Filosoofia veeb

MHR

1. Kant nentis, et "inimmõistus on nii meisterdamishimuline, et on juba ennegi korduvalt torni valmis ehitanud ja selle siis jälle maha lõhkunud, vaatamaks, kas vundament ikka tugev sai. Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja."

Kanti enese filosoofia torni tipuks on ideed (mõistuse mõisted), mis annavad arusaamisele täieliku ja piiramatult avarduva rakenduse. Keskosaks on kategooriad (arusaamise mõisted), mis tagavad selle, et subjekt saab meelte kaudu nähtuvast üldse aru. Kategooriate all on empiirilised nähtumused ise (ja empiirika algmõisted aeg ja ruum). Vundamendiks on tundmatu "asi iseeneses".

Kuna torn ei ole pragudele vaatamata ümber kukkunud, võib arvata, et selle vundament asub mujal. Raskuskeskmeks näib olevat kategoriaalne tunnetusteooria.

2. Kategooriate genereerimise tehnoloogia: leidub 4 liiki loogilisi analüütilisi otsustusi, igal otsustusel 3 varianti (tees, antitees, süntees) = neist tuleneb 12 arusaamise algmõistet ehk kategooriat, mis kirjeldavad kogemuse valdkonda.

Arusaamine on Kanti arvates loogiline, loogika ise on analüütiline. Aga kogemus "seisneb nähtumuste (tajude) sünteetilises seostamises teadvuses". Kategoorial on seega korraga nii analüütiline kui sünteetiline komponent.

Aru ja taju (intelligiibli-sensiibli) koostoime variantide uurimine on üks parimaid viise, et kirjeldada subjekti arusaamist välisimpulssidest. Nii võib tunnetusprotsessi käsitlemisel piirdudagi aru-keskkonnaga. Kanti 12-variandilise tunnetusprotsessi edasiarendus viiks dialektikasse: nt "analüüs" ja "süntees" kui vastandid, mis korraga võitlevad ja on ühtsed (fikseeritakse nende erinevad funktsionaalse seostumise tasemed jms).

3. Kantil on aru-keskkonnast eraldi veel mõistuse-keskkond. Mõistus koosneb 3 ideest: 1) psühholoogiline idee: kui kõik predikaadid kõrvaldada (maha lahutada), jääb alles tundmatu pärissubjekt (noumen); 2) kosmoloogiline idee (aru tunnetusprotsessi ja mõistuse lõikumiskoht): mõistuse keskkonnas lõhenevad arusaamise printsiibid neljaks antinoomiliseks lausepaariks; 3) teoloogiline idee (puhta mõistuse ideaal) "viib välja vabapõhjuse mõisteni, seega kõrgeima mõistuslikkuseni".

Näib, nagu peaksid ideed arusaamist parandama. Kant defineerib, et mõistuse ideed on tunnetusevälised regulatiivsed printsiibid, "mille eesmärk on viia meie arurakendus kõikeläbiva kooskõla, täielikkuse ja sünteetilise ühtsuseni". Ent aru koordinatsiooni alt vaba mõistus käitub üpris imelikult. Psühholoogilise idee põhjenduses toimub reeglivastane hüpe (kvantiteedist kvaliteeti). Kosmoloogiline idee laguneb antinoomiaks, mis purustab kogu arusaamise (Kant: "Nähtavasti on loodus selle ise loonud, jahmatamaks mõistust tema jultunud pretensioonides ja sundimaks teda iseennast proovile panema."). Teoloogilise idee hülgab üldse tunnetuse variandid, nii tajude pideva sünteesi kui ka formaalloogika.

4. Kant on imestunud, sest mõistuse ideed "räägivad vastu looduse aruga tunnetamise maksiimidele ja on neile takistuseks". Ta arvab, et ideed on "üksnes mõistuse eneserahuldamise pärast". Ning kirjutab kategooriatest ja ideedest: "Kui "Puhta mõistuse kriitika" tulemuseks oleks olnud kasvõi ainult selle erinevuse esmaavastamine, siis oleks ta juba ainuüksi sellega teinud rohkem, selgitamaks meie arusaamist ja suunamaks uurimistööd metafüüsika vallas, kui kõik nood puhta mõistuse transtsendentsete ülesannete lahendamise viljatud katsed, mida iidsetest aegadest on ette võetud, iialgi aimamata, et asutakse mitte aru, vaid hoopis teises valdkonnas, ning seepärast aru- ja mõistusmõisteid segamini ajades, nagu oleksid need ühest soost."

Jättes aru ja mõistuse rangelt eraldi, seostab Kant nad oma skeemis üksnes mehhaaniliselt. See on aga madalaima dünaamilisusega funktsionaalne seos. Tema loomingu dünaamika saab kannatada. Muidu võiks Kant formuleerida näiteks kolm dialektika seadust. Või koostada lüseoloogilise (kõrgema taseme saavutamise) õpetuse, millel on kolm komponenti: algtaseme kirjeldus ja sellelt tasemelt vabanemise tõestamine (kirjeldatakse negatiivsete terminitega); tee (kirjeldatakse tavaliselt protsessina); lõpptaseme piiritlemine (kirjeldatakse vastandlike mõistetega).

"Improvisatsioon teemal K-A-N-T" tekst kuulub kultuurikeskkonda, kus filosoofilised mōisted ja seisukohad on pideva arutluse all ja koolkondade kriitikatules ja filosoofia on midagi muud kui mōne metafüüsiku pōhilausete selgeksōppimine ja edastamine.

MHR

Trükis ilmumata.

Samalt autorilt: Kriitiline ja ideoloogiline Kant