et pälvib neid kokku sobitades õige kujutluse maailmast. Ning ma asun lootusrikkalt loodusteaduse kallale: sest mida visamalt püüab keegi seletada maailma seaduspärasid, seda paremini võib tulemus seletada meele seaduspärasid - seega meel on üks ja maailm on null.

Loodusteadusel on kolm suunda. Esimene otsib üht märki. Teine otsib kaht märki, mis on aeg ja ruum, ning vastandab nad. Kolmas otsib märgitut, ühendades aja ja ruumi aegruumiks.

Esimene loodusteadus rajaneb seisukohal, et ruum on lõputu ja aeg igavene, aegruum ei teki ega hävi, vaid lihtsalt on olemas: maailm. Ta valib kahest vastandmärgist tingimusteta ühe - maailm on üks.

Ja see maailm on iseliikumatu ehitis. Kõik asjad, mis seal leida, koosnevad ainest ja on täielikult avaldunud, seega üks. Aine hulk on jääv ning ta paikneb ümber vaid siis, kui asjad üksteist vahetult mõjutavad.

Seesugune ehitis ei vaja õigupoolest üldse aegruumi, sest leiduvad üksnes otsesidemed asjade vahel ega teki ühtset muutumise välja. Mingit muud olekut - näiteks varjatut, nulli - ainel ei esine.

Nii lubavadki selle loodusteaduse eeskirjad aegruumi vabalt asendada märgiliste tuletistega: aja kestvusega, ruumi kaugusega, mis mõlemad on vahemikud ja seega mõõdetavad suurused, võrdväärsed kõigi muudega nagu kiirendus või raskus. Nad ei esine pidevalt, vaid üksnes kohati. Neid saab koguni omavahel asendada. Ning kuna alati järgneb põhjusele tagajärg ja see omakorda on põhjuseks järgmisele tagajärjele, võib lähteandmeid teades välja arvutada nii kogu ehitise kui seda enam mõne üksikahela arengu kuni lõpuni.

Kuid samas sugeneb ületamatu piir asjade - seega märkide - ning neist asjadest moodustatud ehitise liikumist võimaldava aegruumi vahele. Kõike saab mõõta, üksnes aegruum jääb mõõtmatuks, seistes eraldi.

Kuidas see ehitis liikuma läks? Loodusteadlased vastavad, et algtõuke andis jumal. Seega pidi vähemalt ajal olema kunagi algus - teisal aga leidub väide, et aeg olevat igavikuline.

Vastuolu püüab ületada teine loodusteadus, võttes asjade avaliku üks-oleku kõrval vaatluse alla ka nende varjatud null-oleku, mida ei märka. Ta jaotab aegruumi kohtadeks ja väidab, et ühel hetkel on koht täidetud, teisel tühi. Tekib valik, millele meelestuda: kas mõõdetavale, mis kätkeb endas vastandust, või hoopis mõõtmatule tervikule, mis on vastandust ületav aegruum.

Niisiis, kas vormile või sisule. Aga loodusteadlased otsustavad - mõlemale.

Seda ühendust kehastab algühik, mis hõlmab mõõtmete teljestikus üheainsa koha ja on nii väike, et ei suuda sisu ja vormi või mõne muu tunnuse alusel enam jaguneda. Nii väike asi, et ta omadusi saab teha kindlaks vaid tehete ja mõõteriistade abil. Ja need kinnitavad, et kord on ühik uuritavas kohas avalik, siis jälle varjatud.

Kõik ühikud on vastuoludeta, üks ei erine teisest - märgid, millest saab püstitada mõttemaju. Neidsamu mugavaid maju, mis lagunevad nõiaringide ja lõputuste kujul ilmnevais vastuoludes. Kui tahan näiteks ennustada aegruumi seisundeid, õnnestub see ainult ligikaudselt: mingil tulevasel ajahetkel on mõni praegu avalik ühik tõenäoliselt varjus, mõne teisega on juhtunud vastupidi, aga ma ei tea, mis kuidas just muutub.

Ühiku seisundi saaksin tuleviku jaoks välja arvutada siis, kui teaksin korraga nii selle asukohta mõõtude teljestikus kui ka tõuget, ent põrkun vastuoksusele: kui tõuge on täpselt määratud, jääb asukoht määramatuks - ja vastupidi, kui asukoht on täpselt määratud, kasvab tõuge lõputuks. Tegu on jäiga kahestumisega: kas null või üks, ent mitte mõlemad korraga. Mõõtes üht, ei saa mõõta teist. Asukoht iseloomustab osa, mis on märgiline, tõuge lainet, mis pidev.

