V MEELE KESKENDAMINE

MHR

rmt: Meel ja maailm

Ometi, miks otsin kadunud üksmeelt maailmaga? Vastus on ülimalt lihtne: sellepärast, et ma olen inimene - üksmeel on inimese loomulik siht.

Ja mul on kurb vaadata sääraseid, kes piirduvad läbikäidud teega. Mida petlikumate meeleandmete järgi asjalik inimene tegutseb, seda veidrama tagasiside ta saab, sest tegelik maailm jääb teisele poole meele kaed - selle asemele on ta püstitanud hoopis teise maailma. Ta on justkui pimeduses kobaja, kes komistab igale ootamatule takistusele: kord naerab, järgmisel hetkel aga juba nutab asjade üle, mida arvab nägevat. Kaldudes ühele poole keskkohast, kaldub ta seejärel nagu kiik teisele poole, lõpetades viimaks kurnatu ja segasena.

Teisalt võib huvitu inimene valida endale sobiva keskkonna, kus puuduvad üllatused ja ta saab käituda nagu hüpiknukk - paraku hüpiknukk ei ela.

See on inimene, kellel on algne segane meeleseisund, mis naaseb niipea, kui lakkab püüd parandada meeleolu - mina ei ole ometi selline!

Võimalik, et juba varane lapsepõlv lõikas niisuguse inimese ära maailmast ja määras ta meelestusele asise suuna - sest juba kolmeaastane laps teeb sisimas otsuse, kas temast saab õppimise ja tarkuse armastaja või mitte. Ning seejärel otsustav valikuhetk lapsepõlve lõpul, sageli lausa piinavalt valus, mil noor inimene kompab kannatuse põhja - otsib õlekõrt, mille külge klammerduda, otsib seda maailmast, teistest, iseendast. Senini vaatas ta maailma, aga ei näinud, nüüd hakkab aimama, et piirid, mis näisid olevat maailmas, asuvad meeles - muidu peaks ta arvama, et sama palju kui tema kasvab, kasvab ka maailm tema ümber. Ja saab aimu, mis on maailmavaade.

Viimaks maailmavalu laheneb, inimene kas sukeldub agaralt maisusse või siis meeldib tal vähemalt ajuti meelt parandada. Valinud, saab inimene täiskasvanuks. Aga mina? Ma ei taha oma elu mõttetult raisata!

Ning ma märkan enda kõrval teisigi samasuguseid. Õigupoolest kõik, kes ei tarvita aru üksnes asjalikel eesmärkidel, on teekäijad, kui nad seda ka ise ei arva: kõik erinevad, igaüks omalaadsete omadustega. Üheskoos moodustame ringi ümber keskkoha, sest ükski meist ei ole veatu, ja läheneme sellele, igaüks ise suunast - ning seal kohas ongi kesktee, mis isegi ei ole tee.

Meeleseisundi tõus algab sel silmapilgul, kui tekib soov ületada meelestus lõhkuda maailm asjadeks.

See on siiski vaid üürike üksmeele hetk, mis tõuseb esile segaduse keskelt, samas variseb meel taas ahistuse kuristikku ning ma olen sunnitud tunnistama, et ei oska oma seisundit hoida. Mõistan, et sihile jõuavad vähesed, teised peavad ikka ja jälle tagasi langema: kas ei ole kogunud varasemas elus piisavalt palju kogemusi või ei suuda kogetust teha küllalt sügavaid järeldusi.

Lohutan end sellega, et kuigi ma ei pruugi jõuda sihile, on juba sihi väljahüüdmine tegu, mis aitab kaasa meeleparandusele. Sest see on teadlik otsus: leidub ka midagi muud kui maine tase. Nüüd ma vähemalt tean, mille suunas püüelda. Ning ka meeleseisundi väike tõus on suur. Ehk õnnestub järgmisel korral!

Lohutus meeles, püüdlen edasi. Ent selgust otsides märkan kohkunult, et ükskõik, millele ma toetun, satun alati lõputusse ja katkestan sideme üksmeelega - mistõttu pean arvama, et tugi on segase meele kaaslane -, ning samas ei saa ma olla ka toetumata, kuna mul on aru ja hing, mis mõlemad kisuvad lõputuse poole.

Ainus, mida saan, on leida üles tugede seast need, mis on väärtuslikud. Aga milline tugi on väärtuslik? See, mis kahandab vastuolu meeles ja tõukab mind üha lähemale keskteele, tugi, mis hõlmab endasse mitu tuge, piir, mis ühendab mitu piiri, märk, mis ühendab mitu märki. Ja märkan ka teed sihi poole: tugede abil, mis asuvad kõrgema meeleseisundi tasemel, pean vabastama end madalama meeleseisundi tugedest.

