II ARU JA HING

MHR

rmt: Meel ja maailm

Loom kaldub tegutsema peaaegu vahetult, nupukaimgi koer vastab hingepõhjast tuleva rõõmuga märgile, mis tundub talle hea, ja ärevusega märgile, mis halb.

Inimese vastus on enamasti keerulisem. Kuna ta suudab eraldada palju rohkem märke, mille vahel valida, võib sageli näha, kuidas ta esmalt mõtleb, alles seejärel tegutseb.

Aga kuidas tulevad meelde märgid? Tänu arule, mis avaldub esimese valiku olukorras, tavaliselt kohe pärast sündi. See valik tõmbab esimese piiri, meel eraldub maailmast ja kummastki saavad teineteise vastandmärgid.

Esimesi teadmisi, mis ma maailma kohta saan, ma ise küll ise ei mäleta, kuid omasuguseid vaadeldes mõtlen, et küllap just need panid paika meele ehituse üldjooned. Ning iga järgmise valikuga lisandub piire, ma märkan üha uusi ja uusi asju ning liigitan neid mingite tunnuste põhjal, viimaks õpin ka nimetama, sidudes asjad sõnadega. Pärast oskan sõnade abil mõelda juba neistki asjadest, mida ei näe.

Teadmised vajutavad meelde oma jäljed ja viivad mind üha kaugemale üksmeelest, kuni saan piiratuse tõttu maailmast üksnes ähmaseid teateid, millest pean välja noppima märke ja neid omavahel kokku sobitama.

Ja mida rohkem ma märke välja nopin, seda ähmasemaks muutuvad teated maailmast. Ja seda arukamaks muutub meel - puhtal kujul on aru märkide kogum meeles, puhtaim aru on üksainus märk, mis täidab meele.

Ometi puhast aru ei leidu, sest alati on märke mitu ja nad paratamatult seotud - kui oleks üksainus märk, siis ei oleks ka seda, sest märgata saab vaid teist. Miski takistab arul vallutamast täielikult meelt, miski kulgev, piiritu, märgitu.

See miski on hing. Niisiis ei ole aru iial täiesti puhas, vaid alati segatud hingega.

Puhtaim hing on märgitu meel. Ometi ei leidu sedagi, sest ka kulg toimub märkide vahel, mis on algus ja lõpp, üks ja teine, pidevaimgi kulgeb piiride vahel. Hing on niisiis alati segatud aruga.

Märkan, et kui esimesed teadmised olid üpris hingestatud, siis edaspidi aina arukamad. Kuid siis mõtlen, et märkasin nii vaid sellepärast, et mind suunas selleks arukas meelestus, ma asusin aru poolel. Samahästi võiksin ju märgata, et mõlemad toimivad koos: märkan hingega ja selle vili on aru, mõtlen aruga ja selle vili on hing.

Tõepoolest, aru eraldab, hing ühendab, aru lahutab, hing liidab. Korraga kulgen ega kulge, korraga märkan ega märka - kui arvan, et kulgen, siis hoopis peatan oma meele, kui arvan, et peatan oma meele, siis kulgen ometi.

Nõnda liites ja lahutades märkan viimaks, et arukas ja hingestatu on meelestuse kaks külge - jah, just nii ma viimaks mõtlen: kui loobun eelistamast üht teisele, osutuvad mõlemad võrdväärseks ja ilmneb, et just sel määral, nagu on arenenud aru, samavõrd arenenud on ka hing. Nii ma märkan, nõnda mõtlen!

Kui ma tõesti märkan vastandite võrdväärsust, saan mõelda sellestki, kuidas aru kasulikult kasutada. Mõistagi pean selleks vähemalt üldjoontes teadma aru toimet, ja niisiis pööran pilgu aru poole.

Ei ole just raske märgata, et aru peamine omadus on meele märgistamine. Aru püüab muudkui peatada meele kulgemist ja hekseldada maailma võimalikult paljudeks üksikmärkideks, tõmmates üha uusi piire ja valides välja meelepäraseid tükke ja seejärel nende tükkide meelepäraseid osi, kuni laguneb laiali ega ole midagi väärt.