Eelmiste loodusteadlaste selgust asendab määramatus, põhjuslikku muutust tõenäoline - iga asi saab vahetada olekut ja seega katkestada märgatavat ahelat. Et uurida, kuidas asi muutub, käsib mõõtmiseeskiri teha asjast ülesvõtteid ruumi taustal ning vaadata, kas mõni tühi koht on vahepeal täitunud ja vastupidi.

Õige vahemik kahe pildistuse vahel on siis, kui muutub ühe koha olek. Ilmneb, et aeg ja ruum ei ole võrdväärsed: ruum, milles saab ühikuid loendada, peab olema, aeg võib olla, olles pealegi asendatud ajalisusega, kuna pildistused ei pruugi toimuda korrapäraste vahemike järel, vaid vastavalt ühikute meelevallale. Liiati on mõlemad muudetud märgilisteks suurusteks: ruumi vaadeldakse tahvlite, aega vahemike kaupa - tegu, mis on vajalik küll osa, aga mitte laine uurimiseks.

Pealegi ei tühjene koht silmapilkselt - vahele mahub kadumise olek, mis koosneb omakorda hetkedest. Ning märgatav koht saab muutuda ka senisest veel märgatavamaks. Niisiis võib koht olla avaldunud mõlemal pildil, kuid erineva vägevusega, ning kulgemise algust ja lõppu lahutab vastuolu: nad on üks ja null.

Kas uurija alistub selle ootamatu määramatuse ees? Ei, ta märgistab ka väe! Tükeldab koha, mille vägevus muutus, osadeks ja väidab, et need avalduvad erinevail ajahetkil. Kui küllalt palju tükke on avaldunud, muutub koht märgatavaks. Ja kui veel rohkem, siis koha vägi aina kasvab. Varjumine toimub vastupidi.

Paraku on koht, mis tükeldub omakorda kohtadeks, lõputult jagunev ega saavuta kunagi väe ülemmäära. Kui vägi saab küllalt suureks, toimub pigem taseme muutus.

Selle segaduse peegliks on loodusteadlaste seletus, et maailma avaldumine algas suure pauguga, mis pani aluse aegruumile ja selle ühikutele. Aga millest tekkis pauk? Vastatakse, et kõige alguses olnud varjatud väest, tühjusest. Aga miks pauk tekkis? Põhjus jääb enamasti teadmata, mõni seletab siiski ära: tühjust olevat häiritud. Aga kuidas seda häiriti? Et vastata, tuleb võtta kasutusele uus aluseeldus, näiteks jumal, selle äraseletamiseks peab nuputama omakorda järgmise eelduse ja nõnda muutub seletus lõputuks.

Paugu-järgne on lihtsam: esmalt kiire ja halvasti jälgitav tekkimine, pärast aina aeglustuv, aina paremini jälgitav areng, sarnane inimese arenguga, mille käigus varjatust kujuneb avalik - nullist saab üks. Kuid lihtsam on paisumine üksnes seetõttu, et rajaneb aluseeldusel - suurel paugul -, ja nii tekib seletuses nõiaring.

Paisumist võib kujutada kõvera abil, mille alguskoht on määratud, ent lõpp määramatu - maailmal ei õnnestu iial saavutada täiesti avalikku olekut, see on piirväärtus, millele kõverjoon lõputult vaid läheneb. Ent kui kõigest hoolimata saabuks täiesti avalik olek? Siis kaoks vägi: ajalised ja ruumilised mõõdud lakkaksid, jääksid vaid üksteisest lahutatud kohad täis sisuta märke, puhas aine, mis on kaos, sest puuduvad sidemed.

See kõver toetub ühele vastandile ja samas ihaleb teist, mis jääb kättesaamatuks. Tegu on mõtteveaga. Väidetakse küll, et vastandid - null ja üks - on võrdväärsed, kuid kõverast ilmneb, et ühel vastandil on teise ees eelis. Vastuolu tekib sellest, et arv üks on ühene - avaldumine -, aga arv null kahetähenduslik: null on nii ruumi varjatus kui ka suure paugu eelne - aegruumi-eelne - seisund.

Siin avaldub kahekordsus - korraga toimivad varjatud teadmine, mis on pidev, ning avaldumiskõvera teadmine, mis on meelevaldne ja suhteline. Ehk nagu ütlevad loodusteadlased: ühikul on korraga määramatud omadused ja suhtelise täpsusega mõõdetud omadused. Samahästi võiks selle kõvera põhjal väita näiteks seda, nagu toimuks suur pauk igal ajahetkel ja igas kohas, sest ikka ja jälle saab midagi varjatust avalikuks.