Samas tabab mind kahtlus: kas saab üldse kujutleda tuge, mis kahandab toetumist ja kaotab iseennast? Siiski, kujutleda saab kõike, nagunii on iga kujutlus, iga kirjeldus meelevaldne! Ning ka kahtlus ise ei ole tont või kummitus, kahtlus ei ole midagi muud kui hinge toime, see märkamatu, mis takistab arul valiku olukorras - aga arutluse puhul on valikute ette eksimine paratamatu - langetada otsuseid. Piisab, kui ma usun, et just niiviisi, tugesid järjest ja korraga ületades, keskendub meel, ning miski ei takista mul jätkata.

Järjest ületan toed, mis hoiavad mind mõne kindla meeleolu küljes, olgu see kas naer, nutt, viha, iha või mistahes. Esmalt kustutan oma meeleolu madalamad kihid, mis on segaste piiride räga, ja seejärel ka need kihid, mille piirid on selgemad.

Korraga ületan toed, mis hoiavad mind ühe kindla taseme küljes, mis on segaste piiride räga, väljendagu seda siis milline tunne tahes, kas naer, nutt, viha, iha või muu. Asendan need tugedega, mis hoiavad mind selgemate piiridega meeleolu küljes, väljendagu seda siis samuti ükskõik milline tunne.

Nüüd mõistan ka, miks mul ei ole kunagi päris selget meeleolu: ikka sisaldab see tugesid ja koguni kahesuguseid. See, mida arvasin olevat meeleolu, on üksnes tunnete segu, millele olen andnud meelevaldse nime. Ja kui ma kiindun liigselt mõnesse meeleolusse, mis tundub eriti meeldiv, siis kinnistan tugesid, mis seda mu meeles kinni peavad, ega pääse edasi.

Ainus võimalus on märgata vastandeis sama nähtuse kaht külge ja ületada nad koos. Selleks pean kutsuma appi suunatuse: et meeleolu jõuaks kõrgemale tasemele, pean ühe taseme teisest kõrgemaks tunnistama.

Näiteks kavatsen jõuda sihile mööda meeldivat teed. Sel juhul pean meeldivat meeleolu kõrgemaks kui meeleolu, mis sisaldab meeldiva ja ebameeldiva segu. Esimese nimetan näiteks rõõmuks, teise kurbuseks. Rõõmsat püüan saavutada, kurvast püüan vabaneda. Ning seejuures kasutan ära aru väärtusliku omaduse: mida põhjalikumalt jälgib aru ebameeldivat meeleolu, seda enam see kaob, muutudes märgiks arus - aina täpsemaks, samas aina sisutumaks märgiks. Ent kuna ebameeldiv moodustab paari meeldivaga, siis kustutan päriselt mõlemad.

Tulemusena saavutan uue, meeldiva taseme. Sest mis muudab meeleolu meeldivaks: keskenduse tõus meeles! Ent mõistagi leiduvad ka uue taseme meeleolus meeldivamad ja ebameeldivamad osad. Minu võimuses on nimetada needki rõõmuks ja kurbuseks - need on küll juba teine rõõm ja teine kurbus -, ning saan siis muuta taas kurbuse rõõmuks: ja päriselt ületan uuesti mõlemad. Kuni viimaks ületan viimase toe, mille meeleolu saan tõlgendada samuti rõõmuks ja kurbuseks, kui tahan, ja mu meel saab selgeks.

Õigupoolest on meel keskendunud alati, vähemalt veidi. Nii mõtlemine kui tegutsemine, kuid ka iga niisugune eluavaldus, millel ei ole vähimatki tegu juurdlemisega, sisaldab keskendust: sest seda sisaldab iga side vastandite vahel.

Erakordsel juhul võin kirgastuda koguni õpetuse juhtnööre kasutamata - labidaga kraavi kaevates või süües või lauldes, kui just see on mul puudu üksmeelest -, mis selles kummalist, kui kunagi sai mu sünnihetke meel arukaks samuti iseenesest.

Ometi on juhtnöörid väärtuslikud. Nende osaks, kes ei suuda leida üksmeelt, on toetuda keset laukavett roigastele, mis heidetakse, ja õpetus on üks parimaid roigaste seast. Olgugi meelevaldsed, suurendavad juhtnöörid õigesti kasutades meele ja maailma kooskõla. Sest nad on vägevad. Eriti sel juhul, kui iga meeleseisundi jaoks leiduvad omad juhtnöörid, nii nagu see on tarkade - märkide eraldamise ja ühendamise korrastanud - õpetuste puhul. Aga kust nad saavad oma väe?