Kummaline, kuid ohjes hoiab aru hing, see märkamatu, mis ei kao aru suurimagi surve all. Nii nagu ka aru ei kao iial, isegi mitte rahulikult hingates - ikka säilib piir meele ja maailma vahel või asjade vahel.

Milline on hinge toime? Hing hoiab maailma küljed koos ja peab nad kõik korraga meeles ja seob ka kõige üksikuna märgi ülejäänuga. Ning just tänu sellele ei toimu märgistamine niisama, vaid loob kujutluse maailmast. Aga kuidas ma kujutluseni jõuan?

Et kujutleda, pean esmalt märgid omavahel siduma. Seega pean sulatama piiri kahe märgi vahel.

Et märke siduda, pean esmalt märgid eraldama. Seega pean tõmbama piiri märgi ja muu vahele.

Et märke eraldada, pean esmalt teate tükeldama. Seega pean paigutama piiri teatesse.

Et teadet tükeldada, pean esmalt teate saama. Seega pean tõmbama piiri teate ja muu vahele.

Et teadet saada, pean esmalt meele peatama. Seega pean paigutama piiri meelde.

Et meelt peatada, pean esmalt meele ja maailma ühendama. Seega pean sulatama piiri meele ja maailma vahel.

Niisiis, et üldse saaks midagi märgatavaks, peab korraga avalduma kaks vastandlikku nähtust. Esiteks peab olema meele ja maailma üksmeel - nii nagu see on vastsündinud lapsel. Ja teiseks meelestus olla arukas - nii nagu kõigil, kes valivad meelepärase ja vastumeelse vahel. Üksmeel hoiab ülal, meelestus kisub alla, üksmeel hoiab paigal, meelestus muudab.

Kas tõesti on hing ja üksmeel samad, sest kumbki need kaks kaotavad piire, sellal kui aru piirab ja tükeldab? Kui nii, siis tuleb vaid hoida ära meele peatamine ja maailma tükeldamine, tuleb kaotada aru ning saabubki üksmeel!

Ometi tõrgub miski mind seda lihtsat hüüatust tõeks tunnistamast - küllap aru. Ja nõnda märkangi juba järgmisel hetkel, et see, kes otsib üksmeelt ainult hingest, põrkub vastuoludele. Sest otsus vaadata hinge sisaldab võimalust vaadata ka kuhugi mujale - seega olen sellist otsust tehes seisnud mingil moel valiku ees, sellal kui üksmeele puhul on kõik valikud ületatud.

Veel enam, ilma aru osavõtuta ei saa ma üldse järeldada, et hing on üksmeel.

Ning märkan ka mõtteviga, mis oli selle segaduse aluseks: võrreldes omavahel aru ja üksmeelt, pidasin silmas korraga kaht erinevat taset, kus aru tase on üksmeele taseme maine tuletis, kuid aru ja hinge võrreldes ainult ühtainsat taset, kuna nii aru kui hing on võrdväärselt üksmeele tuletised maisel tasemel. Ma segasin ära tasemete kahekordsuse ja vastandite kahekordsuse ning kasutasin läbisegi erinevatele tasemetele kuuluvaid märke ja sama taseme märke.

Mõlemal juhul on mu meel segane: nii siis, kui püüan kahekordsust hävitada, kui ka siis, kui segan ära erinevad kahekordsused. Seega pean aru korrastama, mitte seda hävitama, kui püüdlen üksmeele poole.

Teisisõnu, aru on vorm ja hing on sisu.

Paratamatu vastuolu tõttu on aru lõhestunud: ühtaegu üksmeele tasemest lahti ja sellega seotud. Ning sama vastuolu sisaldub kõiges selleski, kuhu sirutub ta puudutus, kõik on vastandlik ja kahestunud. Aru otsib üht ja ainsat tõsikindlat märki, ja ometi sisaldub igas märgis kahekordsuse jälg, vormil on alati vähemalt kaks külge, olgu nad siis mis tahes - kas kaks märki või ühe märgi kaks osa või üks osa kahel hetkel.

