Omakeelne filosoofia on kultuurrahva peamine tunnus. Rahvas peab suutma vabalt rääkida ka neist asjust, millel asupaik taevatähtede taga või inimese sügavuses; sellest kohast algab kõrgkultuur. Tänu esivanemate selgele meelele on eesti keeles olemas kõik peamised filosoofiasõnad.

Eriti vägev on meel-tüvi – meel, meeldiv, ebameeldiv, meeleolu, meeleseisund ja veel kümned sõnad. Klassikaline saksa filosoofia on karjatus keelelõksust. Lõksutunnet kannab ka 20. sajandi euroopa analüütiline filosoofia. Meiega on lugu parem ning jabur oleks suruda eesti keelt nn euroopa-filosoofia nüansivaesete terminite ümberpanekusse ja väita, et see ongi meie mõttetegevus.
Sageli saavad eestlased öelda lihtsa lausega seda, mida inglased ja sakslased mitte ka terve teosega.

Filosoofia veeb teeb ülevaate netiavarustes leiduvatest eesti keeles kirjutatud filosoofiatekstidest ja tõlgetest. Esimesi on teiste kõrval esialgu kahetsusväärselt vähe. Aga vahest innustab see tõdemus asja parandama, sest kui kujuneb eestikeelne filosoofiaruum, siis ühel heal päeval avastame, et me olemegi kultuurrahvas.