Esiteks on juhtnööre lihvinud nende paljude püüdlejate kogemused, kes on nende abiga keskendanud oma meelt. Mida täpsem toime, seda vägevam - juhtnöörid on ehituskivid, samasugused kui õpetuste mõisted, mis on puhastatud kõrvaltähenduste hägust.          

Teiseks kätkevad juhtnöörid endas vägilaste väge. Nii nagu ka õpetus ise on lõppude lõpuks vaid märk, mis saab sisu kasutades - mida rohkem inimesi ja mida paremate tulemustega seda märki kasutab, seda vägevam märk.

Tõsi, eriti erakordsel juhul võib keegi minna ka mööda omaenese rada ja kui see rada osutub viljakaks, siis võivad sellel olla järgijad ja nõnda rajatakse uus õpetus. Õpetuseratta veeremalükkaja peab olema vägevam kõigist neist kaua väge kogunud õpetussõnadest ja juhtnööridest, sest loob uue tähendusvälja, kus mõisted ja kujundid on seotud teisiti kui harjutud.

Nii nagu kõigel, on ka keskendumisel kaks külge, üks neist mõjub rohkem hingele, teine rohkem arule.

Esimesel juhul otsin pidevat - sukeldun kogu hingega üleni meeleolusse ja kustutan nõnda oma meele. Ma ei keskendu eraldi ühelegi asjale ega märgile, vaid ainult tervikule, ja muudan tähendusvälja üha terviklikumaks - ning seda enam üleneb meeleseisund, kuigi ma ise ei pruugi seda märgata. Kui piirid kaovad, siis kaovad omadused, välised asjad, tunnused. Kuni meel rahuneb, sest kaovad vastuolud. Sel kombel saan üle halvast oma meeles: lakkan sõltumast meelevaldsetest kujutlusest maailma kohta.

Teisel juhul otsin märgilist - vaatlen meeleolusid aru abil kõrvalt ja kustutan nõnda oma meele. Ma keskendun kõigele sellele, millel on vorm, ja hõlman aina avarama tähendusväljaga märke. Keskendun igale asjale ja märgile oma meeleolus ning märkan, et nad üha muutuvad ja lagunevad ja on püsimatud. Mõistan, et sellest tulebki mu ahistus, ja pöördun aina rohkem üksmeele poole, mis on tühi - ning nõnda üleneb mu meeleseisund, mida märkan. Mida täielikumalt vabanen tugedest, seda vähem piire seab meel meeleolusse. Kuni rahuneb, sest ületab teadmatuse. Sel kombel tekitan head oma meeles: süvendan õiget meelestust.

Mõlemat keskendust - nii hingestatut kui arukat - võin harjutada ka eraldi, ent kui ma tõesti püüan jõuda üksmeeleni, pean nad ühendama. Siin avaldub sama kahekordsus kui kõiges, mida on puudutanud aru: miski toimub korraga nii meeles kui meelt vaatlevas meeles.

Üks külg viitab pidevusele, teine tükeldusele, üks viitab püsivusele, teine muutusele. Meeleolu tõuseb pidevalt, ent samas tükeldab aru meeleolu seisunditeks, märgistab meeleolu taseme ja teeb kindlaks, mis muutunud.

Kahekordsus on arengu aluseks, kumbki vastand täiendab teineteist: meeleseisund on hingestatud ja aruka keskenduse koostoime vili. Vastandid on peeglid, mis vaatavad teineteist.

Äkki mõistan, miks tundus arengukõver nii arusaadav ning miks inimesed mõõdavad asju ja nähtusi enamasti just sellise kõvera abil, koguni iseend - see kõver väljendab joone ja ringi kahekordsust.

Joon ja ring on kaks algkujundit, kõver nende ühendus. Joon on tee, mis viib lõputult edasi, ring on tee, mis pöörleb mööda nõiaringi, ning keskteele jõuan siis, kui ületan nii joone kui ringi.

Joon on lähemal arule ja lubab reastada meeleolud seisunditeks, ring on lähemal hingele ja sisaldab kõik meeleolud korraga. Kujundina esindab joon pigem märki, ring pidevust. Joon väljendab neid tugesid, mida peab ületama järjest: kui suudan mõne neist ületada, siis lõputu joon kahaneb. Ring väljendab neid tugesid, mida peab ületama korraga: kui suudan mõne neist ületada, siis lõputu ring kahaneb.

Ja kui ma lähenen sihile, joonistub välja meeleseisundite tee kooskõla poole. Maailm, mida näen, muutub sellel teel üha, kuigi õigupoolest ka ei muu - ja sedagi ei saa ma väita.