Kolmas loodusteadus püüab kahekordsust ületada, tunnistades vastuolu meelevaldseks. Kui kirjeldada arvu abil, siis paikneb mõlema vastandi väärtus nulli ja ühe vahel, vahemik ise on vastuolu ala. Avaldumine ja varjatus on hinnangud vastuolule märgilisel kujul, aga vägi - nuhtlus mõttemaja jaoks - määrab vastandite asupaiga sellel alal ja on hinnang sisulisel kujul. Vägi on tegelikkuse paratamatu ja kirjeldamatu osalus kõiges, mida ma märkan aegruumis ja omavahel seon, ta on märkide side, näiteks side alammäära ja ülemmäära vahel.

Ja kui ma märkan vägevust, siis variseb põrmu õpetus ühikust kui väikseimast, jagamatust osakesest, millest on koostatud kõik keerulisemad ehitised. Kui sellised ühikud peaksidki leiduma, ei saa ma neid kunagi tuvastada, sest igaüks istub liikumatult oma pesas, hõlmates ühe koha aegruumis - aga märgata saab vaid liikuvat, millegi muuga seotavat. Niisugune ühik ei ole minu jaoks midagi väärt, väärtuslik on hoopis sidemete mõistmine.

Samuti on mõttetu eraldi uurida ruumi ja aega, sest nii võib jääda lõputult ekslema osa ja laine ja muude vastuolude rägastikku: tervik ei ole iial liitmise tulemus, vastandmärkide lihtlabane summa. Ei kaugus, ei kestvus ole aegruumi iseseisvad omadused ning kõik asjad ja nähtused, mida saab nendele taandada, on meelevaldsed. Vastandused hiljem-varem ja kaugemal-lähemal on üksnes meelevaldsed suhted, mis sõltuvad sellest toest, mille küljes rippudes ma vaatan.

Ning kui ma võtan näiteks toeks ülesvõtted ja märgin üles ühikuid, on see viljatu, kui ma ei mõista nende arengut ja sidemeid. Mõista saan ühikuid vaid liikumise, selle vastuoksliku ilmingu kaudu, mis seob omavahel vältimatult aja ja ruumi, ent samas takistab määrata täpseid ajalisi ja ruumilisi suhteid.

Märgates, et vastandid on vältimatult seotud, võin anda neile ka arvulised väärtused: kui avaldunu on üks, siis varjatu on miinus-üks, vastandust ületav tase null. Ja kui ma püüan seda olukorda kujutada kõvera abil, saan neid kõveraid õigupoolest kaks, üks asub ühel, teine teisel pool joont, mis on null.

Need kõverad on võrdväärsed ja sõltuvad teineteisest ega pea tingimata eemalduma, vaid võivad samahästi ka läheneda, sest nad ei ole meelestatud otsima lõputust, vaid on ise üks ja miinus-üks, aga ka kõik muud vastandid, neil ei terenda ees piirväärtust, mille poole püüelda. Kumbki kõver on kujutlus paisuvast ja kokkutõmbuvast maailmast.

Aga miks on liikumine tingimata kõver? Kas mitte sellepärast, et kui esimese loodusteaduse ajata ja ruumita liikumine on sirge, siis liikuvas aegruumis ei tohi ta seda olla? Paraku saab aru kujutleda ka sedavõrd väikest ruumi - esimest ruumi pärast suurt pauku -, kuhu kõverus ei mahu. Kas aegruum ei olegi tervik, vaid aeg ja ruum sündisid eraldi ning ühinesid alles hiljem, pealegi kõveralt? Teine võimalus on, et esmalt toimus sirgliikumine, muutudes seejärel ühtäkki kõveraks. Kuid sel juhul pidi kõigepealt tekkima esimese loodusteaduse maailm.

Kummalgi juhul ei õnnestu kõverliikumist siduda suure paugu algusega, aegruumi tühjusega. Pealegi saab suure paugu esmahetke lõputult tükeldada veel väiksemateks hetkedeks - milline on üldse esimene hetk? Esimese puudumisel ei leidu aga ka sellele eelnevat nullhetke, tühjust.

Märkan, et tegin mõttevea, kui arvasin, et mõlemad vastandid - nii üks kui miinus-üks - tekivad nullist, mis on nende lähteseisund, ja vastanduse ületamisel suubuvad sellesse. Üks ja miinus-üks ei saa kuidagi olla seesama null, mis on vastandite vahe väärtus ja üksnes lahutustehte tulemus, muidu osutub null kahekordseks. Mul ei jää muud üle kui tunnistada, et maailma poolpaisunud, vastuolulise seisundi pinnalt ei õnnestu tuletada suurt pauku ja tühjust, aegruumi liikumise põhjal ei saa teha järeldust aegruumi tekkimise ja kadumise kohta - hetk aegruumis ja tühjus kuuluvad erinevatele tasemetele. Ka kõverus ise on üksnes kujund. Kujund, mis sisaldab maisele tasemele kuuluvat ettekujutust ühtsusest ja selle puudumisest.