Aga sisu? Isegi siis, kui aru teeb oma töö hiilgavalt ja eraldab tõesti vaid üheainsa märgi nagu pärli, vastandub see paratamatult igale teisele märgile, mis meeles: hing hoiab märkamatult meeles sellegi, mille aru hülgas. Sisu on teadmine maailmast - side külgede vahel.

Sisu on pidev ja piiritu, piir peatab ja ehitab vormi. Mida jäigem on vorm, seda rohkem kujundab see ise teadmist, mida paindlikum on vorm, seda rohkem kujundab teadmine seda. Ning mida jäigem on vorm, seda täpsem on märk maailma kohta, mida paindlikum vorm, seda laialivalguvam märk.

Siin on valik kahe vahel: kas täpne märk, mida on hea kasutada kujutluse ehituskivina, aga vähe tähendust, või hägus märk, aga palju tähendust, millest on samas raske ehitada midagi kindlat. Esimest püüab aru, teist püüab hing.

Ühed tavalisemad märgid, mille varal vaadelda märkide omadusi, on sõnad. Tähtede reana on sõna lihtlabane märk, üksinda ei midagi muud kui tunnistus, et keegi on selle sõna koostanud.

Et avalduks sõnasse kätketud sisu, peab leiduma veel teinegi märk, millega seda siduda. Sest vaid suhe loob sõna ümber tähendusvälja - kas suhe mõne muu lauseosaga, nii et nad moodustavad üheskoos mõtte, või suhe millegagi meeles.

Seega on tähendusega sõna alati suhteline ja meelevaldne: suhe kahe vahel meeles.

Tähendusväljaga märk ei ole enam lihtlabane, vaid kas mõiste või kujund. Mõiste kaldub aru poole, sest viib sõna võimalikult ühetähenduslikuks, püüdes jätta vastandsõna tähendusvälja piiri taha. Kujund kaldub hinge poole, sest viib sõna võimalikult kõikehõlmavaks, püüdes sulatada piiri vastandsõnade vahel ja nad tähendusväljas ühendada.

Ka kõik siiani selles loos kasutatud ja edaspidi kasutatavad sõnad, samuti praeguse lause kirjapanekuks kuluvad sõnad on omal kombel mõisted ja kujundid.

Mõiste kätkeb endas sõna kõige tüüpilisemat tähendust. Mida selgem tähendus, mida täpsemini kindlaks määratud tähendusväli, seda paremini kõlbab see sõna mõttemaja ehituskiviks.

Ent väljendusvõimel on piir ja ükski mõiste ei ole päris täpne, ikka ja jälle takerduvad sõnad piiride taha, mille nad ise püstitavad. Rippugu inimene kuitahes kiivalt sõna mingi tähenduse küljes, ikka ripub vastandtähendus ahelana omakorda tema enese küljes ja kui ta seda maha raputada püüab, näib see aina raskemana.

Ja nii võib inimene viimaks avastada, et nagunii leidub igale seletusele vastuseletus. Kui temas seejärel kustub iha ühetähendusliku märgi järele ning sünnib usk, et mõista saab ka seletuseta, siis loob ta kujundi. Sest on ju üpris ükskõik, kas lauses leidub sõna või selle vastand või hoopis mõni muu sõna, peaasi, et vaimusilma ette ilmub see, mida taheti väljendada.

Kujund on ühendus märgist ja selle vastandist meeles. Sageli on selleks näivalt ebaharilik, luuleline väljendus. Ning vigurdavas lauses võib sõna asuda hoopis teises tähenduses, kui ta tohiks olla mõistena, jäädes sellest hoolimata mõistetavaks.