Nõnda siis püüan ületada järjest tugesid, mis heidavad mind üha ühest meeleolust teise, kuni viimaks hakkavad vahelduma senisest selgemad meeleolud ning ma tunnen, nagu oleksin pööranud ebameeldivad meeleolud meeldivaks - korraga olen ületanud kõik ühele tasemele kuuluvad toed ja jõudnud teise meeleseisundini.

Märkan, et mu püüdlus on väärtuslik, sest ebakindlus on kahanenud, valusad tagasilöögid ja pettumus jäänud harvemaks. Ja nüüdsest meelestun kustutama juba ka meeldivaid meeleolusid, sest needki on seotud tunnetega ning tõmbavad kae meele ja maailma vahele - aga kõik meeleolud on meeldivad, sest märkan neid just sellistena, nüüd on nemad kiige alumine pool!

Mida täielikumas kooskõlas kulgen ma maailmaga, seda kindlam on meel ja püsivam see, mida rajan. Tõesti, maailma ei saa painutada enda järgi - kõik, mis teed, teed endale! Meeleolud kustuvad ja meel rahuneb ega eksle enam, kiikumine vaibub, märkan selgesti, kus asub kesktee. Selline on kolmas meeleseisund.

Märkan, et seniseid samme on juhtinud meele mina-põhimõte, ma olen kogunud kõik märgid, ka kõige meelepärasemad, omaenese isikliku meelestuse varal. Meelestus lakkab alles siis, kui on heidetud kõrvale viimane tugi: õpetus.

Korraks kohkun, ent seejärel märkan, et ühtki õpetust, ka kõige meelepärasemat, ei saa võtta kui pühadust, sisu kallab sellesse igaüks oma meelega, õpetus ei ole midagi muud kui vastuoksus - selle ainus siht on viia õpilane arusaamiseni, et õpetus tuleb ületada. Ka kesktee-õpetus on üksnes meeleolu! Ka õpetus on tasakaalutu kiikumine ümber keskkoha!

Kui olen sedagi mõistnud, ei vapusta mu meelt enam ükski tavaline meeleolu, ei rõõmus ega kurb ega muu, vaid see toimib kooskõlas maailmaga: minu meel ja maailm on üks. Nüüd viimaks on meel täiesti kirgas. See on neljas meeleseisund.

Kuid leidub sellestki tasemest üleolev: meeletu tase.

Seda taset seotakse jumalaga. Sest mis on vastandid siis, kui kaks on üks? Siis on null. Aga siis peab inimene olema saanud jumalaks - ja niisamuti maailm. Sellest tasemest saigi inimene alguse. Ja sinna püüab ta tagasi. Ta hakkab püüdma siis, kui on sellest tasemest väga kaugele jäänud.

Sihile jõudes ei ole mind ega maailma ega sihtigi. Ometi ei saa ka seda väita, sest sõnad ei suuda väljendada seda, mis on.

Niisiis, et saavutada üksmeelt, peab ületama varasema elukogemuse. Ent kuidas see kaob? Kuna kogemus tekkis kui sisu ja vormi ühendus, siis võib arvata, et samasugune on ka kadumine - kui ületada sisu ja vorm, on kõik ületatud.

Kes ületab sisu ja vormi vastuolu, selle käitumine muutub lihtinimese jaoks määramatuks, sest ei järgi ühegi välise kõlbluse, vaid üksnes üksmeele eeskirja, olles vaba aja ja ruumi lummusest.

Maisel tasemel joonistub see välja kui armastus või kaasaelamise võime, piirdumata ometi sellega. Armastus on see vaid sellepärast, et loomulik toimimine maailmas näib just niisugune. Kaasaelamine on see sellepärast, et kirgastunu mõistab teist inimest täielikult, kuna tema ees puudub piiride kae.

Kuhu kirgastunu läheb, seal tärkab elu, kõik, mida ta puudutab, saab osa tema väest, kõik, mida ta teeb, õnnestub. Ta ei vali midagi, vaid toimib õigesti. Ta ei mõtle isegi sellele, et on kirgastunud, seda mõtlevad teised, kellele see tähtis. Teda ei saa käsitada kõlbluse ega ühegi teise mõõdupuuga, teda on võimalik vaid uskuda.

See, kes kohtab vägilast ja teda usub, saab ka ise vägevamaks. Ning uskuda ei tule sõnu, sest keegi ei ütle, mis on õige, mis vale - aga see, kes näeb ja kuuleb, mõistab sellegipoolest, mis on õige, temas ärkab iva, mis on meis kõigis, ja kasvab üksmeeleni. Sest vägilase meel, mis on üksmeeles maailmaga, kõlab siis kokku inimese üksmeelega.

Sellest kõlast ärkab inimeses äratundmine, et ta on sünnist saadik kandnud endas elamise sihti ning see siht on puhastada oma meel, ületada meele ja maailma vastuolu.