Kõverad, vastanduvad märgid ja vahed sisalduvad vaid aegruumis: aegruumi puududes puudub vastandus ja piiritõmbamine. Piirid ei ole äärejooned maailma kaardil - ei ajaline, ei ruumiline lõplikkus ega lõpmatus -, vaid toed, mida ümbritsevad kujutlused maailma kohta. Piiriks, nulliks vastandite vahel on minu tervikut tükeldav meelestus, mis hägustab mõistmist, piir asub minu sees, mitte ümber.

Ent kujutlus kõverliikumisest ei ole siiski väärtusetu, pigem vastupidi, sest selle abil saan märgata, kuidas toimub liikumine üksmeele poole maailmaga, ja muu on põhk meele jaoks!

Ning kuna minu võimuses on muuta vaid üht vastandeist - sedasama omaenda meelt -, võin piirduda ka üheainsa kõveraga: see liikumine on minu meele areng vägevamate seisundite suunas. Las ma tõmban meelt maailmale lähemale, küll siis läheneb ka maailm meelele - vähemalt tohin ma nõnda uskuda!

Niisiis, ma märkan, et üksmeel on null, mina olen üks. Ning seejärel märkan, et seisan valiku ees, kas meelestuda pidevale paisumisele, mis lõpeb laialipaiskumisega, või siis asendada see kokkutõmbumisega.

Esimesel juhul kujutlen oma teed sünnist surmani kui joont, millel on küll algus, aga puudub lõpupiir, ning lauglen mööda piirväärtusele lähenevat kõverat lõputult mäest alla, täites meele üha uute ja uute märkidega, kuni see ajab üle. See on kadumine.

Teisel juhul kujutlen oma teed sünnist surmani kui kõverat, mille alguseks on ürgne üksmeel, vahemaaks meele muutumine aegruumis ja lõpuks samuti üksmeel, uskudes, et saan tagasi puhtaks leheks. See on suubumine algolekusse.

Viimane kõver meenutab kausi läbilõiget. Aga mina selles kausis? Esmalt langen põhja, seejärel hakkan komberdama ülespoole, ise pidevalt vananedes. Keset seda vaevalist liikumist märkan ühtäkki, et näiliselt ühesugused meeleseisundid kausi vastaskülgedel - sest nii need, mis eelnevad kõige märgilisemale seisundile, kui need, mis sellele järgnevad, on võrdsel kaugusel üksmeelest - on samahästi hoopis teineteise vastandid: esimestel on suund langusele, teistel suund tõusule, esimestes puudub põhjas viibimise kogemus, teistes see sisaldub, esimesed ei ole veel täie aruga, teised ületavad aru, ja nende teiste poole ma püüdlengi.

Ülimal juhul on arengukõvera kummaski otsas üksmeele tase, põhjas maine tase. Inimese elu saab kirjeldada kui kulgu maise taseme vahendusel tagasi meele ja maailma üksmeele tasemele, kust ta pärineb.

Ent samas taban end kahtluselt, et kuna kõik kirjeldused on vägivaldsed, taandades üksmeele taseme maiseks, siis ei saa pidada ka arengukõvera kujundit erandiks! Tõepoolest: miks on servad teineteisest eemale nihkunud - algus ja lõpp -, sellal kui üksmeele tasemeid on vaid üksainus?

Ning olen sunnitud vastama: sellepärast, et seda kujundit on puudutanud aru. Ta on üksnes märkamise vili, niisama nihestunud nagu kõik, mis sisaldab aja ja ruumi mõõtmeid, kujutlus, mille piiriks on ühe taseme muutumine teiseks, seda ta ei suuda.

Tõesti, sünnihetke meel ja selgunud meel ei ole samad. Kui sünnihetke meel peakski olema pealtnäha niisama selge kui teine, on ta ometigi meelestunud märkama ja valmis langema maisele tasemele, sellal kui selgunud meel on ületanud meelestuse ja sellelt tasemelt tõusnud.

Ja ometi tunnistan seejärel, et arengukõver on väärtuslik. Ta annab mulle usku, et kuigi olen langenud vastuoludesse, on võimalik ka vastupidine: tõus üksmeele tasemele. Sest kui alla tormasin kord peaaegu iseenesest ja isegi mõtlemata sellele, et olen teel, siis põhjast üles saan tõusta üksnes suure vaevaga ja pikkamisi, ja selleks on tarvis kindlameelsust.

Ning mu teerada ei ole pime. Üldjoontes ma juba tean, mis ootab ees: sest kui olen jõudnud põhja, on mul ju olemas kogemus, milline on meeleseisundite järjekord. Usun, et teel kõrgemate seisundite poole tunnen aegruumi taas aina ühtsemana, kuni viimaks loobun piiride püstitamisest ning suudan ühitada ruumi ja aja sedavõrd, et ületan aegruumi ja leian üksmeele.