Leidub ka sõnastamata kujundeid. On küllalt näiteid, kuidas õpetaja laseb õpilasel uurida läbi hulga pühaks peetavaid raamatuid üksmeele taseme kohta, kuni õpilasel on kõik ülimalt selge ja ta oskab õpetuse mõisteid suurepäraselt kasutada, ent ei küüni ise siiski mitte kuidagi selle tasemeni. Ta küsib ja küsib, ometi ei leia vastust, sest teised ei saa talle enam paremini seletada, vastus võib sündida vaid temas endas - ja äkki teeb õpetaja midagi tavatut, näiteks lööb õpilasele püha raamatuga vastu pead. Ja õpilane saab vastuse: mõistab selle pühaduseteotuse kaudu, mis on üksmeele tase.

Kõige täiuslikumal kombel sisalduvad mõiste ja kujundi omadused sõnastatud vastuoksuses. Vastuoksus on ühendus märgist ja selle vastandist, tähendamata kumbagi. Näiteks: iga mõiste on kujund ja iga kujund on mõiste. Vastuoksuse sihiks on luua meeles pind, millelt tõusta üle vastuolude, üle maise taseme.

Sõna selgus oleneb eelkõige ta sidemest teiste sõnadega, õigupoolest pälvib ta tähenduse alles siis, kui asub lauses. Mida selgem lause, seda täpsem sõna tähendusväli. Seega on tähendusega sõna lause tuletis: alles lause muudab sõna mõisteks ja kujundiks.

Sõna asub ühel tasemel, lause teisel tasemel. Et lauses leiduva sõna tähendust sõnadega ümber seletada, tuleks moodustada aga juba uus lause, selle seletamine nõuab jällegi järgmisi sõnu ja lauseid, nii lõputult. Lausete tähendused omakorda olenevad lõikudest, lõikude tähendused peatükkidest, peatükkide tähendused käsikirjast, kirja tähendus ümbrusest, see jada on lõputu.

Ning kõikjal avaldub seesama vahekord, nagu maise taseme ja üksmeele taseme puhul. Maist taset ei saa maise taseme pinnalt täpselt väljendada, alles üksmeel kallab maistele asjadele nende tähendusvälja ja ühendab sõnad.

Aga ta ühendab nad tingimata. Ja nii nagu märkaja, kes kasutab aru märke, võib küll kujutleda, et märkamine toimub maise taseme pinnalt, ent asub ise maise ja üksmeele taseme vahel, just niisama asub sõna tähendus sõna ja lause vahel, lause tähendus lause ja lõigu vahel.

Seetõttu on iga väide paratamatult ekslik.

Ent olgugi iga väljend sisu ja vormi vastuolus rebestatud, leidub sel ekslikkusel mitugi erinevat taset, alates sisu ja vormi peaaegu täielikust lahusolekust ja lõpetades sedavõrd tiheda sidemega, et on võimalik väitest täiel määral aru saada.

Niisiis - mida täielikumalt hõlmab märkaja sisu ja vormi oma meeles, seda paremini mõistab ta selle märgi tähendusvälja.

Seda sisulisem on märk ta meeles. Ja samavõrd määramatum on see märk asjade uurija jaoks, sest on üha mitmetähenduslikum, üha kõlbmatum mõttemaja ehituskiviks.

Ja mida sisulisem on märk, seda korrastatum meel. Kuni ühtäkki saabub tase, kus vorm ja sisu ühinevad - ning märkaja ületab aru, vaatleja ei vaatle enam, vaid on maailmaga üksmeeles.

Märkan, et just niisugune siht terendab mul silme ees. Kuid samas märkan sedagi, et ma ei jõuaks sihile ei märgates ega märkamata - ei siis, kui lämmatan aruga hinge, ega ka siis, kui lämmatan hingega aru, sest mõlemal juhul pean lõikama meelestuse vilja, mis on längus ja lamandunud.

Vaid siis, kui selgitan oma meele ja toimin toimimata, lakkab meelestus, vaid siis ületan aru ja hinge ja enda kui märkaja.